Ulmevormi kasutamine on andnud uute mõtete teadvustamiseks-tutvustamiseks võimaluse Jules Verne’ile ja paljudele teistele. Kas võib juhtuda nii, et ka Cheopsi püramiidiga seostatava salakambri mõistatus leiab lahenduse sealt, kus seda ei ole seni osatud otsida?
Otstarve ja ehitusaeg
Egiptuses Giza platoole ja mujalegi ehitatud püramiidide otstarbe üle on spekuleeritud aastatuhandeid ja selget vastust ei ole leitud. Neid on peetud kunagise võimu mälestusmärkideks, religioosse pürgimuse ausammasteks aga samas ka mõttetu ressursi raiskamise musternäidisteks.
Lisaks otstarbele ei ole seni korda läinud ka püramiidide ehitamise täpne dateerimine. Egüptoloogid peavad Cheopsi (Khufu) püramiidide ehitamise ajaks kolmandat aastatuhandet eKr.
Graham Hancock viitab oma raamatus «Jumalate jäljed» sellele, et egüptoloogide vastava dateeringu ainsaks aluseks on püramiidi sees ühele kivitahvlile kritseldatud õigekirjaviga sisaldav lause.
Hancock viitab oma raamatus kolme püramiidi omavahelise suurusele ja paiknemisele, mis langeb täpselt kokku Siiriuse tähtkuju kolme tähe heledusele ja paiknemisele aastal 12500 eKr ning väidab, et püramiidid on ehitatud arvatust märksa varem.
Kaudselt tõestab Hancocki väidet püramiididest arvatavasti mõnevõrra varem ehitatud sfinksi kehal selgesti nähtavad vee-erosiooni jäljed, mis ei saanud sinna tekkida mitte hiljem kui 10000 eKr.
Salakambri otsingud
Ajaloohämarusest meieni jõudnud legendid kõnelevad sellest, et Cheopsi püramiidis on peidus kamber, kuhu selle ehitajad paigutasid midagi väga erilist.
Endas suuri saladusi varjavat kambrit on püütud leida arvutuste kaudu, püramiidi on püütud läbi valgustada, kasutatud on akustikal põhinevaid seadmeid ja muid vahendeid.
Ent pärast seda, kui araabia kaliif al Ma’mun 820. aastal lasi püramiidi külje sisse käigu raiuda, ei ole legendidest tuntud-teatud Cheopsi püramiidis peidus oleva salakambri otsingutes kuigivõrd palju edu saavutatud.
Uus lähenemine
Hiljaaegu said teadlased hakkama Giza püramiidi salakambri mõistatuse senistest tunduvalt erineva lahenduse väljapakkumisega.
Fakt, et Kuninga kambri sarkofaag on välja puuritud torupuuridega, mille läbimiskiirus ületab tänapäevaste teemantotsakutega puuride läbimiskiirust ligi 500 korda, annab alust oletusele, et legendide kohaselt inimkonnale jäetud vaimne pärand (kui see tõepoolest olemas on) ei pea ilmtingimata paiknema kullast, kivist vms. materjalist informatsioonikandjatel.
Põhjus on lihtne ja väljendub eeskätt selles, et tahvlid võtaksid enda alla liiga palju ruumi.
Tõepoolest. Raske on ette kujutada näiteks Encyclopedia Britannica paigutamist kivitahvlitele. Samuti on raske ette kujutada, kuidas on võimalik ära mahutada mingisse väikesesse ruumi tahvleid mõne seadme (näiteks reisilennuki) valmistamiseks vajalike tehnoloogiate ja seadmete kirjeldustega. See kõik võtaks enda alla liiga palju ruumi.
Tõsi, tahvlid võiksid olla väga õhukestel metall-lehtedel. Paraku suurendaks see märgatavalt informatsiooni õigele adressaadile mittekohalejõudmise ohtu: õhukesed metall-lehed võiksid leida erinevaid rakendusi. Nendest oleks mugav valmistada näiteks turviseid või relvi.
Lähtudes eeskätt sarkofaagi seintel säilinud puurimisjälgedest, võib Giza püramiidi ehitajate tehnoloogilisi võimalusi hinnata tänapäevastest märksa kõrgemaks. Seetõttu võib pidada täiesti enesestmõistetavaks seda, et püramiidiehitajatel olid kasutusel elektrilised seadmed, s.h. arvutid.
Tehnilised võimalused
Puurimisjäljed lihtsalt ei lasknud endast mööda vaadata. Nad viitasid selgesti tõsiasjale, et kes iganes Giza platool tegutses, tema tehnilised võimalused ületasid tunduvalt neid võimalusi, mis on inimkonna käsutuses praegu.
Mille peale võisid informatsiooni läkitajad mõtelda?
Tulenevalt järeldusest, et nende käsutuses oli elekter ja kindlasti ka kõrgel tasemel infotehnoloogia, on igati loogiline, et nad kaalusid informatsiooni kandjana näiteks ränikristallide vms infokandjate kasutamist.
Samas võib liiga vara leitud arvutikristallide saatus sarnaneda plaatide omaga. Informatsiooni paigutajad pidid arvestama võimalusega, et kristalle vms infokandjaid võidakse kasutada ebaotstarbekalt. Veider küll, aga kristallidega seoses tuleb alati arvestada võimalusega, et neid võidakse pidada kalliskivideks – neid võidakse kasutada kroonijuveelidena, kaelakeedes või valmistada neist näiteks kõrvarõngaid.
Nende mõte pidi ikka kohe kindlasti liikuma selles suunas, kuidas teha nii, et kõik tallele pandu rikkumatuna püsiks ja enne õiget aega (milleks on kahtlemata inimkonna mingisugusele teadmiste tasemele jõudmine) leitav ei oleks.
Oletades, et informatsiooni paigutajad mõtlesid umbes nii, ja lähtudes eeldusest, et kambrisse ja sõnumitesse puutuvad legendid ikkagi tõele vastavad, tundub, et kivide püramiidiks kokkukuhjamine pidi nende eesmärkide püstitusega kuidagiviisi seotud
olema.
Teadaolevalt soodustab püramiidide kuju energiaväljade kontsentratsiooni, mis avaldub näiteks selles, et ühe kolmandiku püramiidi kõrgusel paljud bakterid hävivad. Seda teades ei olnud raske näha võimalust, et püramiidi peamiseks funktsiooniks ongi energiaväljade genereerimine selleks, et…
Siin peitubki tegelikult lahenduse võti! Et seda lahendust näha, on tarvis õigesti vastata ühele väga lihtsale küsimusele. Nimelt: kus on see asi, millega me mõtleme ja milles meie oma informatsiooni säilitame?
Üldtunnustatud seisukoht
… küsimuses, missuguse organiga me mõtleme, on täiesti üheselt väljendatud: inimese mõtlemine on seotud peaajuga (ning seal toimuvate neuronite liikumisega). See seisukoht on aastasadu vana ja on arenenud sügavaks veendumuseks – tõeks a priori.
Praegu on siiski asjakohane küsida: Kas see on ka tegelikult nii? Kas kogu meie mälu, meie mõtted, tunded – ühesõnaga kõik meie mõtlemisega seonduv – tuleneb neuronitest?
Tõepoolest, kui jälgida inimese aju seisundeid olukorras, kus aju omanik kõneleb, mõtleb või tegutseb, on kindlaks tehtud selgepiirilised seosed teatud tegevuste ja mingi konkreetse aju piirkonna aktiviseerumise vahel.
Teada on ka vastupidine: mingeid konkreetseid aju piirkondi ärritades on võimalik esile kutsuda ootuspäraseid seisundeid. Juba möödunud sajandi kuuekümnendatel avastati hiirtega katseid tehes nende ajus nn paradiisi ja põrgu piirkonnad.
Kas see kõik aga ka tõestab midagi? Siiski tuleb välja, et üldtunnustatud seisukoht, et «me mõtleme ajuga» ei ole teaduslikku tõestust leidnud. Faktid küll kinnitavad aju seotust mõtlemisprotsessiga, kuid ei tõesta, et kogu mõtlemisega ja mälu säilitamisega seotud tegevus aju funktsioonidega ka piirdub.
On fakt, et aju eeskujul ei ole bioloogilise ainese ja neuronite liikumisel põhinevat töötavat näidist veel mitte keegi loonud ning väidet selle kohta, et mõtlemise funktsioonide kandmine on n-ö aju monopol, pole mitte keegi tõestanud.
Me suudame geenidega manipuleerida, kuid me ei suuda ilma looduslikku ainest kasutamata päris ise luua isegi rohuliblet. Peame tõdema, et väikseimagi kübeme tsütoplasma valmistamine ei ole praeguste võimaluste piires mõeldav.
Väita, et me teame seda, kuidas täpselt me mõtleme, on seniste teadmiste baasil üksjagu ennatlik.
Infot säilitav mittemateriaalne mina
Mõnikord harva tuleb ette juhtumeid, kus keegi tunnetab eemalolija üleelamisi, mõtteid või aistinguid.
Üldiselt on tõsistel teadlastel parapsühholoogiaga seotud teemade arendamise suhtes suur vastumeelsus. Neis tekitab tõrget selle teemavaldkonnaga seotud faktide vähesus ning kuulujuttude rohkus.
Siiski leiab ka nende hulgas üha laiemat tunnustamist seisukoht, mida võib lühidalt kokku võtta järgmiselt: Juhul, kui inimestevaheline informatsiooni edastamine ja vastuvõtmine (pole oluline kuidas täpselt) toimib, on väga raske ette kujutada, et see miski, mis võngete sisse informatsiooni paigutab, on materiaalne.
Teisisõnu: on väga tõenäoline, et meie mälu, meie mõistus jms on paigutatud oma olemuselt võnkelist kuju omavale kandjale ja meie ajul on täita sealt lähtuvate signaalide suhtes vaid vahendaja roll.
Meie mina võib nimetada teadvust omavaks energiastruktuuriks, hingeks, vaimuks või millekski muuks – variante on erinevaid.
Võnkelist kuju omav informatsioon
Kui keegi soovis meile mingil kujul informatsiooni jätta, pidi ta ehitama seda informatsiooni väliste energeetiliste mõjutuste eest kaitsva struktuuri. Selleks siis see kivikuhjatis nimega püramiid.
Võnkelist kuju omav informatsioon võis seal säilida ja nähtamatuna püsida senikaua, kuni me seda sealt seest otsida oskame.
Nüüd me mõistame, missugune on läkituse kuju ja oleme ehk õige pea valmis vastu võtma seda, mis on meie jaoks määratud ja tallele pandud.
Kas me oleme valmis läkitust vastu võtma? Kas saab öelda, et meie minad, mis on mittemateriaalsed, on maise päritoluga? Või oleme me ehk koguni teatud tunnuste poolest «tulnukad»? Kas on ehk tõesti nii, millesse paljud usuvad, et pärast olemist siin kõik jätkub?
Küsimustest meie ümber puudu ei tule. Ja võib olla niimoodi ongi hea.
* * *
Kellel huvi, võib eespool kirjapandu kohta saada täiendavat teavet humoorikas vormis kirja pandud Artur Porti eesti keeles välja antud raamatust «Ohvitseri tulemine».
