TOO OMA RAHA MULLE: Majandusmees Andres Arrak räägib tänapäeva pangandusest ning analüüsib selle ala heitlikkuse märke.
Oletame, et olete ühe üle keskmise luksusauto omanik. Nüüd on asjatoimetused viimas teid pikemale välismaareisile. Kuigi autol on turvaseadmed peal, ei tahaks teda nii pikaks ajaks pikanäpumeeste ahvatlemiseks ula peale jätta. Minul on aga juhtumisi tühi garaaž, millest teie olete kuulnud. Tuletegi minu juurde jutuga, kas te ei võiks oma hinnalist pereliiget mõneks ajaks minu garaaži „deponeerida“. Hea inimesena – mis mul saab selle vastu olla. Teie siirdute turvatult reisile, autovõtmed jäävad minu kätte. Muidugi ei lase ma kallil asjal niisama seista. Käin sellega linna peal laiamas, vean tüdrukuid baarist koju ja teen teisi asju, mida ühe staatusesümboliga teha annab ja kannatab. Aga viimane kord läks veidi nihu – võtsin liigseid riske, tegin mõned juhtimisvead, sattusin külglibisemisse ja selle tulemusel ei jäänud autost suurt midagi järele. Teie tulete reisilt tagasi ja nõutate oma autot. Mina tunnistan kõik ausalt üles ja ulatan teile lohutuseks tagavararatta.
Pangale ei laiene normid
Tuleb tunnistada, et kogu kaasaegne kommertspanganduse süsteem tänapäeval just selliselt üles ehitatud ongi. Teie hoiustate oma palehigis teenitud ja pensionipõlve kindlustamiseks säästetud eurod turvalisuse mõttes pangas. Pank ei maksa teile midagi, küll aga pööritab teie raha ja teenib selle pealt kasumit. Mida ahnem pank on, seda riskantsematesse äridesse pank teie raha paigutab. Seejuures ei unusta ta teie käest sisse kasseerimast kõikvõimalikke ülekande-, konverteerimis- ja muid teenustasusid. Asja ei muuda oluliselt tähtajaline deposiit. Selle intress jääb enamasti tublisti alla inflatsiooni taset. Seda enam, et Eestis on täna tähtajaliste deposiitide intressid Euroopa madalaimad. Et mitte mainida ettevõtlusele antud laenude Euroopa kõrgemaid intresse.
Kui teil peaks aga tekkima tahtmine pangast raha laenuks küsida, läheb asi täiesti käest ära. Peenikeses kirjas tihedalt täiskirjutatud leheküljed sisaldavad hulgaliselt ettekirjutusi teile, lisaks kõikvõimalikud sanktsioonid lepingutingimuste rikkumise puhuks. Millegipärast ei ole pangas konto avamise lepingus sama peenikese fondiga kirjas, mida ja mis tingimustel tohib pank teie isikliku rahaga teha, kuhu seda investeerida ja milliseid rämpsveksleid osta. Ja mis saab siis, kui „juhtimisvead“, liigsed riskid ja globaalne majanduskriis teie rahast palju peale tagavararatta alles pole jätnud? Midagi ei saa!
Selles mõttes on kommertspank tänapäeva tsiviilühiskonna kõikidest subjektidest kõige eksterritoriaalsem. Temale ei laiene eetikanormid, terve (majanduslik) loogika ega poolte võrdse kohtlemise printsiip. Kuidas see sai juhtuda ja miks see on siiani niimoodi püsinud, kõikvõimalike inimõiguste ja tarbijakaitse organisatsioonide olemasolust hoolimata? Ja miks keskpangad kui hoolivad, aga kontrollivad „lapsevanemad“ lasevad sellisel asjal sündida?
2000 aastat enne Kristust
Kui ajalukku vaadata, siis pangad tekkisid nii vajadusest raha (kulda) või muud vara (vilja) hoiustada kui ka soovist laenu võtta. Sõna pank tuleb itaaliakeelsest sõnast banco, viimane tähistas kullassepa spetsiaalselt turvaliseks ehitatud kullahoiu sahtleid ehk riiuleid. Vanim tänini tegutsev erapank maailmas on 1472. aastal Itaalias Sienas asutatud Monte dei Paschi di Siena – vagaduse mägi ehk mount of piety. Tänaseks on sellest saanud Itaalia suuruselt kolmas pank oma rohkem kui neljasaja kontoriga.
Ent esimesteks pankuriteks osutusid antiikaja suurkaupmehed, kes andsid Assüürias ja Babüloonias põllupidajatele ja väikekaubitsejatele laenu juba 2000 aastat enne Kristuse sündi. Kes soovib pikemat ilukirjanduslikku, aga tõsielulist kirjeldust ärist ja pangandusest, peab lugema Mika Waltari lugu Egiptuse vaaraode ihuarsti Sinuhe tentsikust Kaptahist. Viimasest sai nii asjaolude kui ka iseloomu kokkulangemise tagajärjel keskperioodi Egiptuse suurim äri- ja pangandusmogul. (Vahemärkus: kui oleks minu teha, teeksin „Sinuhe“ kohustuslikuks kirjanduseks kõigile majandustudengitele. Muuseas: Kaptah lõpetas vaesuses ja Sinuhe üksikuna pagenduses.)
Liigkasuvõtjad
Uue testamendi Matteuse [25:27] ja Luuka [19:23] evangeeliumid kirjeldavad suhtumist ettevõtlikkusse ja pankadesse („mõistujutt sulaste kätte antud talentidest“). Mõlemad tekstid kirjeldavad lugu reisile suunduvast kõrgest soost inimesest, kes annab oma raha hoiule sulastele.
Luukas: „Ta kutsus kümme oma sulastest ja andis neile kümme naela raha ja ütles neile: „Kaubelge, kuni ma tagasi tulen.““ Kui peremees reisilt tagasi oli, kutsus ta sulased aru andma, kuidas keegi rahaga ümber on käinud. Esimene ja teine sulane olid äritsenud ja raha juurde kasvatanud (Matteus): „Minge oma isanda rõõmupeole!“. Kolmas sulane aga läks ja kaevas maasse augu ning peitis ära oma isanda raha. Sellele kärgatas isand (Matteus): „Sa oleksid pidanud mu raha andma pankurite kätte, ja tulles ma oleksin saanud oma osa kätte vaheltkasuga… Igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on. Ja kõlbmatu sulane heitke välja kaugele pimedusse, seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.“
Teises kohas ütleb Matteuse evangeelium: „Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate järid. Ja ta ütles neile: „Kirjutatud on: minu koda hüütagu palvekojaks!“
Kas uude maailma pangad mahuvad?
Pühakirja sõnum oli: äri võib ja peab tegema, aga mitte pühakojas, ja liigkasu võtmine on kurjast. Liigkasu (ingl k – usury) oli intressi küsimine üle lubatud määra. Vanas-Roomas küsiti tavaliselt 4–12%, aga vahel ka 15–16, 24 või koguni 48%. Üks esimesi skolastikuid Canterbury Püha Anselm nimetas intressi küsimist otseselt varguseks. Katoliku kiriku juhtiv teoloog Aquino Thomas pidas intressi valeks, kuna see võrduvat „kahekordse maksmisega“ nii asja enese kui ka selle kasutamise eest. Aquino: „See võrduks kui pudeli veini ostnu maksaks kõigepealt pudeli veini eest ja siis veel kord selle veini joomise eest.“ Briti Parlament võttis 1660. aastal vastu „Ülemäärase liiakasu võtmise keelamise seaduse“. Seaduse eesmärgiks oli alandada intressi kaheksalt kuuele.
Islamimaades on intressi küsimine tänini keelatud. Šariaat keelab igasuguse intressi või maksu (riba) küsimise nii fikseeritud kui ujuva määraga. Islamistlik riba definitsioon kõlab – ülemäärane väärtus ehk kasum ilma vastutasuta, mis eeldab võrdsust reaalses väärtuses. Esimeseks kaasaegseks eksperimendiks islami fundamentalismi ja panga ühitamisel oli 1963. aastal Egiptuses Mit Gharmi linnas loodud hoiupank, mille kasum jaotus hoiustajate vahel. Esimene moodne islami pank avati 1975. aastal Bubais.
Tänane raha ajaldatud väärtusele baseeruv tarbimisühiskond ei saa ilmselt ilma pankadeta hakkama. Just pank on see, mis aitab raha kulutada nii ette kui tagantjärele. Ent üks on selge – ühed saavad ette kulutada vaid niipalju, kui teised on nõus oma kulusid ehk tarbimist edasi lükkama. Tänane arenenud riikide võlakriis aga tõestab üheselt, et laenatud tarbimisel põhinev ühiskonnamudel on ummikus. Inimkond peab hakkama vähem tarbima ja uuesti peost suhu elamist õppima. Kas sellesse uude maailma ka tänased pangad mahuvad, ei ole kindel.
