Eesti karjäär tarbimisühiskonnana on üsna lühike. Seega on ka meie riiki nii majanduslikult kui sotsiaalselt iseloomulustavad nähtused omased piirkondadele, milleni kapitalismi käsi veel üsna hiljuti ei küündinud. Nüüd, ajal, mil inimesed on end mobiilide ja internetipankade abil rikastanud ning majandus kipub lõhki minema, on ka tarbimisharjumused muutumas. Ühelt poolt kindlasti suunas, kus mida rohkem ja kiiremini tarbida ja kulutada, seda parem. Teisalt levib aga ka pisut mõistuslikum lähenemine, mis näeb tarbimist kui põhjuste ja tagajärgede ahelat, milles inimesel on keskne koht.
MUUTUV TARBIMINE
Rohelise mõtteviisi arengut vaadates on selle levimiseks Eestis praegu paras aeg. Kui läänemaailmas toimus selline nihe seitsmekümnendatel, ajal, mil üle kahekümne aasta oli möödas Teisest Maailmasõjast ning inimeste sotsiaalne heaolu ja sealt tulenevalt ka keskkonnateadlikkus olid jõudnud punkti, kus oli mahti ellujäämise kõrvalt tegeleda ka pisut igavikulisemate probleemidega, siis Eestis oleme end praegu leidmas analoogses situatsioonis.
Laias laastus tähendab see, et meil on võimalus valida – osta puurikanade asemel vabalt jalutavate kanade mune, kasutada kosmeetikat, mille arendamisel pole tehtud loomkatseid, valida parlamenti inimesi, kes ilmselt mõtlevad, mis saab meie riigi ja planeedi loodusest nii praegu kui ka mõnekümne aasta pärast ning lugeda nädalalehest ökoloogiateemalisi sõnavõtte.
Seega on meil endil üha suurem valikuvabadus otsustada, mida ja kuidas tarbida. Tarbimine ise on läbi ajaloo olnud pidevas muutumises, olles praegu jõudnud olukorda, kus tarbida ei tähenda enam puhtalt oma otseseid igapäevaseid vajadusi rahuldada, vaid sellest on saanud midagi tunduvalt keerukamat ja mitmetahulisemat. See on võimalus ja paralleelselt ka vältimatu kohustus anda märku näiteks oma sotsiaalsest positsioonist – ühiskondlikust kuuluvusest, majanduslikust taustast – ja ka kaubamärgiteadlikkusest ja brändieelistustest.
MIS ON UK?
Üldiselt on vist nii, et kõik, mis puutub inimeste vajadustesse ja nende rahuldamisse, sealhulgas just eriti tarbimisse, asub nii mõneski mõttes väljaspool kriitikat. Eks igaüks tea ikka ise, mida ja kui palju tal tarvis on. Kapitalismis vähemalt. Olgugi et osaliselt on Eesti puhul tegu totaalselt ebamõistusliku eputamisühiskonnaga, on sellele ka tasakaalustavaid nähtusi. On ekstreemsemaid ja ühiskonna poolt vähest poolthoidu leidvaid ning ka selliseid, mis aja jooksul sulanduvad inimeste igapäevaellu, nihutades piiri tavalise ja normaalse ning rohelise eluviisi vahel.
Eestis võib sellelaadseks pidada Uuskasutuskeskust (UK, endise nimega Taaskasutuskeskus), kellega saab tavapäraselt asju ajada nii, et viid oma vanad, ent kindlasti imehead, puhtad ja töökorras asjad UK kauplusse ja siis UK hoolitseb selle eest, et keegi, kel sinu asju vaja võib minna, saab need soodsa hinnaga endale soetada. Eks analoogsetel ettevõtmistel ole ikka teatud fännid, püsiklientuur, kes vaikselt sõnumit levitavad, kuid kelle ideed vaevalt et massidesse jõuavad. Seda kummalisem oli lai huvi UK korraldatud analoogse kontseptsiooniga kirbuturu vastu. Seda võib seletada eestlaste tõrksusega omi asju ilma raha vastu saamata ära anda. Või ka turulembeseks rahvaks olemisega, kellele kirbuturg on ligitõmbavam kui lihtsalt kasutatud asjade pood.
LAI HAARE
Kui suur osa eestlasi käib kirbukatel müümas ja ostmas majanduslikel põhjustel, siis mainitud ettevõtmisel oli ilmselt nii ökopropa kui ka lihtsalt kaine mõistuse sunnil esimeste sekka siginenud ka teadlikke tarbijaid. Viimastel on peale sümpaatia loodussõbraliku elustiili vastu ka väljakujunenud arusaam tarbekunsti väärtustest, mis neid vana ja põnevat otsimas hoiab. Iseenesestlikult toimiva turundusnipina on üldjuhul tegu nooremapoolsete või vähemalt nooruslikega, tänu kellele on uuskasutamisele (ehk ukkimisele) külge jäänud ka ligitõmbav trendiaura.
Kirbuturg oleks olnud ideaalne paik ükskõik millise sotsiaalse uurimuse tarbeks. Läbilõige rahvast oli täielik. Nagu ka kraamist, mis erinevates keldrites, pööningutes ja konkudes tolmub. Laia haarde hoidmine on kahtlemata ka positiivne, et ukkimise sisu ja sõnum ikka võimalikult paljudeni ning võimalikult mitmetähenduslikult jõuaks.
AINUS MÕELDAV LAHENDUS
Kirbuturu seltskonda ja kaupa silmitsedes paistab, et inimestel ikka on oidu, saamaks aru, et kõik lahe ja hea ei pea olema olla uus. Viimaste aastate second hand kaupluste ja seal müüdavate aastakümnete taguste kvaliteetasjade – vintage – võidukäik näitab ju selgelt selle väärtust.
UK ja kirbuturu näidetel võib ka väita, et vana kraami uuestikasutamise puhul, pole tegu enam millegagi, mida pelgalt alternatiivsetes seltskondades ette tuleb, vaid miski, mida üsna pea võib normiks pidada. Ja kuna vanu ja kasutatud asju tekib tahes-tahtmata ja nende kogused on hetkel vaid suurenemas, siis on see vast ainus mõeldav lahendus.
*
Uuskasutuskeskuse kirbuturg toimus 9. septembril kaupluse UK Sisustus hoovil, aadressil Uus-Sadama 19-12.
*
VÄLJAVÕTE KIRBUTURUL PAKUTAVAST:
■ Stiilne vintage õlakott 50.-
■ Raamatud (sh nähti ka seiklusjutte maalt ja merelt) 20.-
■ Märgid rinda ja kottidele kinnitamiseks. Väga korralik valik. 5.-/tükk
■ Erk-oran? Puma dressipluus-mantel. Praktiliselt uus 90.-
■ Talvesaapad. Võrdlemisi kantud 10.-
■ Vinüülplaadid. A la Onu Remus, Enteltentel, Stevie Wonder 10.-/tk
■ Nahast kohver eelmise sajandi keskelt 30.-
■ Kasukad 80.- kuni 120.-/tk