Rasvad, valgud, mineraalid. Vitamiinid, kapsad-kaalid. Ervin, sul on lillepea. Lillkapsast tahaks. Üldse tahaks midagi süüa. Juba kolm päeva on sihuke tamp ja käsipõrgu peal, et pole mahti olnud ampsu võtta. Hää, et lonksugi. Üldiselt – ega see mu figuurile kahjuks ei tule. Või siis just? Ma olen ju paks and praud of it. Oh jah.
Suvi on tulekul ja suvel võib ennast näljaviluks ka natuke naljutada, peaasi, et piisav kogus vedelikku kerest läbi käiks ja viiks välja kõik kurjad soolad, mis kõht-inimese põdurat keret podagravaevustega kostitavad. Ometi tuleb juba ühe päeva pärast tiivad selga võtta ja Ameerikamaale lennata. Kus on teadupärast maailma parim pizza.
Mis omakorda kompenseerib praeguse juhusliku lahjenduskuuri täieliselt ja enamgi veel. Ja mis siis. Küll kere teab, mis kerele hea. Ja kui ei tea, on loll kere. Loll kere on peale nuhtluseks, teab igaüks, kes mõne hõredamat sorti hommiku üle elanud. Ka suvel on esmaspäevad, teate.
Ja kui ikka liiga kaua liiga vähe süüa, võib juhtuda, et toiduained hakkavad pahandama ja keelduvad sind edaspidi mängu võtmast. Võib juhtuda näiteks nii, nagu juhtus suure eesti luuletaja Jürgen Rooste värskes, kuigi kergelt kopitusehõngulises luuletuses. Poeet sõnas nõnda:
hullult armas hallitus
mu saia pääle tekkis
ma ei raatsindki saia
ära visata hoidsin teda
kauwa aega kapi pääl
televusseri kõrval
üldse on mul poogen
mis teised sellest arvavad
mulle see hallitus meeldib
Nõnda lausus poeet ja vaatas kõiketeadval pilgul igavikku. Aga meid aitab poeedi maailmaülesus vähe, me tahame paraku midagi pugida ka ?a?lõkipõõsaste õitsemise ja viljumise aegu. Ning et eelmainitud rämedat liha ja – oo koledust! – tihket lillat vorsti junni antakse meile tänapäev ja veel kolm kuud igast kolmest küljest korraga, pakun hoopis ühe laheda suvise supi.
Loodetavasti pole ma seda veel pakkunud ja kui olengi, siis oli see nii ammu, et mul pole meeles, seda enam teil.
Võtke ja ribastage või riivige jämedalt eraldi kausikestesse kartuleid, porknaid, kapsast. Hakkige peeneks sibulat ja küüslauku ja tomatit. Keetke korralik liha- või kanapuljong. Võtke igast kausikesest natuke ja pange oma supitaldrikusse. Lisage teelusikatäis konjakit. Ja siis kallake kulbiga keeva puljongit otsa. Tuleb välja imepärane kiir-värskekapsasupp. Kõik asjad jäävad mõnusalt krõmpsud ja eheda mekiga, nad ei jõua ju ära keeda.
Serveering näeb kelmikalt aasiapärane välja ja ometi on ju tegu kõige ehtsama kodumaise kapsakeedusega. Keedusega, mis teeb teie suvepäevast nõks maitsvama suvepäeva.
