Maailmas eksisteerib igasugu hulle ansambleid, kelle suhtes on raske ühest seisukohta võtta. Kas soomlaste Cleaning Women on pulabänd, kelle eesmärk on rahvast tögada ja kelle industriaalestraadjazzi ei tohiks tõsiselt võtta? Või on hoopis tegemist pateetilise kunstiprojektiga, millel pole “tõsise” muusikaga midagi ühist, sest siin vaadeldakse muusikat kui visuaalkunsti väljenduvormi? Või on Cleaning Women uute saundide looja ja maailma parim rockbänd? Või?
KOONDNIMEDEGA INIMESED
Lahtiseid otsi selle bändi juures on palju. Kui vaadata nende netilehekülge www.cleaningwomen.com, siis viitab kogu kujundus kuhugi varase art school pungi kanti, nagu Joy Division või Siouxie and the Banshees.
Pool nende uuest albumist “Aelita” on aga Daft Punki, Kliniku ja Fron 242 sarnane elektrooniline raiumine, teine pool aga palju meloodilisem elektroavangard. Sinna juurde veel see, et muusikud kannavad imelikke koodnimesid CW01, CW03 ja CW04. Näib, et tegemist on kummaliste koristajarobotitega kaugelt planeedilt, kelle puhastusmissioon on nüüd ka Eestisse jõudnud. Kui põhjalikult nad oma puhastustööd võtavad? Kas see on eluohtlik või kasulik? Kas mu silmad peavad ebamaisele valgusele vastu? Aga närvid? Nagu näete, on siin palju enam lahtiseid küsimusi kui vastuseid ja sellepärast lasen ma kõneleda ühel koristusrobotil, nimel CW01-l.
Teil on internetis üleval kogu bändi ajalugu, aga äkki märgiksid mõne sõnaga, mis on olnud Cleaning Womeni ajaloo kuulsamad hetked?
Oo, Cleaning Women eksisteerib juba kümmekond aastat. Ja me oleme teinud erinevaid asju. Kõige huvitavam oli vast kontserttuur Hiinas, seda pole iga bänd teinud. Ja me oleme mitmel maal mänginud, Venemaa kolgastes näiteks. Üks kõrghetk on tulemas, nimelt peaks me oktoobris esinema Viinis, kus teeme taustamuusikat Eisensteini filmile “Soomuslaev Potjomkin”.
Ma nägin teie leheküljel, et te olete tuuritanud koos vene art-rock ja avangardansambliga Tequilajazzz? Kuidas see juhtus?
Meil on ühiseid sõpru, soomlased, kes elavad Peterburis. Nemad tutvustasid meid teineteisele. Tequilajazzziga tekkis kontakt isiklikul tasandil hästi kergelt, sest ka nemad on filmidest huvitatud. Ja siis me korraldasime kaks tuuri, ühe Soomes ja ühe Venemaal. Nüüd oleme me head sõbrad, Tequilajazzzi laulja Jevgeni Fjodorov laulab ka meie viimasel albumil “Aelita”.
Kui ma kuulsin esimest korda teie muusikat, siis see meenutas mulle oluliselt 1980ndate aastate Los Angelese underground’i, ansambleid nagu Residents, Tuxedomon, Angst, Jane Addiction. Ühesõnaga, gruppe, kes kasvasid välja punkmuusikast ja hakkasid hiljem segama oma helidesse jazzi, estraadi, easy listening’i, world-muusikat. Kas te olete nendest ansamblitest inspireeritud või on see sarnasus juhuslik?
Mitte eriti, me oleme sellist muusikat väga vähe kuulanud. Tegelikult on Cleaning Women rohkem rockile orienteeritud. Me oleme olnud kogu aeg huvitatud uute instrumentide kasutamisest. Cleaning Womeni muusika on sündinud niimoodi, et keegi on saanud või ostnud kusagilt mingi kummalise instrumendi ja siis me proovime, mis heli ta on suuteline tegema ja kuidas see teiste instrumentidega kokku kõlab. Ja kuidagi on juhtunud, et eksperimenteerimine ongi saanud meie saundi tunnuseks. Me oleme alati olnud huvitatud rohkem ise nikerdamisest kui sellest, mida teised on teinud helide valdkonnas või kuhu meid klassifitseeritakse.
Näib, et nõukogude mustvalged filmid on olnud teie inspiratsiooniallikaks. Teil on üks selleteemaline video isegi netileheküljel.
Põhjus on selles, et me oleme kõik erineval määral filmi õppinud ja oleme ka ise lühifilme teinud. Oktoobris, nagu ma ütlesin, mängime me heli kuulsale nõukogude filmile “Soomuslaev Potjomkin” ja me oleme mänginud ka tummfilmide taustaks Tampere filmifestivalil, ka Moskva Filmimuuseumis oleme me samamoodi koos filmidega esinenud. Ja me ootame väga seda hetke, kui saame esineda “Potjomkini” heliribana, see film on üks tähtsamaid teoseid filmiajaloos.
Miks teile selline varajane nõukogude stiil meeldib? See näib olevat üsnagi populaarne – tänapäeval? Franz Ferdinand ja paljud briti bändid kasutavad 20ndate ja 30ndate nõukogude esteetikat oma videotes ja albumikaante disainis.
Ma ei tea sellest midagi. Me oleme nõukogude tummfilmidest huvitatud, sest me kõik õpime filmi. Nõukogude filmikeel oli väga omapärane, eriti just varajasel perioodil ja see inspireerib meid oma muusikat taolise visuaalse lähenemisega sobitama. Mitmes oma loos oleme me üritanud algideena lähtuda just nendest mustvalgetest filmidest. Ja kui sa oled filmimaailmas sees, siis sa tead, et varajasi nõukogude filme hinnatakse väga kõrgelt just filmitegijate ja -asjatundjate ringkonnas kui täiesti omalaadse esteetikaga kunstiteoseid. Sellepärast ongi “Potjomkin” selline võimas film, et seal on väljendatud võimsaid emotsioone väga otseste ja lihtsate vahenditega.
Jah, ma nägin “Soomuslaev Potjomkinit” mõni nädal tagasi Saksamaal Halles ooperiteatris. See oli filmi originaalversiooni esmaesitlus Euroopas, sest Saksamaal on alati näidatud kärbitud versiooni.
Jah? Kuidas see oli? Oli seal ka originaalmuusika?
Taustamuusikaks oli filmi originaalmuusika, mille oli komponeerinud üks saksa helilooja 1920-ndail aastail Eisensteini enda näpunäidete kohaselt.
Jah, ma olen sellest kuulnud.
Otsustades teie plaadiümbriste ja veebilehe järgi, on visuaalne külg Cleaning Womenile väga oluline. Saan ma õigesti aru?
Jah, bänd peab laval ometi ju huvitav välja nägema. Mitte nii, et kolm tüüpi kitarridega seisavad, hüppavad ja mängivad. Meil tuleb varsti bändi 10-aastane sünnipäev. Võib-olla nüüd me muutume tõsisteks? Aga alguses tahtsime lihtsalt nautida oma esinemisi, teha showd. Siis hakkasidki visuaalsed täiendused kogu aeg juurde tulema. Ja nüüd me kasutame neid palju ja kohati ka väga läbimõeldult.
Te väidate oma netileheküljel, et olete punkbänd, kes segab erinevaid muusikastiile. Mis on punk Cleaning Womenis?
Ma arvan, et meie ideoloogia on punkideoloogia, ehk igaüks võib teha, mida tahab, kui see aitab tal oma identiteeti üles ehitada. Sa võid teha sellist muusikat, mida tahad ja milliste vahenditega iganes, sa ei pea isegi mängida oskama. Nii meie bänd alguse saigi, me proovisime erinevaid kõlasid kuidagi kokku panna.
On üks asi, mis mind Soome muusikas on alati huvitanud. Kui vaadata Soome muusikat, siis Soomest on tulnud ainult kaks kuulsat mainstream-bändi – Hanoi Rocks ja HIM. Samas on Soome undergroundmuusika vägagi kuulus. Terves Euroopas. Praegu on vist kõige populaarsem Soome bänd Eläkkeläiset, siis on väga tuntud 22 Pistepirkko, Jimi Tenor jne. Miks see nii on? Soome “kaamos”?
Ma arvan, et see on natukene nii. Soomes on lihtsalt nii igav, et iga mõtlev inimene läheb ühel hetkel keldrisse, et mängida ja luua mingit hullumeelset muusikat. Ja siin on mingi osa ka soome iseloomul. Kui inimene hakkab muusikat mängima, siis ta lihtsalt mängib ja mängib ja areneb väga aeglaselt mingis suunas. Soomes pole eriti palju mäned?mente, kes muusikuid suunavad. Rootsis on iga bänd selline, et seal on kolmneli muusikut ja mäned?er. Cleaning Women eksisteerib juba kümme aastat ja meil pole siiani mäned?eri. Ja sellest johtuvalt teed sa muusikat, mis sind ennast huvitab, aga mitte sellist, mis oleks praeguses turusituatsioonis kõige mõttekam.
Viimane küsimus. Te mängite Eesti suurimail vabaõhu rockfestivalil. Kas te ei karda, et te ei passi oma art-jazz-suunitlusega sinna sisse?
(Naerab) Hei, tegelikult oleme me industriaalbänd. Meil on väga raskeid lugusid. Me oleme mänginud väga erinevatel üritustel ja ka rocküritustel ning kunagi pole midagi viltu läinud. Nii et me ei karda. Kõige haigem koht, kus me mängisime, oli Soome Harley Davidsoni omanike kokkutulek, seda oleks pidanud sa ise nägema.