Veneetsiaga on tõesti kõik flirtinud. Näiteks Euroopa kirjanikest (ja mitte ainult Euroopa). Kõvemad pea kõik. Isegi jõhker wannabe ja ahnepäitsust maniakk Balzac tegi Veneetsiaga tiivaripsu. Või tümikas Hemingway. See on koha eripära, et siin saavad oma dekadentsiihaluses kokku kaupmeheverd Thomas Mann ja sinivereline Luchino Visconti ühisoopuses “Surm Veneetsias”. Pentsik ehk, aga eri põhjustel võivad dekadentsi ihaleda närbuvad Itaalia ja muude maade aadlimehed ja näiteks idaeuroopa plebeid ja talupojad nagu mina. Ühtedel on minevikunostalgia ja teistel? Mine võta kinni, võib-olla olematu mineviku nostalgia. Kuna me oleme suuresti aadlimeeste sohipojad, võib paar tilka sinist sohiverd meid Veneetsias pöördesse viia.
Sittuda klaverisse
Robustsete barbarite veneetsiaihaluse heaks näiteks on Hemingway, kes käis korduvalt Markuse platsi lähedases Harry baaris tinutamas ja lasi heas hotellis tuttaval pesapalluril vana Veneetsia peegli puruks visata. Nii et ballile tahavad nii mats kui aadlimees ja kummalisel kombel juhtub tihtipeale, et nad naudivad teineteise seltskonda. Mats pürib kõrgemale (või nagu öeldud, otsib aadlimehe geene iseendas), aga aadlimehel on lihtsalt igav ja teda erutab, kui talupoeg tööhobuse sammul parkette trööpab ja klaverisse situb.
Te ju teate seda porut?ik R?evski anekdooti, kus ollakse Aasias manöövritel ja on kohutavalt igav, juba tükk aega on kohutavalt igav, mitu kuud järjest. Ja staabikapten Ivanov paneb ette teha midagi vahvat, midagi ette võtta. No näiteks klaverisse sittuda. “Mõttetu!” lööb porut?ik R?evski käega: “Nad on siin ju kõik matsid, elajad. Nad ei saa sellest lihtsalt aru.” Nojah, sellest peaks järeldama, et kui Veneetsias valida välja üks korralik tiibklaver mõnes paremas hotellis ja teha sinna suur pruun junn, siis on hotelliteenijate poolt oodata vähemasti aplausi, kui mitte tasuta ?ampanjat.
Teate, võib-olla ma palju mööda ei panegi, sest mida see kuulus Veneetsia biennaal muud ongi kui lootus, et tuleks keegi plebei või mandunud aadlimees, situks klaverisse ja teeks kõigil korraks olemise lõbusaks. Ja seda moodsas kunstis ju aeg-ajalt juhtub ka.
Mentaalset ja reaalset sõnnikut
Ette rutates – põhjalikku biennaalivaatlust ma ei teinud. Võib-olla pelutas mind asjaolu, et meie hostelis, mille väga tavalist nime ma ei mäleta, aga mida võib kutsuda Kalapoeks, sest selline nimi seisis nende väljakirjutatud t?ekil, ricevuta’l – La Pescheria (kalapood) – ja makstud summa ühesõnalisena – quattrocentosettantasette – meie odavas hostelis elasid mõnusad juudi plikad, kes jätsid lahkudes meile päranduseks suhteliselt lurri veini, mille nad lahtise veini poest suht kallilt olid ostnud. Juudiplikad olid kunstitudengid ja veetsid biennaalil pika päeva varavalgest pimedani ja olid tagasi tulles grogid ja kiitsid, et oli huvitav ja kurtsid, et suurt midagi ei mäleta ja palju oli ühtmoodi asju.
Me Lauraga astusime biennaalile sisse siis, kui biennaal meile joomahulkumiste ajal jalgu jäi. Oli seal siis täissitutud klaver? Peaaegu. Näiteks oli keegi pildistanud postnõuka-aasia riikides bussipeatusi (tuleb eesti kunstist tuttav ette, eks ole – Signe Kivi ja Eve Kask tegid sama siin, aga biennaalile oma taiesega ei läind), seal seda mentaalset ja reaalset sõnnikut ikka leidus.
Kõrvaltoas, muide oli üleval taies, kus keset ruumi, raudvoodis, oli teki all mütsak-nutsak ja juures kiri: “Kunstnik magab siin. Ära sega teda, ära müksi. Ta ärkab omal ajal, tõuseb ja teeb oma teo.” Mulle teos meeldis. Ja mõtlesin, et kas jääks ootama, kuni kunstnik ärkab ja teeb oma teo. Aga ketser minus kuulis, et teki alt ei kosta korralikku magava inimese norinat. Läksin ja kergitasin tekiserva ja muidugi oli teki all hoopis inimesekujuline ajalehtedest kokku väänatud skulptuur. Olin pettunud. Nagu laps, kes on paljastanud, et isa tuhvlites jõuluvana pole päris. Võib-olla peaks olema ettevaatlik illusioonide lõhkumisel. Helistama komandeeringust tulles alati naisele ette ja mitte piiluma teatris kulisside taha ja näitlejate puhketuppa. Vonnegut soovitas ka elada kahjutute valede ehk illusioonide varal, sest muud paremat pole meil võtta.
Friedmani pliiats ja Google
Kui juba biennaalijutuks läks: ehk kobedam asi minu jaoks oli üks pliiatsiteritamine. Iirlase Kennedy Browne’i töö. Kõigepealt on seinal tsitaat Milton Friedmanilt, mis kiitis turumajandust. Friedman toob näite: “Võtke lihtne pliiats, seda pole ükski inimene üksi suuteline valmis tegema. Grafiiti kaevandatakse seal, puu kasvab aga seal. Lihtne pliiats saab võimalikuks tänu ühistegevusele ja vabaturule.” See tekst oli tõlgitud jumal teab mitmesse keelde ja tundus, et Google translate’i abil, mis viis asja iroonilisse nihkesse ja demonstreeris, kui vigane võib olla kraam, mis tänu turumajandusele meieni jõuab. Eesti keeles oli seinapealne tekst totrus alates esimestest sõnadest: “Vaata seda põhjustada?”
Nii, ja siis tuli video. Kunstnik seisis kõrghoone tipus, taamal tööstusmaastik, võttis taskust pliiatsi, Friedmani turumajanduse edu sümboli, ja teritaja, samuti turumajandusliku produkti. Ja teritas pikka pliiatsit niikaua, kuni see sai nudiks ja otsa. Minu jaoks oli see hüüatus, et turumajandus jah!, aga milleks?, mis ma sellega peale hakkan? Püüd Friedmanile pasunasse panna. Aga kindlasti oli kunstnik õnnelik, et tänu turumajandusele toodi ta friedmanikägistamine Iirimaalt Veneetsiasse ilmarahvale näha.
Gaasitoruga narritembud
See on kõnekas moment ja motiiv paljude biennaalitööde puhul. Mäss turumajanduse vastu turumajanduse kelgul sõites. Eesti gaasitoru kunstnike Maarja Kase, Ralf Lõokese ja Neeme Külma poolt tõmmati Saksa ja Vene paviljonide vahele ja kumbki riik ei tõrkund. Aga kunstnikud läksid kaugemale ja küsisid oma kriitilise teose püstitamiseks ka Nord Streamilt pappi või vähemalt gaasitoru juppe. Ja niipalju, kui ma tean, öeldi siis neile – viigu. Kuningas laseb narril enda üle irvitada, aga teatud piirini. Kui vaja, astub kõrile ka. Ja eks see teebki narritembud meile erutavaks.
Ei taht ma biennaali suuremat näha ega sest rääkida, aga nüüd seda just teen. Ei pääse dekadentsijahtija kunstist üle ega ümber.
Aga päevast päeva tegelesin ma pigem elu vaatlemisega. Tahtsin sotti saada, kuidas elavad kohalikud elanikud. Hostel oli Rialto silla lähedal ja see on turistilõks, aga kõrval oli ka Rialto kalaturg ja sinna tulevad kohalikud kalamehed varavalges juba krabisid, molluskeid, krevette ja igat masti kalu müüma. Hais käib üle pea.
Kanalite haisu jälil
Jah, pean tegema veel ühe kõrvalepõike. Veneetsia dekadentsi sümbol oli minu jaoks kanalite hais. Ja minu esimeste Veneetsias käikude ajal kuskil paarkend aastat tagasi, oli hais vinge, algul lausa vastik. Solgihais, aga mingi Veneetsia krunti solgihais. Viimasel kümnel aastal seda haisu õigupoolest ei tunne. Veneetsia linnavalitsus kiidab National Geographicus, et nad katsuvad Veneetsiat hoida elamisväärsena kohalike elanike jaoks, sest kui kohalikud jalga lasevad (ja suuresti on juba lasknud), siis elus linn kaob; ja linnavalitsus tegi näiteks USA-s Veneetisale antireklaami, kus nad näitavad Veneetsia vastikumaid külgi, et tuleks vähem turiste. (Kahtlustan, et valetavad, see on lihtsalt nutikalt nihkes reklaam ja nad võisid saada hoopis rohkem turiste, aga ehk turiste, kes on neile rohkem meele järele, kes ei jahi glamuuri, aga armastavad linna sellisena nagu ta on). Seesama linnavalitsus on nüüd haisust peaaegu et jagu saanud. Ma lausa igatsesin haisu ja jahtisin mööda äärelinnu.
Tasapisi sain aru, et haisu leiab üles küll. Tuleb minna äärelinna, kus kanalite siseküljed on sitast sitemini puhastatud ja minna mõõna ajal, kui vesi alaneb ja sitt välja tuleb. Ja siis on hais täitsa olemas. Aga samas nägime kanalis ujumas kalu, nii et väga must vesi ei saand olla. Kalad muidugi võivad olla ka aastate jooksul muutunud sinivereliseks ja elavadki sitas hea meelega. Igatahes rannakarbid, mida me paar suurt võrgutäit hosteli gaasipliidil kuumaks ajasime, tegid kõhu küll kohe lahti. Ja ma arvan, et neis oli üksjagu seda head Veneetsia sitta. Kõrvale rüüpasime peenemat Proseccot ja sulnimat Lambruscot ja seda Veneetsia tunnuslurri – Bellinit, ehk Prosecco vahuveini virsikumahlaga.
Väikeste turgude ja poodide elamus
Aga kalaturg oli ajaviide ja elamus ja ma küsisin muudkui Karl Martin Sinijärvelt sms’ides uusi ja uusi retsepte, kuda üht või teist elukat moorida. Ei, turul oli ka spargleid, päikesekuivand tomateid korvis (mitte purgis, neid võtsin kaasa kilokese ja nüüd hulbivad nad Laura riiulil oliiviõli sees), fenkolit ja muud head kohalikku aiakraami. Kalaturul võis kohata mereelukat, kelle pea oli suur nagu minul ja silmad veel rohkem punnis ja väike kuradikere seal taga kärnane. Ajas juba letil hirmu peale. Tillukesed krabid krabistasid suures tünnis ringi ja angerjas pani piki letti ja mööda kalarümpi väledalt vingerdades vehkat, aga müüja sai ta samas pihku ja surus armutult kotti ja kaalule, ja ma arvan, et paari tunni pärast rõõmustas ta Veneetsia onksi soolikaid.
Ostsime sama mis kohalikud nii turult kui suht odavast Coopi supermarketist. Jah, ka Veneetsias, kus autod ei sõida ja kaup tuleb poodi tuua paadi ja käruga, on olemas supermarketid, kuigi neid esimesel hetkel ei märka. Küll üsna väiksed poekesed, aga ometi saab siit kätte odavama Moretti või Peroni õlle ja samas lahtist ricotta juustu või kohupiima, bresaola vindund liha või prosciutto sinki. Piilusin seal, mida siis joovad ülesmukitud Veneetsia vanamutid, kes olid mu erilised lemmikud. Nood olid kasukates ja paksult krohvitud. Ega midagi, jõid aga sama odavat Lambrusco punast vahuveini mis meiegi. Kahe ja poole euro eest sai pooleteistliitrise kruvikorgiga pudeli ja ega see pold nadim kraam, kui Tallinna Säästumarketi 73-kroonine Lambrusco.
Vilkuriga paadil
Päevad möödusid kohalikku toitu vohmides ja jooki kulistades (ka grappakulku sai kätte paari euro eest), vahel hosteli terrassil, aga õhtupoolikuti enamasti Suure kanali ääres jalga kõigutades ja Vaporetto jõetramme vahtides ja jõetaksosid ja paate.
No tulid vintis sellid oma pruutidega, paadis tümps mängimas, ja lendasid uhke kaarega kai äärde ja manööverdasid osavalt paatide vahel ja leidsid oma koha ja kadusid kõrtsu ja tunnikese pärast ilmusid mitte vähem kainelt välja ja läksid mootori podinal paadiga uuele tiirule semusid üles korjama või kõrtsu vahetama. Samas maabus oma vilkuriga paadil munitsipaalpolitsei, aga üksteist ei paistnud nad segavat.
Koer ja kerjus: aega surnuks lüüa
Kus ma seda igatsetud dekadentsi siis enim nägin? Meie hosteli ees kerjas tihtipeale vindine, üsna korralikult riides mees ja kord ma nägin, mis ta oma rahaga teeb. Paar maja edasi oli maja all väike kasiino. Kerjus istus seal mänguautomaadi taga ja toppis plasttopsi kerjatud münte masinasse. Aga kohvikus, kus hommikust sõime, käis üks koer, tundus, et ta oli stammkunde. Koera omanik oli naabermaja vanakraamipoe omanik ja restauraator. Aeg-ajalt käis too koera mööda kohvikut taga ajamas. Koer oli erakordselt malbe ja viisakas ja ei teind piuksugi, aga oma peremehe eest suutis ta mööda lauaaluseid ikka vehkat teha ja leida kohvikus istumiseks uue mõnusa nurgataguse. Jah, see kaval koer ja kaval kerjus, kes mõlemad ei taht muud, kui lihtsalt hästi ja mõttetult aega surnuks lüüa, need olid Veneetsias kõige dekadentlikumad. No nonde karusnahkades ja krohvitud prouade kõrval.
Miks gondlid on morbiidselt musta värvi, sellest ma praegu rääkima ei hakka. Midagi peab teile avastada jääma, kui järgmine kord Veneetsiasse lähete. Ja gondlisõitu ma mässumeelselt seekord ei teinud. Aga kunagi peab seda ilmselt tegema, võib-olla suurema kambaga Veneetsias tuiates. Praegu tundus see Lauraga kahekesi juues võltsromantiline. Punki oli nagu vähevõitu. Kui just laulvale gondoljeerile oleks suutnud Viljandi paadimehe selgeks õpetada. See seisab veel ees. Miks mitte Veneetsia dekadentsi rikastada matsirahva roppustega.