Ei mäleta, oli see 1993 või 1994, kui kollase ajalehe Post tagaküljel hakati avaldama nüüd põhiliselt Kosmosemuttide kaudu tuntud Alar Pikkoraise koomiksit “Rahvaste toite”. Pikkoraise seeria on kuldnäide heast mustast huumorist. Must huumor omakorda Euroopa kultuuriruumi lahutamatu osa; eriti võiks siin tuletada meelde britte (mäletate ju Monty Pythonit, mida mõnigi fundamentalist pidas usku teotavaks, ent mille messid? oli hoopis mujal.) Eks ole korduvalt ka eestlastele kinnitatud, et meil on hea musta- ja absurdihuumori taju. Joonisfilmi- ja karikatuurimaa oleme me vaieldamatult. Igal juhul poleks kellelegi pähe tulnud, et Pikkorainen üritab tõemeeli kinniseotud süürlast rongi ette asetada. Lollus. Pigem sai “Rahvaste toite” kultuskoomiksi staatuse. Muuseas, kui Pikkoraiselt neid vanu koomikseid avaldamiseks küsisin, selgus, et Alar on pildid ära kaotanud. Ja visanud. Peale pikka tuustimist ilmusid välja 6 seeriat. Eks näita seegi, kui tõsiselt kunstnik asja ise võttis.
<1>
Taanist vallandunud karikatuurisõja taustal paistab kujukalt, kui väikeseks on maailm jäänud. Kusagil on koht, kus kultuurid ei segune, vaid põkkuvad. Taanlaste jaoks on algpõhjuseks nad ise. Nagu kõikjal mujalgi Euroopas, on seal aetud vastutustundetult ja tagajärgedele mõtlematult “vanema venna” põgenikepoliitikat.
Inimesi arututes kogustes vastu võttes andsid nad ise tõuke subkultuuri tekkeks, mida põliselanikud enam alla neelata ei suuda. Muulaste kogukond on liialt suur, et kohalike kommetega arvestada. Nii on saanud humanistlikust aktist (mentaalselt lähtus Euroopa mõnes mõttes tugevama haletsevast positsioonist “tulge minu rinnale, lutikad ja täid”) protsess, mille lõppu ei aima praegu keegi.
<2>
Islamimaailm on kogukonnapõhine, millele vastandub lääne isikupõhine maailmanägemus. Jaan Kaplinskil oli absoluutselt õigus, kui ta mainis, et islam on praegu seal, kus Euroopa enne valgustusajastut. Vaid jumalapõhine maaailmakäsitlus, usukahtlejate ketseriks tembeldamine ning – nagu ka Euroopas (nt Leedus veel 18. sajandi lõpul) – möllanud usutaganejate põletamine vastanduvad üsna selgelt läänelikule moraalile, mis ütleb: kahtle kõiges.
Lääne ühiskond on peale valgustusajastut teaduspõhine; sellele lähenemisele on ehitatud kogu maailm ja majandus. Niisiis ka tänane rikkus. Kas koraanist saab juhiseid, kuidas naftat puurida? Kas prohvetil on mõni nõks gaasikütte asjus?
Need teadmised on õhtumaalt koos ajudega sisse ostetud. Kuidas saab nii, et läänemaist kasutatakse osalt – nimelt seda kasulikumat osa, ülejäänu käigu aga kukele. Võtku siis juba kogu pakett ning saagu aru, et just postkeskaegsus on tänase võimalikuks teinud. Valitsejat kritiseerivad bardid ja karikatuurid sealhulgas.
Iseasi, et teaduspõhine ühiskond ei pane kogukonda ja kogukondlikke väärtusi kahjuks eriti millekski, vaid kaldub paduisiklikuks (mõelgem marginaalsetele vähemustele, kes oma uskumatuid õigusi taga ajavad); lihtsamalt öeldes on inimese-kogukonna suhe egotripplik. Toomas Paul mainib, et ühiskonda hoiavad koos kas hirm või häbi. Häbi-ühiskonnas ei panda moraalivastaseid tegusid toime au pärast, meil aga sellepärast, et on hirm vahele jääda.
<3>
Samas ei ole ma absoluutselt nõus Tiit Pruuliga, kes manitseb moslemeid “solvavat” materjali mitte avaldama. Pruuli läheb koguni kaugemale: “Kui me seda ei suuda, siis ongi ühel päeval põhjust nii Eesti kui ka Taani riigis kehtestada kord ja tsensuur.” Pruuli viitab küll õigesti, et sõnavabaduse pruukija peaks olema võimeline vastutama ja mõtlema oma tegude tagajärjele, ent – sorri – see ei tohi kindlasti tähendada vaba arvamuse leviku pärssimist.
Kui me arvestame ainult sellega, et keegi kusagil võib millegi peale solvuda, on see igasuguse kultuuri lõpp. Muuseas, see on tõsine hoiatus. Maailmas on miljardeid inimesi, sadu kogukondi. Uskuge, ükskõik mida sa ka ei tee, keegi kusagil solvub kindlasti.
Toomas Paul viitab küll õigesti, et araabia keelde pole võimalik tõlkida sõnapaaari “konstruktiivne kriitika”, ent see ei muuda konstruktiiv et kriitikat olematuks või ebavajalikuks. Tuletagem meelde kasvõi ülalöeldut: Euroopa töötab hirmupõhiselt, ma ei tahaks mõeldagi, mis hakkaks toimuma tänases läänes siis, kui kaoks hirm vahele jääda. Nüüd mõelgem “kohitsetud” sõnavabadusele, mis keelaks vajaduse korral näpuga osutamise.
Siia kuuluvad ka paraku Taani karikatuurid. Õhtumaine kultuur ei saa hakata elama eeltsensuuris, see aeg on läbi. Tagasikäik aga viib kultuuri kokkulangemiseni. Õige oleks ehk kolmas tee: mõistlikkus, ent… ei paista teist kusagilt.
Ja veel üks asi pildi ning sõja kontekstis. Olete te tähele pannud, et kõik muudkui seletavad ja kritiseerivad, aga teost ennast pole keegi näinud. Sõber Hardo Aasmäe võrdles situatsiooni tabavalt nõuka ajaga: kilomeetrite kaupa kriitikat Sol?enitsõni ja muude “parteiusu taganejate” kohta, samal ajal kui kritiseeritavat ei ole keegi lugenud. Et teha järeldusi, on tarvis ikka materjaliga tutvuda. Sestap ütlen ette ära: kaalun tõsiselt skandaali põhjustanud karikatuuride avaldamist järgmises lehenumbris. Aasmäe on teksti juba valmis kirjutanud.