“Nõndaks,” ütles Hildur Sokk. “Soolata, pipardada ja vürtsitada tuleb korralikult, siis on ta hea!” / – – – / “Mis on?” küsis preili Sokk. “Arvatavasti rebasemürk? aga eks sa ise tea kõige paremini, mida sa kokku oled keetnud,” kostis Karlsson. Astrid Lindgren “Väikevend ja Karlsson katuselt”
Alates laulvast revolutsioonist on Eesti eesolnud neli suurt väljakutset – iseseisvuse taastamine ja kindlustamine, kiire taasläänestumine, ühiskonnastruktuuride ümberkorraldamine demokraatiale ja turumajandusele põhinevaks ning kõikide eluvaldkondade kiire moderniseerimine.
MONUMENT VALIJATE KOONDAMISE EEST
Oleme ausad. Võrreldes kõikide teiste analoogsetes olukordades olevate postkommunistlike maadega on nende eesmärkide täitmine meil õnnestunud kõige paremini.
Piisav põhjus, et tunda uhkust. Nende eesmärkide saavutamisel on teinud tänuväärset tööd kõik Eesti erakonnad. Kuid paradoksaalsel moel peame nende eesmärkide saavutamisel kõige enam tänama Keskerakonda eesotsas tema sümbolist liidri Savisaarega. Siinkohal ei mõtle ma seda, et Savisaarel on vaieldamatult suured teened Eesti lahtimurdmisel vene impeeriumist, eestivenelaste poliitilise radikaliseerumise ärahoidmisel ega ka Keskerakonna ministrite valitsuses osalemise moraalset tähtsust NATO ja EL liitumise läbirääkimiste lõpufaasis. Neid teeneid ei maksa alahinnata, aga kullast mälestusmärk tuleks Edgarile püstitada hoopis kiiret moderniseerumist ja läänestumist pooldavate eripalgeliste poliitiliste jõudude ja nende valijate koondamise eest.
EDGARI LOOMING: PAREMPOOLSETE PAAT
Savisaar on olnud vähemal või suuremal määral see sümbol-koll, kellega erinevad poliitilised jõud on hirmutanud kõigil neljal valimisel oma valijaid ja koondanud neid enda selja taha.
1992. aasta valimised võitis Isamaaliit ja peamiseks vastaseks oli Savisaar ja võilaod. 1995. aasta valimised võitis KMÜ ja Reformierakond, kes mõlemad omal moel vastandusid Keskerakonnale.
1999. aasta valimised võitis kolmikliit, keda sidus Keskerakonna selge välistamine.
2003|. aasta valimised võitis Res Publica, kes vastandas end nii Keskerakonnale kui ka 2002. aastal Keskerakonna välistamisprintsiibi esimesena murdnud Reformierakonnale.
Loomulikult on see vastandumine aidanud ka Savisaarel püsida nii pikalt poliitikas esimese suurusjärgu tähena.
Tõsi küll, peale 1992. aastat on riigi tasandil õnnestunud Savisaarel valitsuses osaleda vaid napp poolteist aastat. Kuid valimistulemused on see-eest paranenud iga korraga. Vaid Savisaare välistamine on hoidnud tänaseid sotsiaaldemokraate ja rahvaliitlasi, samuti nende eelkäijaid ühises paadis parempoolsete jõududega, kes on olnud nende nelja eesmärgi täitmise avangardis.
Muud põhjust siin olla ei saa, sest tunnistagem – võrreldes Rahvaliidu või sotsidega on Keskerakond tõesti oma reaalses poliitikas pigem tsentristlik jõud.
Eesti poliitikat pea kolmteist aastat valitsenud paradigma on hakanud aga viimasel ajal pöördumatult murduma. Mis on põhjused?
ESIMENE PÕHJUS
Neljast eespool kirjeldatud eesmärgist kolm on oma kriitilises osas täidetud. Eesti liitumine NATO-ga ja Euroopa Liiduga tähistavad nii iseseisvuse kindlustamise, läänestumise kui ka demokraatia ja turumajanduse osas tagasipöördumatu murdepunkti saavutamist.
Vanaemasid ja lapselapsi ei ole võimalikenam hirmutada, et Savisaare mõni harv idanostalgiast ajendatud Moskva-käik on kindel märk Keskerakonna venemeelsest poliitikast. Või maalida oma valijate jaoks tulumaksukoormust vähendav, kuid rohkema kui kahe astmega tulumaks, hullemaks kui sotside propageeritav ametiühingu- ja sotsiaalhüsteeria või rahvaliitlaste levitatav võlguelamise ideoloogia.
TEINE JA TÄHTSAM PÕHJUS
Eesti ühiskonna ees seisev neljas eesmärk ehk ühiskonna moderniseerimine on jõudnud oma esimese arengufaasi loomulikku lõppu. Seda arengufaasi iseloomustasid ühesuunalised valikud, sest kiireks moderniseerumiseks oli vaja esmalt iga hinna eest ühiskond liberaliseerida.
Täna on kiire, mõtlematu ja valimatu ühiskonna liberaliseerimine pigem moderniseerimise takistaja. Rahvastikuprotsesside mittearvestamine, pereväärtuste, moraali, sotsiaalse mobiilsuse ja eetika alahindamine viivad meid moderniseerumise asemel ultraliberaalse allakäigu sohu. Loomulikult tähendab rohkemate faktorite arvestamine ka ideoloogiliste erimeelsuste selgemat väljajoonistumist. See omakorda tähendab suurema hulga ideede, lahenduste ja arengutempode vahel valimist. See tähendab, et poliitika muutub veel enam kompromisside kunstiks. Kuid ka seda, et poliitikas saavad domineerima ideoloogilised vastandumised hoopis uues paradigmas ja kvaliteedis.
VANAD JA PÄHEÕPITUD STAMBID
Eesti poliitika saab täiskasvanuks, kus suurt rolli ei mängi enam kunstlikud ja mõnikord lausa muid eesmärke peitvad lihtsad poliitilised vastandumised a la lääs või ida, demokraatia või autoritaarsus, õigus- või politseiriik, sundüürnikud või omanikud, talunikud või kolhoosnikud, venelased või eestlased.
Nende vastandumiste kunstlik esilekergitamine stabiilses väikekodanlikus läänelikus Euroopa õigusriigis on tegelikult juba täna (aga kindlasti juba lähimas tulevikus) sama kohatu kui ?impansikari New Yorgi 5 avenüül.
Küsimus – kas Eesti poliitikud ja erakonnad on selleks valmis? Täna veel kindlasti mitte. Mitte sellepärast, et paradigma muutmine ja poliitilise maastiku ümbermängimine oleks erakondade endi või nende valijate jaoks ületamatu. Ei – see on kõige lihtsam. Reformierakond tegi koalitsiooni seni põlatud Keskerakonnaga ja pigem võitis sellest nii ühiskond kui ka mõlemad erakonnad. Sotsiaaldemokraadid on öelnud avalikult peale europarlamendi valimisi, et Keskerakonda võimaliku tulevase koalitsioonipartnerina nad enam ei välista. Isegi Res Publica ja Isamaaliit pole kohaliku omavalitsuse tasandil enam süütud ja vaevalt, et kumbki erakond tõsimeeli välistaks tulevikus riigis Keskerakonnaga a priori koalitsioonis olemise võimatust.
Pigem on probleem selles, et poliitikutel napib ideesid uuteks ideoloogilisteks vastandumisteks. Sellepärast hoitakse kramplikult kinni vanadest juba kulunud ja päheõpitud stampidest. Lihtsalt nii on mugav, eriti 90ndate algusest poliitikas tegutsevatele noortele poliitpensionäridele.
VASTANDAMISED ON AJA ÄRA ELANUD
Mul isiklikult on hea meel, et Res Publicale kuulub vaieldamatu peaosa viimase kahe aasta jooksul väljakäidud poliitilistest algatustest ja ühiskonna moderniseerimisideedest, kuid nende üle sisuline diskuteerimine ei ole poliitikute ega ka sellest tulenevalt meedias eriti popp. Pronksmehe või Lihula, Eesti Kongressi või Rahvarinde taolised vastandumised või muud vanast paradigmast tulenevad tänases päevas tegelikult pseudoprobleemid ruulivad kindlasti üle. Ja võimendatakse neid, selmet keskenduda tulevikku suunatud ideedele.
Aga võib-olla tulebki enne ringi mängida poliitiline maastik, et võimenduks ideoloogiline diskussioon. Uute ideede põhjal aga saaks toimuda ka järgmiste valimiste tulemused otsustav võitlus. See oleks ka võimalus ka peale 2007|. aastat kiiresti moderniseeruda, mitte lihtsalt paigal tammuda ning meelt vanade võitluste ja vastasseisude pideva värskendamisega lohutada.