Eestis ilmuvat iga päev kümmekond raamatut. Kokku siis umbes kolm-neli tuhat aastas. Enamikku ei suuda lugeda, paljusid ei taha vaadatagi. Teadlaste raamatuid küll. Praegune teaduspoliitika on aga otsustavalt raamatute vastu. Näiteks on hea, kui Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi paarisajaliikmeline kollektiiv mitme aasta peale vaid paar raamatut suudab välja anda. Vaadata tahaks ka poliitikute raamatuid, aga neidki ilmub umbes samas suurusjärgus. Kahju!
Kvaliteetkogumik
Kas või sellepärast on Mart Nuti raamatu (“Nüüdis-Eesti ja poliitilised süsteemid”, Tartu: Ilmamaa, 2008|, 440 lk) ilmumine suursündmus. Kuid et seda ei taha mitte üksnes vaadata, vaid et see otse kisub lugema, siis on tegemist erakordselt suure sündmusega.
Tore, et meie eliitkirjastus selle väljaandmise vaeva enese peale võttis ning organiseeris väga hea kujundamise ja küljendamise. Vahest pealkirja valik on veidi kohmakas – mul on andmeid, et selle taga on samuti kirjastus (paremad võimalused olnuksid näiteks “Tänapäeva Eesti ja maailm” või “Eesti maailmapoliitika tõmbetuultes” või “Väike Eesti suures maailmas”). Kuid raamatu alajaotuste pealkirjad on suurepäraselt asjakohased: “Riigi valitsemisviisid”, “Riigid ja rahvused”, “Eesti riik”, “Rahvusvahelised suhted”, “Euroopa Liit” ja “Venemaa”.
Iga alajaotuse alla on paigutatud autori kümmekond kuni paarkümmend artiklit.
Need on muidugi kirjutatud ja avaldatud varem kas ajakirjades (“Heinakuu”, “Looming”, “Vikerkaar” jt) või ajalehtedes (“Sirp”, “Postimees”, “Eesti Aeg” jt). Mõni on ka esmatrükk.
Müstikast ja reaalsusest
Eks ma olin mitmeid neid juba lugenud. Ja eks Nutti tundes teadsin teda varemgi kui meie üht parimat seadusloome meisterdajat. Kuid raamatut (kõigepealt) sirvides ja (siis) lugedes avastasin palju uut ja mõtlemapanevat.
Meil on ju viimasel aastakümnel üsna tavaks saanud rääkida müstilisest Venemaast, mõistmatust vene hingest ja muust säherdusest (pehmelt öeldes) jobust. Oma nooruses kuulsin üht suurimat vene keeleteadlast Vladimir Toporovi arutlemas selle üle, et Moskva on kindla peale soomeugri nimi ja tähendab sama mis Mustvee. Ning siis ta ütles: suurvene rahvas tekkis niimoodi, et germaanlastest varjaagid õpetasid soomeugrilastele slaavi keelt. Nii lihtne see “hingemattev müstika” ja “lahendamatu saladus” ongi.
Oma raamatu artiklis “See müstiline Venemaa…” lisab Nutt oma tähelepanekuid. Näiteks: “Vene hinges ilmneb midagi “peksasaanud koera sündroomi” taolist.” Aga mis veel tähtsam: “Kui Venemaa nüüd ei murra välja müstika nõiaringist, ei tõuse vene rahvas enam. Ja noorpäevi veedab praegu põlvkond, kellel pole tulevikku.”
Globaalne vaade
Selliseid globaalselt olulisi tähelepanekuid on Nutil väga palju. Aga kõige rohkem rabas mind tema raamatus juhusliku lehitsemise käigus leitud koht lk 192-193, milles arutletakse Eesti venelaste perspektiivide üle: “Vene “demokraadid” hoiavad end vaos seni, kuni nad on omandanud kodakondsuse. Siis võivad nad juba täieõiguslike riigikodanikena nõuda vähemuste õiguste tagamist ehk sisuliselt privileege. Tõenäoliselt tullakse tagasi kahe riigikeele juurde viitega Soomele või Kanadale, päevakorda kerkib jälle venelaste ülekaaluga piirkondade (Kirde-Eesti, võib-olla ka Tallinn) eristaatuse küsimus (näiteks territoriaalne autonoomia, asjaajamiskeeleks vene keel).”
See kõik toimub tõesti praegu. Seepärast rabas mind kõige rohkem, et tsiteeritud lõik on kirjutatud 1991. aastal.
Mannetu ja arglik päevapoliitika
Ning see toob suhu veidi nutuse maigu. Miks lastakse asjadel nii lollilt areneda? Ühe põhjuse nimetan kindlalt: Nutti hoitakse täidesaatvast võimust eemal. Ilmselt põhjendusega, et ta teeb head teoreetilist tööd. Kuid mitte see ei ole põhjus.
Põhjus on aga lihtne. Nutika (ja mitte nutuse) mehena ei hakkaks Mart Nutt “mannetu ja argliku” (vt lk 337) reaalpoliitika raamides tegutsema. Õnneks teeb ta praegugi, mida suudab, püüdes tema enese sõnul (lk 6) “poliitikat… mõjutada nii, et see vastaks meie huvidele, meie eladatahtmisele”. Kindlasti aitab seda mõjutada retsenseeritud raamat.