Disaini-määratluse aina süvenev üleekspluateerimine on viinud inimtarbijad niikaugele, et kinnisvarakuulutustes lubatakse elamispinnas sisalduvat disainkaminat ja disainkööki, autodes on disainsisu jne. Disainist kui sümboolsest kapitalist on põhjust olnud rääkida juba ammu. Eesti tüüpilise varakapitalistliku ühiskonnana on muidugi eriti aldis olnud kõike uut ja seninägematut või siis nähtut, aga kättesaamatut vastu võtma. Aga disaini ihalemine pole muidugi mingi kohaspetsiifiline nähtus.
Disaini rõhutamine, sellest kui boonusest kõnelemine on vana tava.
KÄSITÖÖ VÄÄRTUS
Esiteks võib disaini puhul välja tuua käsitöö väärtustamise. See väljendub lõppresultaadi puhul eelkõige hinnas. Omanikul on tunne, et tehtud on midagi spetsiaalselt talle; tal läheb nii hästi, et tal on võimalik eristuda massist makstes kellegi käsitsi tehtud töö ja aja eest tööstuslikult ja hingetult toodetu kõrval. Ka omamise problemaatikat ja sellest tulenevaid tundeid nagu unistuste täitumine, näiline sotsiaalne “tõus” ihaldatud esemete omamise läbi ja muid tarbimispsühholoogilisi aspekte on mitmel puhul käsitletud.
AJA JA LOO VÄÄRTUS
Teisalt võib välja tuua aja(loo) väärtustamise. Üldiselt on nii, et mida vanem, seda haruldasem ja vääruslikum. Idealiseeritud perioodina võib näiteks tuua Eesti puhul (aga mitte ainult) II maailmasõja eelse aja. Vähehaaval hakkab siin retromõõtu võtma ka sõjajärgne periood. Muidu on aga vahetult sõjajärgne periood näiteks mööbliajaloos väga kõrgelt hinnatud aeg.
Mitmed täna disainiklassikaks peetavad mööbliesemed on olnud algselt kindlasse interjööri kujundatud ja alles hiljem iseseisvat elu alustanud. Arne Jacobseni toolid “Muna” ja “Luik” (1957-58) olid kujundatud spetsiaalselt Kopenhaageni Radisson SAS hotelli, mis on kuulus kui modernistliku arhitektuuri tähtteos. Alvar Aalto painutatud vineerist toolid on tuntud just tehnoloogia innovaatilisuse poolest omas ajas ja nii sai näiteks tugitool nr. 41 alguse 1928. aastal, olles kujundatud Paimio tuberkuloosisanatooriumisse, muutudes populaarseks ja jõudes tootmisesse. Aalto edust erinevatel rahvusvahelistel näitustel sai Soome disaini edu alguse, olles teatavasti oluline osa disainimaailmas kindlat positiivset laengut kandva skandinaavia disainist.
Edu jätkus peale sõda 1950. aastatel ja nii õilmitseb põhjamaine disain siiani, olles tuntud just lihtsuse ning loodusläheduse poolest materjalides ja kasvõi faktuurides. Itaalia disain kui teine eriti tuntud kildkond on tunduvalt glamuursema iseloomuga. Kuulsaim Eestis liikuv disainiajalukku sööbinud iste on Eero Aarnio “Konjakitool”, mida siinne Kooperaator süüdimatult veidi mugandatud vormis 1970. aastatel tootma hakkas.
NIME VÄÄRTUS
Kolmandaks on disaini puhul määrav kindlasti nimi. Palju on meid ümbritsemas kujundatut, mille puhul pole üldse oluline, kes või millal midagi kujundas, hoopis olulisem on selle funktsioneerimine. Taolise anonüümse disaini kõrval eksisteerib kontrastsena kaubamärgi ja disaineri nime-maailm, kus valitsevad sümbol-väärtusega esemed. Just tagantjärele idealiseeritud ajast ja kohast ning eseme valmistamise raskusastmest ning arvukusest tõusevad disainilegendid. Palju on kaasa aidanud disainiklassika tekkimisele disaini käsitlemine nimede kaudu, justkui oleks geeniuselaadsed inimesed saanud aeg-ajalt hakkama mingite imedega. Tegelikult on ka disainiklassikaks peetavate esemete puhul tegu lihtsalt asjadega, mis on kuulsaks saanud erinevatel põhjustel. See ei tähenda, et nad on ilmtingimata mugavamad, paremad või vastupidavamad. Nende eest lihtsalt hoolitsetakse rohkem ja neid pannakse tähele.
Heaks näiteks on hiljutine avastus, et tavalise Vasara ukselingi on kujundanud oma nooruses tööstusesse tööle suunatud Jüri Arrak. Mõned inimesed on juba valinud vana ja kergelt muugitavat lukulogu siiski mitte välja vahetada, vaid alles jätta ja ära parandada ja poleerida, ikkagi kuulsa kunstniku töö oma kodus?