Kristina Normani näitus “Me ei ole universumis üksi” Tallinna Kunstihoones ei ole publiku hulgas kutsunud esile positiivseid arvamusi. Nende, valdavalt negatiivsete hinnangute lähtekoht on jäänud paraku väljapoole konkreetset näitust ja ei põhine kuigi palju ka noore kunstniku senisel napil loomingul.
Pärast sõda
Praeguse näituse keskmeks on tema Veneetsia biennaalil Eesti paviljonis eksponeeritud installatsioon “After-War”, lisaks veel sellele eelnenud varasemad tööd (“Monoliit”, 2009|; “Kogukond”, 2007|) ning hilisem suureformaadiline joonistus “Esimene kohtumine” (2010|). Meelis Muhu film “After-War” sünnist (“Toimik 109. Kuldsõdurist ja kunstist”, 24´, 2010|) ning lauake hunniku dokumentatsiooni ja meediakajastustega, mida see projekt sünnitas, kuuluvad küll rohkem PR-valdkonda, aga eks neilgi ole kunstniku kujundi loomisel oma roll. Lõpetuseks veel koopia mälestuskivist UFO väidetavast maandumispaigast ning film selle avamistseremooniast (“Me ei ole universumis üksi”,14´20´´, 2010|). Seda kõike ei ole siiski piisavalt, et täita Kunstihoone saalid sel moel, et sündinuks terviklik väljapanek; ka jätavad kõikvõimalikud ufod ja nende maandumispaigad mind üsna ükskõikseks. Olenemata sellest, millised olid kunstniku intentsioonid “paralleelsete maailmadega”, on see lõppkokkuvõttes ikkagi üsna lapsik ja ekspositsiooni põhiaktsenti oluliselt hägustav element, pidagu ta seda “ajastu märgiks” või milleks iganes.
Aga tunnistagem, et “After-War” on olnud Normani hinnatav saavutus, sest selle projektiga osutas ta väga selgelt ja valusalt kuristikule erinevate rahvuskogukondade vahel, nende ühismälu täielikule puudumisele (ja konfrontaalsusele), ühtlasi ka meie ühiskonnas looritatult domineerivale segregatsioonile. (Selliste nähtuste esinemine ühiskonnas on nüüdisaegse kunsti põhihoovuse parnassile pürgivale kunstnikule justkui tasuta kingitus!)
Provokatiivne strateegia
Ja teiseks tõestas Norman ennast kui kunstnik, kes kas või intuitiivselt tajub, kuidas funktsioneerib kaasaegne kunstimaailm, kus kunstnikul on täita vaid oma kindel tööjaotusest tingitud roll nagu igas teiseski kapitalistlikus suurettevõttes, ning näitas, kuidas panna kasumijanus meedia justkui juhuslikult enda (kunstniku)imid?i loomise rakkesse. Urve Eslasel (Postimees, 15.04.2010|) on muidugi õigus, kui ta kirjutab, et kõmu, mis Normani projekti ümber tekkis, oli tulemuslik: “dokumenteeritud meedia- ja politseihuvi liideti kunstiprojekti osaks, ja osaliselt kõmu teeneks võib lugeda nii Veneetsia biennaalil osalemist kui ka Kiasma huvi kuldsõduri vastu”.
Aga see ei räägi veel sellest, et Normani töö saaks liigitada “kolletuva kunsti” hulka, mida see ka kindlasti ei ole. Pigem annab see kõik tunnistust noore kunstniku oskusest kasutada tänapäevaseid turundusstrateegiaid. Ja miks neid siis mitte kasutada?
Norman on hea näide ka selle kohta, kuidas kaasaegne kunst kasutab tänapäeval üha sagedamini provokatiivseid strateegiaid. Kuldsõduri viimine Tõnismäele kuulub kahtlemata sellesse valdkonda. Kuid kogu ettevõtmisele andis tuuma just sellise väga tugeva ning jõulise kujundi – pronkssõduri koopia seda kahtlemata on – kasutamine, sest ükski teine kujund, mida võinuks kasutada, ei oleks saanud selle tähendusrikkusele ligilähedalegi, kuna kaasaegne kunst opereerib valdavalt nõrkade kujunditega.
Võõra mõiste
Norman arvas, “et võib tulla sisukas diskussioon, sest kaks aastat on piisavalt pikk aeg, et kainema pilguga vaadata minevikku ning mõelda konstruktiivsemalt tuleviku peale”.
Diskussioon eeldab dialoogi. Tegelikult on dialoogi võimalikkuse küsimus kaasaegses kunstis, kus kunstilise tegevuse piirid ja vormid muutuvad pidevalt, üks kõige akuutsemaid, sest praegune kunstipraktika loob ka uued dialoogi struktuurid, mis erinevad möödaniku omast. Iga dialoog eeldab mõtte tekkimist kokkupuutes teiste mõtetega. See, millega astud aktiivsesse vastastikusse kontakti, ei saa olla umbisikuline. Dialoogi võimalus seisneb Teise kui Võõra tajumises. Teise mõte võetakse esmalt vastu kui Võõras. Dialoogi ülesanne on formeerida kolmas tähendus, mis ületab või erineb esmastest. Dialoog kui vastastikune tegevus võimaldab Võõraga erinevaid suhtlusvorme – ületamine, allasurumine, kokkulepe, konflikt jne.
Nüüdisaegse kunstipraktikaga seoses võiks silmas pidada, et Võõrast mõistetakse traditsiooniliselt kui vaenulikku, mitte endale omast; teisalt on Võõras ka raskesti määratletav ning seda iseloomustatakse kui ettekujuteldamatut. Just see Võõra määratlematus ning ettekujuteldamatus tekitavad hirmu tunde, mis kaasneb, kui sellega üritatakse saavutada kontakti kaasaegse kunstiga. “Oma” vaatekohast tajutakse Võõrast kui patoloogiat, mis asub teisel pool tavaomase ning lubatu piiri. Võõra vormide hulka kuuluvad ka teised kultuurid ja keeled.
Siin peitub ka põhjus, miks sel konkreetsel juhul ei teki dialoogi rahvuslikult meelestatud eestlasest näitusekülastaja ja Normani vahel. Diskussioonist rääkimata.
Integratsioon?
Kui vaadata veel laiemalt, siis siin – võimetuses dialoogiks – peitub ka põhjus, miks kõik need jutud integratsioonist või lõimumisest ei ole midagi muud kui tühipaljas loba, mille taga varjab, nagu kirjutab Sergei Ivanov oma arvamusloos “Saimegi venelastest lahti” (EPL, 29.04.2010|) laialt levinud arusaam, et “isegi puhast eesti keelt rääkiv venelane on kahtlane ja ohtlik”.
Mulle tundub, et siinmail pole kunagi tahetud mõista, et integratsioon saab olla vaid mitmepoolne, et “tõeline lõimumine on võimatu teatava assimilatsioonita, et tõeline mitmekultuurilisus ei eelda mitte eri kultuuride rööbitist eksistentsi, vaid nende osalist vastastikust läbipõimumist. Viimane tähendab esiteks seda, et mitte ainult ühiskond ei pea olema mitmekultuuriline, vaid mitmekultuurilised peavad olema selle liikmed (näiteks oskama mitut keelt, nautima teistsugust muusikat või toitu, isegi osalema teiste uskude teenistustel), ja teiseks seda, et eri kultuurid peavad üksteisega kohanema, nii et mitmekesisus muutub kõigi nende osaks” (Rein Müllerson “Ex uno plures’est Epluribus unum’ini?” Akadeemia, 4, 2010|).
Kindlasti mõistavad aga seda need tuhanded eesti ja vene noored, kes mujale elama kolivad.