Mõtted ja märkmed meenutamaks seda, millest tuleb juttu, olid mul olemas enne, kui Palametsa raamat tiigi ühikast trükimusta jõudis. Ent ta kogumik andis mõtetele tausta, raamid ja lõpliku struktuuri, selgitas nii mõndagi, mis seni segaseks jäänud. Ühtlasi kujutab järgnev ka minu enda rangelt subjektiivset, seejuures üldsegi mitte kõikehõlmavat kogemust intrielust. Kogemust, mis polnudki nii pikk, oli samas tihti ka küllaltki kaudne ja lünklik ning tugineb mõnikord sekundaarsetelegi allikatele.
Inter seepärast, et meie nimetasime seda asutust siis nii. Ühikas tuli laiemalt kõnepruuki hiljem, tõenäoliselt rahvuslike tunnete süvenedes ja tugevnedes, millalgi seitsmekümnendatel aastatel.
LAMBAJALG
Algas see episoodiga augustis 46 aastat tagasi. Sisseastumiseksamite aegu. Episood ise pole aga tähtis ei millegi muu kui selle poolest, et seeläbi osutus mul võimalikuks kuulda (ilmselt ka näha, kuid see pole meeles) kuulsat Lambajalga. Jutud, mida Lambajalast siis pajatati, on aga tunduvalt kahvatumad, kui see, mis kaantevahele jõudnud. Kas on põhjuseks tollasele (ehk siis meie) põlvkonnale loomulik siivsus või mis, ei tea. Saavutamaks reaalsust sobinuks seda võib-olla kirjeldama kellegi praeguse noorkirjaniku, nt Peeter Sauteri “sulg”. Paradoks on, et tegelikkus oleks siis lähemal kui praegu. Tiraad, millega ta tollal Tiigi intri tütarlaste tiiva elanikke kostitas ja mille eesmärk oli, et need oma meeskülalised öö saabudes ära saadaksid, sest külastamisaeg oli läbi, rääkis harjaga mingi koha sügamisest. Teadagi mis koha. Terminid olid naturaalsed. Mitte nii kaude nagu mina praegu mõista annan. Vastu kajas tüdrukute lõkerdamine. Oli sume augustiöö.
Siis ma muidugi veel ei teadnud, et see Lambajalg oli. Lambajalg olnud ta seepärast, et kui tal süda eriti täis läks, siis põrutanud ta neile naturaalsetele sõnadele otsa või lisaks “Sa kuradi lambajalg!”. Nii vähemalt on räägiti, sest siis, kui mina Tiigi intriga tihedamalt suhtlema hakkasin, Lambajalga seal nagu enam aktsioonis ei olnud.
A PROPOS – JOOMINE
Tartu ühikaelu õilsa alguse (Piret Tali sõnad) juurde kuulub ka otse kui gorbat?ovlik ühiskond, kus alkoholi vaat et üldsegi ei pruugitud. Üksnes kord vilksatab, et trepid olla täis oksendatud. Meie ajal oksendati küll rohkem. Emba-kumba, kas olid varasemad sellid juba nii kõvad kutid, et neil reflekse enam ei tekkinud või ? nad vaikivad millestki, järelikult valetavad. Minul siis refleksid veel tekkisid. Ja mitte üksnes minul.
Sissastumine on sisseastumine. Otsene tudengikogemus ühikaelust algas Tiigist kaugel, Kvissentalis. Kuhu sattusin n.ö üle noatera. Linna ehk linnalähedastest intrikohtadest oli alles jäänud üks, järgmised pidid minema juba Elvasse, mis pärnakale oli üks väga kauge paik, majutaja ette sattus aga korraga kolm noormeest. Ühele tehti selgeks, et tema isa on väga tuntud mees (selle peale, et tast hiljem saab Eesti Vabariigi mitmekordne minister, ei osatud loomulikult keegi veel aimata) ja talle endale tuli siis meelde, et tal elab Tartus õde ning ta loobus pretendeerimast. Ülejäänud kahel kuulsat isa ega õde Tartus polnud, küll oli aga kopikal kaks külge, ja minu kull või kiri jäi peale ning mina pääsesin Kvissi.
Kusjuures lohutati perspektiiviga, et sedamööda, kuidas algava õppeaasta jooksul linnaühikatest joodikuid välja visatakse ja Kvissi küüditatakse (seda sõna küll keegi ei kasutanud) on lootust esmakursuslastel (seni kuni nad jooma pole hakanud) linna pääseda.
KVISS
Kalli (Ain Kallis) kirjeldus Kvissi kulgevast teest on võrdlemisi adekvaatne, ent lugemisel tekkiv mulje nagu kukkunuks lennuk alla 1960, on vale. Päris kindlasti oli see 59 ja kas nelja- või laupäeval, sest sel päeval ei läinud ma koju mitte pool kaksteist öösel, vaid tunduvalt varem.
Tänasele ja tulevasele lugejale võivad sellised täpsustused tunduda liigsed, ajaloolastele ja minu põlvkonna inimesele üldsegi mitte, sest tollane ajakirjandus ei iitsatanud sündmusest, mis tänasele pressile, kollasele ja mittekollasele olnuks tõeline ponks, sõnagi. Prantsatas ta maha õnneks intrist veidi vasakule – kui linna poolt tulles Kvissi suunas vaadata – ja teisele poole jõge, kuid pro?ektorid põlesid kogu öö, kui rususid koristati ega lasknud hästi magada, sest minu voodi oli otse akna all. Muidu polnud elul Kvissis viga, vana Luik jälgis, et kord oleks (tütarlast kauaks intrisse ei lubanud isegi siis mitte, kui väitsid, et see su õde on) ja kui linnasaamise võimalus tekkis, siis ei kasutanudki ma seda.
Mullu sügisel ajas nostalgia taas Kvissi külastama. Praegu improviseerit lagunev paadikuur, kohal, kus paiknes minu voodi, prügihunnik, ja puid vastaskaldal, mis varjanuks põlevat lennukit varem kas polnud veel või olid need tunduvalt väiksemad.
PÄRA
Pälsoni valmides likvideerusid seni mööda linna eksisteerinud väikesed intrid ja Tiigi tehti suuri tube väiksemateks. Pilt Uue Pälsoni ehitusest 60. aastate algul ei saa raamatus küll õige olla, sest õppeaastal 60/61 elasid meie kursa tüdrukud seal juba sees ja tubadel olid aknad ees, kuid üldiselt kulges tulevase Päntri valmimine võrreldes plaanituga hilinedes, nagu kõik asjad tol kaugel ajal.
Ent kui Hillar meid pedagoogiliseks praktikaks ette valmistas, siis rääkis ta, et 1980 ei ole meile saabunud mitte üksnes kommunism, vaid ka Tartu raudteejaam ei paikne enam seal, kus ta praegugi paikneb, vaid on viidud kusagile Maarjamõisa taha ja rongid sõidavad linnast mööda ringiga, ning mina mõtlesin, kui vana ma siis juba olen. Tõsi, kommunismist öeldi küll, et selle saabumine võib kergelt hiljem olla, kui 1980, aeglustajaks siiski rahvusvaheline olukord ja imperialism, mitte meie endi teod.
Kuna Uus Pälsoni polnud veel valmis, siis tekkis aga õppeaastal 59/60 situatsioon, et elanikke väikestest intritest ei saanud kuhugi paigutada, ent ametlikult neid intrikesi ka enam ei eksisteerinud. Üks selliseid oli Kastani tänaval. Olnud kunagi üksnes naisüliõpilaste pärast. Minu seal olles see küll nii polnud. Võib-olla seepärast, et hetkel paiknes seal pära – meie. Poisid uksest paremal, tüdrukud vasakul. Me olime vabad, see oli otsekui tulevane Eesti Vabariik, kui otsene nõuka-vastane poliitika välje jätta ja arvestada, et enesedistsipliin oli tugevam. Oma probleemid lahendasime ise. Ja kähku. Kui Puhh, see, kes hiljem karjääri tegi Viktor Kingissepa jäänuste otsimisega tselluloositehase territooriumilt, ja Mati midagi omavahel selgitada tahtsid, läksid nad koridori ja leppisid kokku, et loevad viieni ning siis hakkavad lööma. Puhh oli ometi aru saanud, et lugeda tuleb kolmeni.
Mingit kommuuni siiski polnud ja komandant, kelle nime, kui ma ka teadsin, ammu unustanud olen, kuid keda me papa Carloks kutsusime, käis aeg-ajalt vaatamas, et me maja päris ära ei lammutaks, mida me muidugi ei teinud, üksnes mööblit aeg-ajalt
põletasime, et kivisöele tuld otsa saada, sest ahjud olid sellised, kui kogu aeg kütta, siis veebruaris temperatuur suurt alla kümne kraadi ei langenud, kuid kõrgemale ka kohe päris kindlasti ei tõusnud.
Kui TÜ ajaloomuuseum kolmanda aastatuhande neljandal aastal korraldas näituse
“Vanast Tiigist Raatuseni”, siis pakuti seal ka võimalust näha, missugune üks intri või ühika tuba välja võis näha. Ühika suhtes ei julge sõna võtta (kuigi just samal ajal ilmus Universitases lugu, mis Raatuse elanikest jättis mulje, et käbid pole kändudest suurt kaugele kukkunud), ent mis intritesse puutub, siis tundub, et näidistoa kujundamisel jäi muuseumi muidu tublidel naistöötajatel fantaasiast küll tublisti puudu, et tegelikkusele läheneda, sest tulemus oli suht steriilne. Nagu kohati Vana Tiigigi.
See oli Kastani ühikas, kus ülikooli üks tulevasi rektoreid mulle selgitas, et kui tema kolm pudelit õlut ära joob, siis ta enam ei tea, mis ta teeb ja ma ka nägin, missugune võib olla resultaat – mees oli kogu valvetoa segamini keeranud, kõik, mis võimalik, põrandale puistanud ning üritas siis Ogonjokist pärit linnupilt seinas oleva naela otsa torgata, ise seletades” Mina olen ornitoloog, mina linde armastan.” Kõik on inimesed olnud. Kuid heade kavatsustega on sillutatud teatavasti põrgutee: katse jäi asjatuks, sest pilt rebenes.
POLE KONN
Kevadepoole komandeeriti Kastan kogu täiega Tiiki.
60. aasta kevadel olid ainsad säilinud suured toad (kui kelder kõrvale jätta, sest see on omaette ooper) õuepoolse korpuse kolmandal korrusel. Toas, kus elasin, oli kümme inimest, ja toas, kust me läbi tulime, et oma tuppa jõuda, elas 12 inimest. Komandant rahustas, et pole häda midagi, tegelikult peaks (normide järgi) tagumises toas elama 18 ja esimeses toas 22 tudengit. Normide saavutamiseks nappinud lihtsalt mehi. Pesuruum oli üks, kahe valamuga, mille keegi aeg-ajalt täis oksendas.
Õuepoolse korpuse tagumise otsa taga kõrgusid aga puuriidad, mille vahel tüdrukud kevadel päevitama olid harjunud, nüüd ilmselt unustades või isegi mitte teades, et maja sellesse otsa on intrite likvideerimise käigus ka aadamapojad ilmunud. Või ?? Kui seda ilu vaikselt niikaua nauditud oli, nii binokliga kui ilma, et isu täis sai (kõik mehed küllastuvad kunagi, seda juhtus juba tollalgi), siis tuli kellelgi meelde, et meil oli ka pang ja seejärel oli mõlemal pool lõbu laialt.
Nüüd neid puuriitu enam pole, sest on keskküte ja pole ka vajadust, sest iga leheputka aknal võid näha, kuidas noored naised loomupäraselt välja näevad. Ja mitte üldse, vaid konkreetselt, nagu Kadri, Kati, Ines jt. Helit või Lehtet sellisena imetleda poleks söandanud kõige julgemaski unistuses. Ja mitte seepärast, et julgusest oleks puudu olnud. Et seda siis teada saada, pidid naisseltsimehe kergelt purje (mitte purju) jootma ja teda tükk aega meelitama ning igaühe juures ei andnud seegi kõik veel tulemusi.
Veel ringlesid intri meestepoolel jutud, kuidas 58. aasta soojal septembriööl Tiigi hoovipealse maja (mille saneerimiseks ja rekonstrueerimiseks on, nii nõuka-ajal kui pärast seda koostatud vist kümneid plaane, vähemalt ühte neist olen minagi oma tagasihoidlikku panuse teinud, ning mis seisabja laguneb endiselt nürimeelse järjekindlusega, ehkki kommunismi enam pole) katusel jalutanud keegi daam eevakostüümis (kes, ei olevatki tulnud välja, küll aga saadud hiljem teada, et tegu olnud kihlveoga). Peolt tulnud härrasmees, kes seda ilu meestekorpuse vetsu aknast näinud, tormanud kähku üle hoovi, et katusele viiv luuk kinni tõmmata ning daam katusele jätta, ning siis poiste tiib üles lüüa, et needki vaadata saaksid. Paraku jäi see ohvrimeelne plaan tagajärjetuks (nagu NLKP programmgi), sest tema luugi juurde jõudes olnud ilmutus katuselt kadunud.
Mine tea kas teda oligi olnud. Võib-olla on tegu lihtsalt legendiga, mida lihtsameelselt uskusid, et see, mis kord olnud, ehk kordub. Et oleks millestki ilusamast unistada kui üksnes kommunismist, mis pidi saabuma anno domini 1980. Mil inimestel pidi palju vaba aega tekkima, mida nad hakanuksid mööda saatma muuseume külastades.
SIGATSEMINE
Tiigi korpuste jaotus oli selline, et tänavaäärses majas, seal kus praegu on ka politoloogid, olid mehed, ja õuepoolses, seal, kus on psühholoogid, olid naised, ning hoovipealses majas pidid põhimõtteliselt olema need, keda hetkel ülikoolis rohkem, olgu siis mehed või naised. Mis aga vist põhimõtteks jäigi, sest polnud enam XX sajandi esimene pool ja naisi oli tudengite seas alati rohkem kui mehi.
Siseneda oli ühikasse võimalik üksnes ühest uksest, sealt, kus praegu ülikooli kirjastus. See uks ja trepp, kust praegu sisenetakse, oli hoopis kasutamisväline ja sinna sattusin mina tollal kuidagi kogemata üksnes kord, sedagi minu jaoks väga romantilisel Jaanipäeva hommikul, ent see selleks. Tavasisenemiskohal, seal, kus praegu kirjastuses elektrikilp, oli kohe vasakut kätt laud ja sellel kirjad kogu intri tarvis.
Ruumide taoline konfiguratsioon tegi võimalikuks operatsiooni, mille fookuses oli kena sale, brünett, intelligentne, erudeeritud, kunstilembeline noormees J., kes olnuks neidude tähelepanu keskmes isegi siis, kui ta ka inglise filoloogia osakonnas poleks õppinud. Päeval, millest oli kindlasti teada, et adressaat ei jõua intrisse enne kella kümmet õhtul, sattus – kas postiga või teisiti, ei tea – kirjade hulka lahtine naha- ja suguhaiguste dispanseri blanketil kutse, mis soovis, et noormees sel ja sel kuupäeval ja sel ja sel kellaajal korralisele läbivaatusele ilmuks. Ajaks, mil adressaat koju jõudis, oli enam-vähem kogu inter oma posti otsides selle kutsega jõudnud tutvuda. Saatanlikkus, mille taga võib kahtlustada naisterahvast (või olid need vennad Ü. ja J. ehk üks neist?).
VALI KORD!
Missugune on kord praegustes ühikates, ei tea. Kuid Kuldsete kuuekümnendate esimesel poolel oli see tõepoolest veel selline, et kui sa sellest juba järgmise kümnendi tudengile rääkisid, siis algul arvas ta, et sa valetad, ja kui uskuma hakkas, siis ei suutnud sellest aru saada ja pidas oma eelkäijaid vähemalt lollakateks.
Intri valve koosnes üksnes tudengeist endist. Palgalised valvajad ilmusid millalgi hiljem. Kui sa kellelegi külla läksid, pidid sa valvele andma isikut tõendava pildiga dokumendi. Ja sa andsid. Ning kui kell sai 23 ja sa ei olnud veel lahkunud, siis tuli keegi valvest (tudeng) ja ütles, et sa pead lahkuma. Ja sa lahkusid. Kui valves polnud just sinu või visiteeritava tuttavat.
Sel ei juhul ei olnud muud, kui pidid pugema intri ees Tiigi tänavat täitvatesse bussidesse, kus aga varitses oht, et avastamise korral kangelasliku töölisklassi esindajad kõige suurema rõõmuga eskortisid paari miilitsasse, et sellest seal siis pilti teha, mis bussijaama, sinna, kus kunagi oli olnud Bürgermusse ja kuhu praegu kerkib järjekordne kaubatempel, kõigile vaatamiseks välja pandi.
Taoline moraal seletab, miks õppeaastasse 1959-1960 mahtus ka üks tollase komsomolikomitee väheseid kõigi poolt entusiastlikult tervitatud ja ka õnnestunud üritusi – liputaja püüdmine. Nimelt kiusanud tütarlaste korpust keegi liputaja, kes, kui ta just ei liputanud, kõndis öösel toast tuppa, ehmatas tüdrukuid ja pani võimaluse korral pihta pesu (mida ta sellest tollasest pesust küll leida võis, võib tänapäevane noor küll küsida, kuid maitsed muutuvad).
Nii nad, tütarlapsed nimelt, väitsid. Lõpuks otsustati paigutada igasse tütarlaste tuppa ööseks üks ametlikus organiseeritud noormees magama. Mis liputajast sai ja kas ta üldse tabati, seda ma ei tea, kuid mõned mehed magasid neis tubades edasi ka kaua pärast seda, kui operatsioon ofitsiaalselt lõppenud oli ning jäidki vist magama, kusjuures toad elu jooksul juba vaheldusid.
STAGNA SAABUMINE
Otseste asjaosaliste jaoks randumisega abielusadamas lõppes ka sündmus, mis ometi vallandas tormi Kuldse kümnendi keskpaiku.
Vanemale põlvkonnale pole vaja öelda, et hotellikohtade suhtes valitses Tartus kui kinnises linnas arenenud sotsialismi tingimustes permanentne põud. Ülikool üritas sellest üle saada selle varal, et tal olid intrid. Nii paigutati kord mingist kõrgemast asutusest (ei teagi kas Tallinnast või kaugemalt) saabunud naistöötaja ööbima tütarlaste intri vabana arvel olevale kohale. Paraku oli selle kahekohalise toa alalisasukale just selleks ööks saabunud külla ka tema noormees. Oma elukogemusest rikastatud fantaasia toel konstrueerinud kogu öö vaimusilma ette, mis seal kõrvalvoodis toimub, täpsemalt küll – toimuda võinuks, sest nagu hilisem üksikasjalik pedantne juurdlus üheselt tuvastas, dresse paar siiski seljast polnud võtnud – tormas naine hommikul magamatusest kurnatuna rektoraati südant puistama.
Rektorile seletust andma kutsutud tudengineiu “Kõik teevad niiviisi!” vallandas õuduslaine. Tundes vastutust kujuneva “nõukogude” noorsoo moraali eest olukorras, kus kommunistliku ühiskonnaformatsiooni saabumiseni oli jäänud kõigest 16-17 aastat, ruttas ülikooli juhtkond tarvitusele võtma abinõusid, et intritestei kujuneks midagi niisugust, nagu nüüd need asutused, mida Tallinna rektorid külastavad. Või tüki hullemat. Igaühe ettekujutus töötab tema rikutuse tasemel. Sikud otsustati eraldada lammastest ehk meesterahvad naisterahvastest. Ehk vastupidi. Lambad sikkudest. Intrid pidid muutuma rangelt ühesoolisteks, nagu see midagi aidanuks.
Selle protsessi kulgedes lahkusin ülikoolilinnast ega teagi kuidas see täpselt lõppes ning millal tulevased ühikad tagasi bi-interlikeks said. Sophia Loreni meenutanud tütarlaps visati ülikoolist välja. Noormehe puhul piirdus tema dekaan märkusega, et kurat, mis mees te olete, mina jäin naistes käimisega vahele kuueteistkümneselt ja rohkem enam mitte. Sugudevahelist võrdsust polnud juba siis. Mees oli 23, kui mu mälu ei peta. Stagna oli alanud. Hru?t?ov astus samuti ameteist tagasi. Tema loobunud ise nagu öeldi. Maakera pöörles edasi. Õnneks.