Kopti ehk vanaegiptuse keeles egiptuse kirik on suurim kristlik vähemus araabiamaades. Erinevail hinnanguil on neid 6-10 protsenti tänase Egiptuse Araabia Vabariigi elanikkonnast. Ja mitte vähe ka ulgumail. Üks hiljutisi uudiseid räägib sellest, kuidas silmitsi seistes liikmeskonna kahanemise ning kirikuhoone suurte ülalpidamiskuludega, otsustas Ameerika Ühendriikide evangeelse luterliku kiriku (ELCA) Harrisburgi kogudus kinkida oma pühakoja kopti kiriku Püha Markuse kogudusele. Vanaegiptlastest immigrandid suudavad seda, mida nö põlisameeriklased ei suuda – pidada ajaloolise hoone ülal. Luterlased kolisid väiksematesse ruumidesse.
Kes on koptikristlased?
Ühes varasemas KesKus’i loos rääkisime praegusest Aleksandria kreeka patriarhaadist, mis seotud Konstantinoopoli ja teiste õigeusukirikutega. 5. sajandil tekkinud kirikulõhe Idas haaras endasse ka Egiptuse alad. 451. aasta Halkedoni kirikukogul vastuvõetud otsuseid ei tunnustanud muude täna orientaalkirikuteks nimetatavate seas ka koptid. Kopti ja kreeka keelt kõnelenud Egiptuse kristlaste vastuoluks sai, kuidas on Jeesuses Kristuses seotud tõeline Jumal ja tõeline inimene.
Koptid rõhutasid enam Jeesuse jumalikkust, mis oli ka vanaaja Aleksandria teoloogilise koolkonna üks põhijooni. Nad ütlevad tänini, et Jeesuses on täiuslik jumalikkus ja inimlikkus, kuid need on seotud ühes loomuses. Kreeklased võtsid aluseks Halkedoni tasakaalustava ja mõnevõrra kompromissotsuse, mis mõlemad pooled Kristusest dialektiliselt seob, rääkides siiski kahest eraldi – jumalikust ning inimlikust loomusest Jumala Pojas. Praktika on näidanud, et mõlemad kirikud on 7. sajandist islami võimu alla jäänud alal elus ja üsna jõulised. Ning mõlemad kannavad Aleksandria patriarhaadi nime, kirikupead vastavalt Aleksandria ja kogu Aafrika paavsti ning patriarhi tiitlit.
Et segadust mitte süvendada, ei räägi me selles loos roomakatoliku kirikusse pöördunud koptidest ja Egiptuse kreekakristlastest, kel samuti samad nimed kasutusel.
Koptid olid tagakiusu kannatav kirik juba Bütsantsi kreekakristlikus impeeriumis ja loomulikult ei paranenud nende olukord islami vallutuse järel. Viimase kohta saab vaid öelda, et see võrdsustas kõik kristlased sama ikke alla.
Tegelikult arabiseeriti ja islamiseeriti Egiptuse ala palju aeglasemalt, kui Lähis-Ida. Moslemi enamus tekkis siin alles 12. sajandi lõpuks, peale uue kristliku teoloogia renessansi üleelamist siinmail. Ka koptikristlased, nagu ortodoksid mujal, võtsid araabia keele liturgilise keelena kasutusele. Kuid siiski säilitavad nad süürlaste kombel oma keelt (enamikus ainult jumalateenistusel) tänini. Niisiis on huvitavaks faktiks, et kristlaste kaudu võime saada kaudse aimu, kuidas rääkisid omavahel Kleopatra ja Antonius. Eeldusel, et viimane peale ladina keele üldse muud oskas.
Uuemad ajad
19. sajandi alul annab modernsest eurooplusest inspiratsiooni saanud Muhammad Ali dünastia koptidele suuremad õigused ning sajandi keskpaiku vabastatakse nad kõrgematest maksudest ja veel hiljem võivad nad juba teenida sõjaväes.
Ka 1952. aasta revolutsioon püüab kohalikku ühiskonda rohkem integreerida vähemuste õiguste lisamise teel. Et see projekt päris õnnestunud ei ole, näitavad jätkuvad vastuolud ja kristlaste tapmine endisel vaaraode maal ja viimaste hauakambrite lähedal.
Praegu elavad koptid, nii kohalikud kui emigrandid üle ilmamaa, paavst ja patriarh Shenouda III valitsemise all. Nende, nagu ka hiljem kirjeldatavate etiooplaste-eritrealaste jumalateenistuse üheks eripäraseks laadiks on rohke tantsimise sarnane liikumine. Seda eriti rongkäikude ja psalmilaulmise aegu.
Tewahedo
Nõnda nimetatud Etioopia kirik saab alguse väidetavalt 3.-4. sajandil ja omandab riigikiriku staatuse varasemate seas maailmas, seda Aksumi kuningriigis. Tewahedo võib tähendada ühendatut või monoteistlikku. Nimelt ühes vanaetioopia keeles geez’is.
Etiooplased, kes arhailises geezi kui moodsamas amhara keeles jumalateenistust peavad, on pisut erinevas olukorras araabiamaade vähemuskirikutest. Tegemist on õigupoolest suurima Saharast lõunasse jääva kristliku kirikuga. Jällegi erinevatel hinnangutel moodustavad nad moslemitega võrdselt poole Etioopia elanikkonnast. Pärast keisri, neegus negesti kukutamist 1974. aastal kaotas see kirik pikaaegse enamus- ja riigikiriku staatuse. Järgnes aastaid vasakpoolse diktatuuri tagakiusu, kuid praeguseks on olud rohkem stabiliseerunud.
Formaalselt omandas Etioopia kirik iseseisvuse koptide alt koos oma patriarhi pühitsemisega alles 1959. aastal. Järgnes ka seesmisi lõhesid ja konflikte kopti kirikuga. Tänaseks on suhted normaliseerunud.
Etiooplased on uhked oma vanatestamentliku pärandi üle. Pühapäeva kõrval on tähtis kohta sabatil, peetakse kinni rangetest toitumisreeglitest ja hävinud Moosese käsulauad usutakse olevat endi juures. Ükski kirikuhoone ei saa pühitsetud ilma nende koopiata.
Rääkimata kuningas Saalomoni ja Seeba kuninganna loost, mis pani aluse piibellikule (hiljem ka kristlikule) Etioopiale.
Ka etiooplased on elav ulgukirik läänemaailmas ja aktiivne oikumeenilises liikumises.
Lõpuks võime öelda, et tänases Aafrikas on koguni kolm Halkedoni-eelset kirikut, kuna Eritrea iseseisvumise järel sai viimane emakirikult Etioopias iseseisvuse 1998. aastal.
Kõigi kolme kiriku väga pikas ja põnevas traditsioonis on oluline koht pikal paastumisel, tantsides rõõmustamisel ning lugupeetusel laiemas kristlikus maailmas. Viimast kasvõi nende huvitava eripära tõttu.