19. sajandi lõpul kerkib ühiskondliku teadvuse fookusse nooruki kuju, kellel ei ole midagi teha ja kes kannatab spliini all (ingl. k. spleen – sapp). Raamatud on tal kõik juba loetud, naised ei paku pinget, kuid tänavad on täis sotsiaalset vägivalda, mida oleks vaja lahendada. Väga tõenäoliselt on nooruk üliõpilasmundris või gimnastjorkas, nööbid tihti kurguni kinni ja parem käsi napoleonlikult teise ja kolmanda nööbi vahel. Ta kaelaside on lõtv ja jume väga kahvatu, kuid ta ei luba endale mingeid muid stiilist väljalangemisi. Ta viskab pomme ja kleebib proklamatsioone; ta joob venepäraselt teed, klaasisang silmaauku kippumas.
Erinevates kirjanduslikes traditsioonides lahendatakse säärased tekkinud pinged erinevalt. Joris-Karl Huysmansi “Vastukarva” (1884) tegelane Des Esseintes võtab parfüümivanne, Mihhail Artsõiba?evi “Sanini” (1907) tegelane Sanin varitseb alleedel daame ja Tuglase “Felix Ormussoni” (1915) kangelane piinab end psühholoogiaga.
ERILISTE KIIRTE ABIL
Võime 1905. aasta revolutsiooni lugeda eesti rahva omalaadseks kõrghetkeks. Vähesed teavad aga, et selle kõrghetke otseseimaks mõjutajaks oli vähemalt saksa keelt mõistvas maailmas Stanislaos Przybyszewski (1868-1927) romaan “Saatana lapsed” (saksa keeles 1897, poola omas 1899). Przybyszewski oli omal ajal poola art noveau tuntuimaid esindajaid, kuid praegu me tema nime paljudest olulisimatest kirjandusõpikutest ei leia.
Przybyszewski oli ka napsisõber ja satanist, kes andis oma tütre õele kasvatada. Przybyszewski oli ka näitekirjanik August Strindbergi hea sõber. Ta esitles end Strindbergile venelase Popovskina. Mehed kohtusid esmakordselt Pariisi kohvikus ja Strindberg kutsus noore hakkaja idaeurooplase oma lauda. Pealegi ühendasid mehi satanismiõpingud. Kuid peatselt hakkas Strindberg Przybyszewskit oma vaenlaseks pidama. Strindberg oli nimelt vägagi kõikuva närvikavaga ning tal oli igapäevane tagakiusamismaania. Kui ta sai postkaardi, kuhu oli kirjutatud valesti ta nimi, kahtlustas ta, et teda tahetakse tappa nimemaagia abil. Ka uskus Strindberg, et kui ta üksi ruumis viibib, siis üritatakse tema emotsioone kätte saada läbi seina-augu punase fotoplaadi eriliste kiirte abil. Emotsioonid saadigi, aga mitte kiirte abil, vaid Strindberg lõugas lihtsalt sedavõrd palju, et kõik said tema tunnetest osa.
“SAATANA LASTE” TEGELASKOND
Eesti lugejani jõudsid “Saatana lapsed” alles 1909. aastal Georg Otsingu tõlkes, kuid nood, kes väga olid tahtnud, olid seda oma ajastu suurteost lugenud juba varemgi. Tammsaare noorpõlvenovellides on tuntavad Przybyszewski mõjutused.
“Saatana lastel” on neli peategelast. Alustagem daamist. Plika nimega Helja on meeste suhtes väga nõudlik ja piinab ühte aadamapoega jutuga, kuidas ta teist armastab. Kolmekümnendates vabahärra Gordon peab ennast Saatanaks, kuid on vaid sõltumatu intellektuaal. Gordon on endine majandusajakirjanik, filosoofilise töö “Kriitikat nüüdsete majandusliste kujude kohta” autor. On veel kaugelearenenud tiisikusega eksüliõpilane Stefan Vronski, kelle suurimaks hobiks on majade põletamine. Lisagem siia veel meelenõtruse all kannatava terrorist Ostapi ühes oma abilise terrorist Botkoga ja saamegi kogu kanvaa. “Kõndis… ühes selle terroristiga,” kirjutab Przybyszewski. “Nad põletavad, kus juhtub.” Tõsi, ühtegi linna Ostap maha põletada ei jõua, sest ta poob enda üles niisuguste visioonide ajel, mis paljunäinudki inimesel ihukarvu turri tõstavad.
OSTAPI NÄGEMUSED
Noor Ostap usub end olevat ühe imiku tapnud. Linnapõletamise eelsel ööl puudub tal arusaam, kas see, mida ta näeb, on unes või ilmsi. Tal puudub reaalne ülevaade ajast, mil ta laskus nägemusse või kas ta üldse on sinna läinud. See on võrreldav mäluauguga.
Imik karjub pimeduses ja Ostap läheb teda raputama. Ta kisub puruks räbalad imiku ümber, nii et laps jääb paljaks. Lapse keha kangestub kaua aega miinuskraadide lähedases temperatuuris. Ostapil on seeaeg paha, ta vajub kägarasse ühte ja teise toanurka ja mis kõige kohutavam – ta ei tea endiselt, kas see on ikka tema ja kas kõik ikka on reaalsus. Oma imestuseks avastab ta, et imik ikka veel kähiseb, seepärast valab ta tema jääkülma veega üle. “Lapse surevad silmad hiilgasivad talle vastu ja see tegi veel ühe liigutuse. Aga siis polnud see enam justkui laps, see oli kass, metskass…” Metsik loom hüppab talle jalga ja turja ning kui teda tõrjudagi, siis jääb kõikjale mingit kleepuvat ila. Selles situatsioonis hakkas pimedus Ostapit häirima ja ta tahtis iga hinna eest lampi põlema panna. “Nüüd tuleb hullustus,” mõtles ta agoonias, otsekui poleks hullustus veel tulnud. Ta saab lambi põlema.
Lambivalgel avaneb talle laiem vaatepilt ja ta näeb oma sõpra ja rivaali Gordonit “theed joomas”. Olgu öeldud, et “thee joomine” on tegevus, millega “Saatana laste” tegelaskond kõige sagedamini ametis on. Sõber Gordon seletab, et Ostap ei ole maganud, ta oli lihtsalt mingis erilises letargiaseisundis. Ka annab ta infot ühe oma mungast sõbra kohta, kes viibis alatasa samasuguses olukorras. Kuna Gordoni meelest on sedalaadi nägemused absoluutselt väljakannatamatud, siis oleks kõige mõttekam end üles puua, nagu tegi ta eelmine sõbrake. Peatselt riputabki Ostap end lambi külge ega näe seda ööd, mil tehas ja raekoda maast kuni taevani tulevallis on.
SAATAN AINULT PÕLETAB JA HÄVITAB
Saame juba algul aru, et Saatana osa on Gordonil, kes otsib omale jüngreid. Tema andunuim jünger ongi 20-aastane tiisiker Stefan Vronski, kes istub kogu aja kodus, joob ja ootab surma. Kui ilm läheb niiskeks, siis tilgub ta suust peaaegu musta verd lausa ojadena, aga mõtte juures, et saaks vihatud raekoda põlema panna, muutub ta tugevaks nagu tank. Saatanale on ta tõesti parim jünger, sest Saatana filosoofia on selline: “Tuleb mässutuld süüdata, rahvast sellega harjutada. Kui tehas põleb maha, siis on tuhat töölist ilma leivata! Sa tead, et sada sureb nälga, sada läheb kerjama ehk hulkuma, aga see pole veel midagi! Sada hakkab röövima ja varastama, pane sa tähele! Asi hakkab huvitavaks minema. Suurem osa naisterahvaid langeb nälja pärast porduelusse ja hakkab meesterahvaid siifilisega kihvtitama. Muidugi saavad nad kõik seejuures saatana lasteks.”
See “põletatud maa taktika” muutus Eestis valdavaks 15. oktoobril 1905, kui lõhkujad Hermann ja Kristian panid põlema puidust ehitatud Saksa teatri, mis alles kolm aastat tagasi oli ehitatud Tallinnasse Viruvärava mäe vastu (üle Pärnu maantee).
LÕHKUJAD HERMANN JA KRISTJAN
Veel 14. oktoobri õhtul seisis saksa Interimstheater nagu Eesti seltsi majagi Juhkentali alguses. Reede, 14. oktoobri õhtul kell 20.00 lahvatanud saksa Interimstheater põlema ja “Teataja” sõnul ulatunud tulekuma linna piiridelegi. Teater põles ühes oma “tuleõrna sisustusega” otsekohe suitsevate tukkideni maha. Hiljem kinni peetud lõhkuja Hermanni oli rahvahulk näinud enne põlengut teatri ühest aknast välja hüppavat. Liiga sündmuste ligi ei saanud aga rahvahulk ka olla, sest sealsamas kostsid ju püssipaugud. See oli Przybyszewski tegelaste Gordoni ja Vronski proovimine päriselus.
Põleta – selline oli 1905. aasta mässajate deviis. Ajalehed pidasid hiljem kogu toimunu süüdlasteks “tumedat ollust, mis uulitsatel lainetas”. Harju uulitsal asuvasse Schwartzi riidekauplusse loopisid mässajad maha oma vanad riided ja iga “tehtud mees” läks sellest riietepoest välja uue ülikonna või vähemalt pükstega. See oli Hugo Bossi 1905. aasta analoog. “Konditori-ärist kookisid vägivallaga võetud!” ohkab ajaleht “Teataja”. “Von der Linni kauplusest on palju postkaartisid lihtsalt uulitsa pääle visatud! Pika uulitsa tubakapood põlema süüdatud, õnneks tuli mitte just väga kaugele levinud!”
OTSETEED KRAAVI
See oli Przybyszewski teoste proovimine päriselus, aga kuidas prooviti kuulsa poolaka mõjusid eesti kirjanduses? Tuglas sai Przybyzsewski “Androgüünist” variatsioonidega teha oma “Androgüüni päeva”.
Esimene eesti kirjanik, kellele Przybyszewski mõju avaldas, oli aga Richard Roht oma Rohelise Momendi nimelise kirjandusvooluga. 1913 ilmutas Roht oma “Igaveses labürindis”, pika novelli saamatu nooruki katsetest naiste juurest soojust leida. Roht oli noores eesti kirjanduses ontlik maapoiss, kes püüdis omale külge pookida siniverelisust ja spliini. August Alle hinnangul ajas see naeruväärt soov isegi voorimeeste hobused Rohti kui “rohelist hädaohtu” märgates otseteed kraavi.
Esimese ilmasõja aegses Tartus oli raske leida Richard Rohust ontlikumat härrasmeest. Sellepärast närvinõrkusele kalduv Marie Heibergki teda usaldas, et maapoisi naiivses suhtumises leidus rahu.
Oma kangelasi ristas Roht aga Przyby zsewski omadega nii: “Nagu suur hõiskamine lõi minus lõkkele, kui ma selle naise kartust nägin. Vaimustatud, justkui vägitegu korda saates, tõmbasin ma taskust noa ja lõin ta naisele välgukiirusel rindu. /—/
Kuid ta elas veel. Ta ei hoiganud, kuid ta suured silmad viibisivad minu pääl kangekaelselt, kohtumõistvalt – määratus inimlikus tarkuses ning äranägemises. Need silmad nagu rääkisivad mulle midagi etteheitvalt, jõuetult pilgates.
Ja suur viha kiskus mu suu ette vahu. Ma haarasin kivi maast ja virutasin ta naise silmadele, pähe. Ajud ja veri purtskasid. Teine silm jooksis välja, kuid teine heitis minu pääle enne kinnilangemist tarretanud pilgu. O, seda pilku pole ma unustanud.”
ASENDAME NÄO TITAANVÕRGUGA
Rohu pohhuistlikku naisetapmisjuttu lugesid sajandialguse noored intelligendid ja üliõpilased, kuid nemadki olid pärit pragmaatilise, umbuskliku talupojarahva hulgast. Sellepärast ei saanud keegi aru mõttetust julmusest, mis satanist Przybyzsewski lugudes oli motiveeritud, Rohtil aga motiveerimata. Mailmavalu ei pidanud nende arvates mitte sellistes labastes vormides avalduma, keegi ei osanud aga tollal ette näha, et 20. sajandi lõpuaastatel juhtub Eestis täpipealt niisugune lugu nagu Richard Roht seda oma “Üksinduse labürindis” lõdva randmega kirjeldas. Sarnasus on otse hämmastav, näib nagu oleks kirjandus lõpuks pärisellu astunud! 2000. aastal süüdistas kodutu Vitja oma elukaaslast, et too võtnud tema sajakroonilise ja joonud ära tema süütevedeliku.
Vitja andis juba lamavale naisele paar tugevat matsu telliskiviga nina ja pea piirkonda. Komatoosses seisundis viibivale naisele tehti raske operatsioon ja asendati tema näo puuduvad osad ja kolju struktuurid titaanvõrguga, mis Haigekassa tolleaegse hinnakirja järgi läks maksma 2321 krooni. Hoolimata sellisest hoolitsusest suri naine juba järgmisel päeval. Ka Vitja ei saanud eales teada, et “see kõik on juba varem olnud”. Ta oli nagu Przybyzsewski või Rohti lugudest välja astunud.