Kui palju me teame inimesi, kes on justkui endastmõistetavalt meile endastmõistetavate asjade taga? Jazzkaar on nii iseendastmõistetav sündmus, et enamik inimesi isegi ei juurdle selle festivali üle. Sama vääramatult nagu toimub Jazzkaar, on selle taga ka Anne Ermi isik. See on sama loomulik nagu fakt, et septembris algab sügis ja siis on vaja jälle kartulid üles võtta.
Erm on põllul ja punkt! Aga kes või mis Anne Erm on? Mnjah. Et seda teada saada, oli mul juba tükk aega laual paberileht, kuhu ma kogusin küsimusi, mida minu teada pole Anne Ermile veel esitatud. Sestap jätan küsimused tulevasest Jazzkaarest teistele ja küsin Anne Ermilt Anne Ermi enda kohta.
*
Millist uut välismaa bändi kõik peaks teadma?
Sellist bändi pole olemas, mis oleks kõigile oluline, kõige lähemale jõudsid vast biitlid. Igaühel on oma maitse ja lemmikud ning uus on ka suhteline mõiste. Kui sa avastad bändi, mis on kümme aastat tegutsenud ja sa pole seda varem kuulnud, siis sobib see väga hästi täiendamaks sinu muusikalist varasalve. Kolm aastat olen soovinud Jazzkaarele kutsuda t?ellisti-trombonisti Dana Leongi bändi, kuid siiani pole mul õnnestunud võimalikele partneritele auku pähe rääkida. Ühe kontserdi pärast bändi üle Suure Lombi tuua käis mul ülejõu. Ehk läheb õnneks järgmisel aastal.
*
Millist uut eesti bändi kõik peaks teadma?
Kui laiemale auditooriumile, siis võib-olla sobiks Malcolm Lincoln. Kui klassikalisema poole pealt, siis Ansambel U, kui jazz’ist, siis on mul raskem kedagi ainukesena esile tõsta. Kristjan Randalu, Kristjan Mazurchaki, Erki Pärnoja, Peedu Kassi, Kadri Voorandi, Marti Tärni bändid – kõik on head ja need noored teevad ilma ka tänavusel Jazzkaarel. Viimastest omade kontsertidest andis tugeva emotsiooni UMA – ehk Robert Jürjendal-Aleksei Saks, kellest esialgu ei julgenudki midagi erilist loota. Kui keegi neid veel ei tea, siis peaks end kindlasti kurssi viima. Londoni jazz-publik juba teab.
*
Kas Jazzkaar on maailma jazz’i kaardil?
Loomulikult. 1991. aastal festivali Banlieues Bleues konverentsil said kokku Euroopa festivalide korraldajad ja see oli esimene kord, kui mind kui Jazzkaare korraldajat n-ö suurte tegijate seltskonda kutsuti. Sestpeale lisandub kontakte ikka kiirenevas tempos, eriti interneti teel. Ka trükisõnas ja elektroonilises meedias – USA-s, Inglismaal, Prantsusmaal, Itaalias, Norras, Venemaal, Serbias jm kajastatakse Jazzkaare tegemisi igal aastal. Oleme ka ise selle eest hoolt kandnud, et head jazz’i-ajakirjanikud meid külastaks. Jazzkaar on EJN (European Jazz Network) liige ja meie kontserte kuulevad sajad tuhanded kuulajad Euroopas EBU jazz’i-hooaja raames Klassikaraadio vahendusel. Ja muidugi suur tänu kõigile meie välisartistidele, kes on Jazzkaare kohta palju head öelnud, olgu siis Charles Lloyd, Robert Fripp, Ray Anderson jpt.
*
Milline artist on Sinu absoluutne lemmik, miks?
Lemmikud vahelduvad igal aastal. Võin kontserti või plaati kuulates ikka veel vaimustuda, tõsi, juba harvemini. Et olen harmooniafänn, siis ei saa üle ega ümber vokaalansamblitest Take 6 ja Les Double Six of Paris. Viimane oligi vist mu esimene suurt vaimustust äratanud ansambel, selle plaadi saatis mulle minu tädi Prantsusmaalt kusagil 1967. aastal ja see plaat on endiselt hea, nüüd juba CD kujul.
*
Mis oli esimene album, mille ostsid, kust?
Ei või pead anda, aga võimalik, et need olid Mart Saare soolo- ja koorilaulud. Olin just saanud kahes rohelises kohvrikeses stereogrammofoni ja plaate, mida mängida, siis pidi ju ka muretsema klassikat, maailmamuusikat, jazz’i. Kodus riiulitel on sadu LP-sid – tegin ju rohkem kui paarkümmend aastat saadet “Uusi heliplaate” ja ostsin huvitavamat ja n-ö defitsiiti endale ka.
*
Mis oli viimane album, mille ostsid, kust ja miks?
Põhiliselt käin plaadipoes välismaal, sest sealt saab hea hinnaga häid plaate. Kuna riiulid on äärest-ääreni täis, püüan neid mitte enam juurde soetada. Aga kiusatusest ei saa mööda ja ma ostan alati midagi raadio jaoks. Amadou & Mariam ja Naturally 7 on siin veel lahti tegemata plaadid.
*
Kust leiad uut muusikat?
Muusika tuleb ise mu juurde. Arvan, et on oma sadakond plaati, mis on kilest lahti tegemata ja kuulamata. Lihtsalt kõike ju ei jõua. Internetis surfata jõuan vaid pisteliselt. Ühe kümnest saadetud artistipakkumisest teen lahti, et kuulata.
*
Millised artistid on igikestvad ja igavesed, miks?
Ma ei ole väga veendunud, et midagi on igavest. Tuleb järgmine jääaeg ja pühib kõik puhtaks. Aga muusikat, mis ulatub üle aegade, on palju. Klassikud on eelistatud olukorras, nad on sajandite jooksul n-ö ajukäärude vahele mängitud. See, mis jääb püsima, on väga kindla koodiga – kujundiga, mis vibreerib ja tekitab resonantsi kuulajas. See ei pruugi olla ainult meloodia. See võib olla maagiline rütm, harmoonia, heliatmosfäär või kõik koos. Geniaalsus peitub endiselt selguses ja lihtsuses. Muusika peab ajaproovile kauem vastu kui kõik imelised artistid Ima Sumacist Bobby McFerrinini.
*
Kust leiad jõudu ikka veel muusikaga tegelemiseks, kindlasti on Sul elus olnud piisavalt hetki, kui mõtled, et viskan nüüd kõik nurka …
Pärast paljusid festivale olen mõelnud, et aitab nüüd küll. Aga siis on juba vaja hakata järgmise ürituse kava tegema ja kui on uusi vahvaid artiste varuks, siis ei tahaks veel loobuda. Korraldusliku poole eest hoolitsevad noored tegijad ja nende ideed on vägagi vahvad ja täiendavad kava.
*
Sul peaks olema nüüdseks soliidne plaadi- ja CD-kogu, kus Sa neid hoiad?
Sestpeale, kui kodus kõik riiulid täis said, jäävad plaadid kontorisse. Momendil on ka siin riiulid, kapid ja põrandapind plaate täis, kuid siin on veel seinapinda, kuhu uusi riiuleid teha. Aga igal juhul eelistan kontserti konservile.