Tavaliselt vaadeldakse stalinistliku süsteemi suhet kultuuri ja haridusse kui rõhuja ja tsensori suhet ohvritesse. Siinkohal üritan probleemistikule läheneda veidi teise vaatenurga alt.
Nikolai Krementsov viitas oma töös stalinistlikust teadusest asjaolule, et teadus ja stalinism moodustasid sümbioosi. Riik oli lõppude lõpuks ainus finantseerimisallikas. Mõlemad pooled, nii diktatuur kui ka kultuur ja haridus profiteerisid teineteisest. Süsteem legitimeeris end. Kultuur ja haridus said rahalisi vahendeid ning võisid laieneda. Samaaegselt stabiliseeris mainitud kultuuri ja hariduse ekspansioon diktatuuri. Bol?evikud ise paigutasid end valgustuslikku traditsiooni. Kui alguses tegeldi Venemaal veel kirjaoskamatuse kõrvaldamisega, siis hiljem moodustati arvuliselt maailma kõige suurem teaduslik aparaat. Ka abiturientide ja tudengite arv kasvas erakordsel viisil. Samuti kasvas muude kultuuriasutuste, muuseumide, teatrite, kultuurimajade ja erinevate klubide arv.
Sellisel kultuuri ja hariduse ekspansioonil olid mitmed põhjused:
1. Re?iim interpreteeris rahva vähest toetust kui märki puudulikust haridusest ja madalast kultuurilisest arengutasemest. Juhul, kui taset tõsta, tõuseks ka toetus diktatuurile.
2. Kulturnost’i printsiip. Selle all mõistsid bol?evikud kõike võimalikku, alates oskusest kahvli ja noaga süüa ja lõpetades kõrgkultuuriga massidele, mida pidi vahendama klassikaline kaanon kirjanduses, muusikas, maalikunstis jne. Kul’turnõj t?elovek oli üks sotsialismi vaieldamatu eesmärk.
3. Riigikunst, alates Stalinist niisiis sotsialistlik realism, oli ka propaganda- ja mõjutusvahend. Sarnast funktsiooni täitis koolis ja ülikoolis nn punane sisu. Süsteem üritas niiviisi nõukogude inimese tekkimist toetada.
4. Läbi üldise haridus- ja kultuuritaseme tõstmise legitimeeriti süsteemi. Kui ka elatustase ja majanduslik tootlikkus ei suutnud läänega konkureerida, oli vähemalt kõrgkooli lõpetajate või raamatukogude arv edu mõõdupuuks.
5. Kodanliku kaadri väljavahetamine nõukogude kaadri poolt juhtivatel positsioonidel.
6. Kommunistlik Partei pidas end rahva kõige tähtsamaks kasvatajaks. Ka Stalinil oli generalissimuse või teaduse korüfee tiitli kõrval alati “õpetaja” nimetus. Sellele vastavalt pühendasid diktatuuri kesksed organid palju aega hariduse ja kultuuri küsimustele.
7. Utilitaristlik taotlus paremini koolitatud rahvastikuga kõrgemat majanduslikku tootlikkust saavutada ja teaduslikud saavutused majanduslikult realiseerida.
TÄHTIS OLI KVANTITEET, MITTE KVALITEET
20-30ndatel aastatel tehti Nõukogude Liidus mitmeid katseid lühendatud õppeaja, nn praktikute ning töölis- ja talupojamiljööst pärit kaadri edutamise abil endiseid spetsialiste asendada. Enamasti need katsed ebaõnnestusid. Insener, kes on kuus aastat koolis käinud ja läbinud lühikese insenerikursuse, ei valda tegelikult oma ametit. Seega panustas re?iim traditsioonilistele standarditele, karmistas tulevaste tudengite valikut, vähendas tööliste ja talupoegade soodustamist ja laiendas sammsammult kogu oma haridussüsteemi. Peale üldise koolikohustuse sisseviimist 1930. aastal fikseeriti hiljem reegliks seitsme klassiline kool. 50ndatel aastatel oli isegi plaan muuta keskkooli lõpetamine linnades normiks.
Üldiselt oli hilise stalinismi ajal tendents diktatuuri professionaliseerumisele. Kui Eesti 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt okupeeriti, istus küll paar prominentset intellektuaali ja kunstnikku marionettvalitsuses, kuid kokkuvõttes kaotas riik siiski suure osa oma intelligentsist. Läbi vahistamiste ja deportatsioonide, 1944. aasta põgenemiste ja pärastsõjaaegsete puhastamiste, eriti peale 8. pleenumit, kadus suurem osa seniajani toiminud vaimsest eliidist.
Juba nõukogude võimu esimesel aastal üritas re?iim kaotused tasa teha. Nõnda kasvas hariduse valdkonnas töötavate inimeste arv, kelle eesmärgiks oli uut kaadrit välja õpetada, kolmandiku võrra. Kunstnikke ja teadlasi peibutati ametikohtade ja preemiatega. 50ndate alguses oli Nõukogude Eestis peaaegu poole rohkem põhikohaga õpetajaid, kunstnikke ja teadlasi kui Eesti Wabariigis.
Peale rasket sõjajärgset aega tõusis oluliselt ka kõrg- ja keskkoolilõpetajate arv, samuti kultuuriasutuste, nagu raamatukogude, klubide ja kultuurimajade arv. Siinkohal tuleb mainida, et kvantiteet oli ebasoodsas suhtes kvaliteediga. Nõndaviisi tõusid näiteks tiraa?id, aga kokkuvõttes langes aastas avaldatud raamatute arv oluliselt ning valik ei olnud sõjaeelse olukorraga üldse võrreldav.
EKP Keskkomitee debateeris tihti hariduse ja kultuuri üle. Üsna selgelt öeldi välja, miks nendesse valdkondadesse nii palju raha investeeritakse: rahvastik tuli ümber kasvatada, samuti õpetajad, kunstnikud, professorid. Stalin nimetas kirjanikke hinge insenerideks, ka eesti õpetajad said selle nördimapaneva nimetuse osaliseks. Siia lisandusid laialdased rahvale mõeldud poliitilised “haridusprogrammid”, mida viisid läbi agitaatorid ja lektorid. Kui keskkomitee tegeles näiteks kultuurimajadega, siis oli huviringide arv edu indikaatoriks, siia kuulusid ka nn poliitringid. Kõik need propagandaaktsioonid toimusid loomulikult hariduse egiidi all. Partei ei domineerinud mitte ainult riigi ja majanduse alal, vaid omistas enesele ka juhtrolli kultuuri ja hariduse vallas. Keskkomitee otsustas avaldamislubade andmise ja teksti muudatuste üle. Partei kontroll ilmnes ka tellimuste jagamisel. Kuna kunstnikel polnud peale riiklike vahendite peaaegu mingeid sissetulekuallikaid, olid nad sunnitud vähemalt osa neist tellimustest vastu võtma ja vastavaid laule, pilte või teatrietendusi tootma.
Mainisin juba riigi, hariduse ja kultuuri sümbioosi. Samas, kui Eesti majanduse tootlikkus üldiselt oli madalam kui enne sõda ja elu raskem, said haridus- ja kultuuriasutused suurema lõigu tordist kui iseseisvuse ajal. Samal ajal kui tavalised õpetajad, kunstnikud või noored teadlased raske eluga toime pidid tulema, isegi vaesuse piiril vegeteerima, oli paljude silmapaistvate isikute olukord teistsugune. Juhtivate teadlaste või kunstnike sissetulekud olid koos partei juhtivate funktsionäride ja suuremate ettevõtete direktoritega kõige kõrgemad staliniaegses Nõukogude Liidus, näiteks Eesti Teaduste Akadeemia liikmete palk oli 1950. aastal 10 kuni 30 korda kõrgem kui tavatöölisel. Siia lisandusid arvukad muud privileegid, nagu näiteks sisseostude tegemise võimalus eripoodides või suurem korter. Koostöö juhtivate ajudega saavutati re?iimi poolt piltlikult öeldes pistist andes.
NÄLG HARIDUSE JÄRELE
Rahvastik võttis suurenenud haridusepakkumise igati vastu. Ühest küljest oli põhjuseks kindlasti eestlaste vanasõnaline “nälg hariduse järgi”. Mälestustes leidub ikka ja jälle lõike, et vaatamata raskele elule pärast sõda oli ikkagi võimalik lõpetada kesk- või ülikool. See haridusvõimalus kohustas teatud lojaalsusele re?iimi suhtes, samas ei pidanud vastava haridusega enam kolhoosi jääma, võis maalt ära minna. Lihtsate vabrikutööliste elu oli samuti raske. Õige lõputunnistuse abil sai võimalikuks põgenemine tootmisest ja karjäär ametnikuna. “Põgenemine tootmisest” võis aga ka alamakstud töökohta administratsioonis või kultuurimajas tähendada – senikaua, kui ei pidanud musta ja rasket füüsilist tööd tegema, oli see siiski lahenduseks. Paljude inimeste jaoks tähendas samm hariduse ja kultuuri valdkonda ka võimalust eneseteostuseks, isegi kui elatustase jäi madalaks. Enamuse jaoks oli haridus aga tee sotsiaalseks tõusuks, “kodanlikud” spetsialistid tuli ju välja vahetada.
SÕJAJÄRGNE PÕLVKOND AITAS EESTI WABARIIGI JÄLGI KAOTADA
Peale Stalini surma kohandus enamik eestlasi lõplikult re?iimiga. “Valge laeva” ootamine lõppes, nõukogude elu ei vaadeldud enam kui ajutist nähtust. Säärasele arengule aitas kaasa just kultuuri ja hariduse levik. Inimesed olid juba mingi osa kommunistlikust propagandast sisse hinganud. Nad ei pruukinud küll kõike uskuda, aga nii mõndagi võeti vaatamata sellele üle. Generatsioonil, mis peale sõda oma haridustee lõpetas, olid suured võimalused karjääri teha ning neid kasutati. Elu pidi edasi minema ja nii mõnegi stalinistliku ülikooli lõpetanu jaoks tähendas see karjääri. Nendest said, kas tahtlikult või tahtmatult, re?iimi alustoed. 40ndatel aastatel tegi rahvas alalõpmata Eesti kommunistliku kaadri haridustaseme ja ilmselge lolluse kulul nalja. Head näited on siin militsionäär, kes vaevalt kirjutada oskas või vabriku direktor, kes ei teadnud, kuidas raamatupidamine välja näeb.
50ndatel aastatel õnnestus tänu hariduse ekspansioonile kaadri kvaliteeti oluliselt tõsta. Need uued noored inimesed suutsid oma ülesannetega tsensori või osakonnajuhatajana tunduvalt paremini toime tulla. Selline hilisstalinismiaegne professionaliseerumine oli maailmasõja võidu ja alates 50ndatest tasapisi tõusva elustandardi kõrval üks olulisemaid süsteemi stabiliseerimisfaktoreid. Teatud seos oli ka hariduse ja parteisse kuulumise vahel. Kui 1940. aastal oli parteil veel tõsiseid raskusi liikmete leidmisel, kellel oleks olnud põhikoolist kõrgem haridus ning keda oleks võinud vastutavatel ülesannetel rakendada, siis 50ndatel oli kõrgkooli lõpetanute osakaal parteis tunduvalt suurem kui rahvastikus. Haridus ja karjäär viisid parteisse astumiseni.
