“Eesti filmi tegemine oli 1947. aastal ootamatu ja sensatsiooniline sündmus,” räägib Gunnar Kilgas. Käis veel kahe noore näitleja otsimine Jakobsoni näidendi “Elu tsitadellis” järgi vändatavasse linateosesse. Puudu olid professor Miidase noorema poja Karli ja tütre Liidia osade täitjad. Muidugi pöörduti kõigepealt teatrikooli ehk tolleaegsesse Eesti Teatriinstituuti. See asutus jõudis enne natsionalistliku õppeasutusena sulgemist välja lasta kolm lendu. Eesti näitlejate ettevalmistamine jäi sealtpeale Moskva GITIS-e asjaks.
Kilgas aga just tolles Pühavaimu tänaval otse kiriku vastas asunud koolis õppiski. Ruumid rekvireeriti kooli jaoks kuulsalt tantsuõpetajalt Mutsolt, kes Kilgase teada tegutses veel üsna hiljuti. Enne seda 1945. aastal oli Kilgas läinud õppima Estonia teatri õpperühma. Õppimine päästis nimelt mobiliseerimisest. “Esimese ajuga läksin tippi,” meenutab Gunnar Kilgas. “Aga sain kohe algul ära, et sealne värk käib mul üle mõistuse.” Sealt siis saigi hädaga pooleks mindud näitlemist õppima. Mingit erilist näitleja- kalduvust ta endas varem märganud polnud ega olnud tal kunagi ka vastavaid unistusi. “Vennaga olime kooli ajal olnud kanged filmifännid, kes kogusid näitlejate pilte,” meenub Kilgasele ometi mingi “õigustus”. Vend see kange Gunnari tagantutsitaja oligi.
PAAR SÕNA HAMLETIS
Konkurss Estoniasse oli kõva ning vastuvõtjad tuntud inimesed. Estonia oli tol ajal veel teaterkombinaat, kus tehti nii muusika- kui sõnalavastusi. Tunde andsid õpperühmas Andres Särev, Ants Lauter, Albert Üksip, Felix Moor?
Tuntumaist õpperühmlastest mäletab Kilgas enda kõrval veel vaid Lia Laatsi. Kui Teatriinstituut 1946. aastal avati, otsustas Kilgas sinna üle minna. “Kõrgem õppeasutus ikkagi.” Enne oli ta jõudnud juba mõnes väiksemas osas ka Estonia laval ära käia. “”Hamletis” olin jõudnud näiteks mõne sõna öelda,” meenutab ta uhkusega.
Instituudi juhiks oli Leo Kalmet, õpetajaist tuntumad Enn Põldroos, Alfred Rebane, Johannes Kaljola? Teatriinstituudis said oma lavahariduse Einari Koppel, Eino Baskin, Kulno Süvalep, Ellen Kaarma, Ellen Alaküla, Inna Taarna?
Tütarlapselt, keda oli proovitud naisosa peale, oli re?issöör pärinud, keda tema soovitaks meesosa mängima. Kuna Kilgasel olid neiuga sel ajal õrnemad suhted, soovitas too Kilgast proovida.
SAATUSEHETKED PALACE`IS
Kutsutigi Kilgas 1947. aasta mais hotell Palace`i Herbert Rappaporti (1908-1983) jutule. Rappaport oli päritolult Austria juut. Hitleri tulles emigreerus ta 1934. aastal USAsse ja töötas paar aastat Hollywoodis. Kilgas usub, et millegi erilisega ta seal hakkama ei saanud, oli selline väiksem kuju. Enne sõda tuli Rappaport salajastel põhjustel Nõukogude Liitu. Enne tsitadelli oli ta jõudnud Leningradis paar filmigi teha. Rääkis vabalt muidugi saksa keelt, inglise keelt ja vene keelt. Kilgas viimast ei osanud, saksa keelt aga enam-vähem valdas. Otsustatigi siis selles vestelda. Rappaport oli tol ajal umbes neljakümne kanti jõudnud mees. “Nagu rezhissöörid ikka vaatas väga teravalt silma nagu mingi hüpnotisöör,” on Kilgasele meelde jäänud.
Stsenarist Grauberg, juut nagu Rappaportki oli Jakobsoni näidendit tugevasti muutnud. “Paremuse poole,” arvab Kilgas, “eks see näidend üks joba oli. Jakobson oli väga kehv draamakirjanik.”
Pärast jutuajamist ei öelnud Rappaport Kilgase sobivuse kohta musta ega valget. “Super,” ütleb Kilgas avanenud võimaluse kohta filmis kaasa mängida.
Kõik filmivõtted viidi läbi Leningradis välja arvatud mõned Tallinnas tehtud välisvõtted Schnelli tiigi ääres, Toompeal ning Pirita-Kosel.
Vanemate näitlejatega nagu Hugo Lauri, Aleksander Randviiru ja teistega suhtles Rappaport vene keeles, Kilgase ning Aino Talviga saksa keeles, Lia Laatsiga inglise keeles.
KUI EESTLASED OLID VEEL VÄLISMAALASED
Võtted algasid sama aasta juunikuus. “Leningradi tolleaegne elu oli tõeline elamus,” on Kilgas tänaseni vaimustuses. Üllatav oli see, et mingeid sõjapurustusi õieti näha polnudki. “Kesklinn näis olevat täiesti terve ning säilinud. Ilmselt neid paiku eriti ei pommitatudki.” Näitlejad paigutati elama luksushotelli Astoria. Hotell oli oma väärikaid traditsioone kummalisel kombel suutnud hoida ka läbi nõukogude aja.
“Iga päev tuli Lenfilmi võtetele sõiduks ukse ette luksusauto. Üldse suhtuti eestlastesse nii hotellis kui stuudios nagu välismaalastesse. Kummardati ja koogutati igal sammul – elasime kui kuninga kassid,” ajab Kilgas lausa uskumatut juttu. Valitses õnnis vaheaeg sõja ja hilisemate koleduste vahel. Mõne aasta pärast said austusobjektidest juba fa?istid.
Pärast sõda valitses üldiselt veel t?ekisüsteem. Ent selle kõrval eksisteerisid nn kommertskauplused (Tallinnas asus taoline näiteks vanas Kaarmanni poes) kus tapvalt kõrgete hindadega sai osta peaaegu kõike. Astoria restoran oli samuti selline. Näitlejatel õnneks rahapuudust polnud – honorari arvel kulutati kuninglikult. “Filmivõtete lõppedes tuli välja, et meil polnud enam õieti midagi saada,” naerab Kilgas.
Võtete taustal oli Peterburi imelised valged ööd ning linn oma vapustavate vaatamisväärsustega. Läbisaamine erinevas vanuses näitlejate vahel oli soe ja sõbralik. “Olime nagu mingi turismigrupp – kõik suhtlesid kõikidega.”
Vana professorit mängis Hugo Laur, tema naist Aino Talvi, nende n.ö. paha poega, kes oli olnud koguni koonduslaagri komandant(!) Lembit Rajala, tema laagrisõbrast tohtrit Andres Särev, perekonnasõpru Väriheinasid Johannes Kaljola ja Meta Luts, Miidase head poega Karli Kilgas ise ning tema head õde Liidiat Lia Laats. Veel tegid väiksemates osades kaasa Ants Lauter, Betty Kuuskemaa, Rudolf Nuude ja Voldemar Panso. Väärtuslik film ja loomulikult just näitlejakoosseisu pärast, kuhu kuulusid eesti teatriloo vaieldamatud tipud!
Väga heaks peab Kilgas filmi operaatorit Sergei Ivanovi, kes tema teada tegi hiljem Leningradis terve hulga heatasemelisi filme.
LAUR OLI KENA MEES
Noore näitlejana kogenud kalade hulgas kunstisügavustesse sukelduma pidanud Kilgas end selles seltskonnas halvasti ei tundnud. “Lauter ja Särev olid ju Estonias mu õpetajad, Talvi ja Randviir olid kolleegid.” Hugo Lauri nimetab Kilgas vaatamata tema tol ajal küllalt skandaalsele homoseksualistikalduvusele kenaks meheks. “See oli tema eralõbu,” arvab Kilgas, “praegu võinuks ta muidugi end hoopis kindlamini tunda.” Tema oli Peteburi kogemustega mehena ja õppinud arhitektina ka kaaslastele heaks giidiks.
Gunnar Kilgas peabHugo Lauri väga heaks näitlejaks. “Tema tegemisi selles filmis ei saa tänagi häbeneda. Aga kui ma vaatan ennast ja mõnd teist nooremat näitlejat, siis meie tundume sutsu teatraalsed.” Daamilik Aino Talvi torkas silma oma erakordselt hea kasvatusega.
Võtted kestsid terve suve, vaheajal pendeldasid näitlejad Tallinna ja Leningradi vahet.
Sügiseks sai film valmis. Kilgase meelest näidati filmi esmakordselt Viru tänaval asunud kinos Helios. Seal sai temagi oma filmidebüüti esimest korda imetleda. “Võimalik, et mõni tähtsam kuju nagu Laur võis seda ka varem näha,” arvab Kilgas. Kriitika oli eranditult kiitev ning jagati tolle aja taevamannatehk Stalini preemiaid. Gunnar Kilgas selleni küll ei küündinud.
ENSV 25. aastapäeval 1965. aastal otsustati filmi uuesti demonstreerida. Selgus, et eestikeelset koopiat Leningradis enam polegi. Oli vaid venekeelne sünkroniseeritud koopia. Viimast oligi Lenfilmis peetud originaalkoopiaks. Eestikeelset ei peetud mikski ning see lihtsalt hävitati. Tallinnfilmis otsustati venekeelne koopia uuesti eestikeelseks sünkroniseerida. Et osa näitlejaid oli surnud, asendas näiteks Lembit Rajalat Karl Kalkun, surnud olid ja asendamist vajasid ka Meta Luts, Johannes Kaljola, Oskar Põlla ja Aleksander Randviir.
JUBE VAHVA, TEE MIS TAHAD!
Kas Kilgasel oli selles imefilmis osalemisest kasu ka edasise karjääri seisukohalt? “Ilmus välja igasugu sõpru ja tuttavaid ning kohvikus leidus alati välja keegi, kes soovis sinuga ühes lauas istuda. Mina mingi lai leht küll polnud – olen alati immuunne niisuguste asjade suhtes,” meenutab Kilgas. Kaks aastat jäi siis veel
Teatriinstituudi lõpetamiseni 1949. aastal. Terve kursus suunati kolmeks aastaks Võru teatrisse. Seal oli toimunud reorganiseerimine – Võru ja Valga poolisetegevuslikud teatrid löödi kokku Lõuna-Eesti teatriks, mis eksisteeris kolm-neli aastat.
“Tingimused olid jubedad,” kirjeldab Kilgas, “mina magasin algul Kandle majas ping-pongilaua peal. Mängisime kõiksugu rahvamajades Võru-ja Setumaal, kus lavad olid väikesed kui peldikupoti kaas. Transpordivahendid olid niisugused, et ühest paigast teise liikumine eriti talvel oli tõsiseks katsumuseks. Paljud meist said Võrust mälestuseks tuberkuloosi. Ühe aasta pidasin vastu, siis panin kaapima.” Kilgas oli tolles teatris ainus lavastaja. Mängiti instituudi diplomilavastusi Shakespeare` i “Nagu soovite” ja Kitzbergi “Kauka jumalat”. Kohapeal lisandus neile veel Aadu Hindi “Kuhu lähed, seltsimees direktor?” Kilgas mäletab, kuidas ta telefoni teel oli masseerinud Võrru sõitma Jüri Järvetit, kiitnud olemist ning loomingulist vabadust: “Jube vahva, tee mis tahad!” Ning Järvet oligi õnge läinud.
SEE KURAT ON JU KULAK!
Võrust läks Kilgas Tallinnasse raadio diktoriks. Luges uudiseid ja teadustas – iga sõna täpselt eelnevalt kirja pandud. Ja oleks seal võib olla jumal teab kui kaua olnud, kui? Kolme kuu pärast tuli tal minna raadiokomitee tollase direktori Paul Uusmani jutule. “Sm. Kilgas,” ütles too, “Te olete meil väga hinnatud töötaja ja muidu ka suurepärane, aga ankeedis olete märkimata jätnud, et teie isa oli kulak.”
Mida kulaku all ka mõeldi, näis isa sellesse kategooriasse ometi sobivat. Ta oli olnud Rakvere lähedal maal väikese piiritusevabriku juhataja. Isa oli üldse proletaarsest seisukohast paha välja näinud – käis kepiga, väike kõhuke ees ja valge krae kaelas. Kui punased võimule pääsesid, küsinud täitevkomitee esimees: “Kes see niisugune on?” “See on Kilgas.” “Oi, see kurat on ju kulak!” Kilgase onuga oli veel hullem lugu – ta oli eesti-ajal olnud koguni tuntud tekstiilitööstur. Õnneks pääses onu enne venelaste tulekut Saksamaale. Isa päästis aga Siberi-sõidust raske haigus – küüditamispäeval lamas ta Keskhaiglas.
Juunikommunistist endine õpetaja Uusman pidas end küll soliidselt ülal, aga loomulikult ei saanud ta Gunnar Kilgase heaks midagi teha. Raadio oli karm ideoloogiasutus ning temasugune inimene võis seal tont teab millega hakkama saada. Nii saigi Kilgas asjaolude sunnil teatrisse tagasi – algul kümneks aastaks Vanemuisesse, seejärel sama kauaks Draamateatrisse. Kuni Tõnis Kask ta televisiooni, kust ta 17 aasta pärast pensioniikka jõudmise tõttu päeva pealt lahti lasti. Oli sihuke aeg!
“Elu tsitadellis” ei jäänud Gunnar Kilgasele sugugi viimaseks linateoseks. Hiljuti filmiarhiivis käies uuris ta välja, et on kokku osalenud ligi paarikümnes filmis. Viiekümnendatel tuli täita koguni pea- ehk kolhoosi esimehe osa Mandrõkini filmis “Pöördel”. “Too Mandrõkin oli tsitadelli-filmis rezhissööri assistent, siis aga jäigi Eestisse, võttis eesti naise ja töötas Tallinfilmis. Oli üks kobakäpp – absoluutselt. No see film oli täielik möga,” ei taha Kilgas oma “tähetunnist” üldse rääkida. Ent jällegi teevad filmi väärtuslikuks seal esinenud näitlejad – Franz Malmsten, Betty Kuuskemaa, Katrin Välbe, Ellen Kaarma?
Nagu kõigile teistegi 50-ndate “mögadele” annavad osatäitjad neile filmidele kustumatu väärtuse. Enamiku eesti teatriajaloo kunagiste suurkujude esinemist saabki veel jälgida ainult neilt lintidelt.