*
Eesti Korvpalliliidu presidendile Peep Aaviksoole meenuvad 70ndad aastad, mil rahva hulgas levis jutt, et EKP Keskkomitee liikmed, samuti näitlejad ja sportlased joovad väga palju. “Aga need olid ju peaaegu ainsad kolm “grupeeringut”, keda rahvas tundis. Vihkas või armastas.” Tänu seltskonnajakirjandusele on tänapäeval grupeeringuid muidugi rohkem. On tekkinud superstaarid, on Farmi Gabriel ja Baari Paavo. Rääkimata Liis Lassist ja Lihtsa elu Triinust.
*
NAGU MAHAJÄETUD KUTSIKAD
40 aastat tagasi kerge vaimupuudega inimesed avalikkusele huvi ei pakkunud. Tuntus tuli ikka ande ja tööga. Seetõttu oli staare Nõukogude Eestis vähe. Ja üks neist vähestest oli korvpallur Aleksei Tammiste.
“Tamma oli pärit vaesest perekonnast,” tõdeb Europarlamendi liige ja suurmeistri kauaaegne sõber Toomas Savi. Vaesus on suhteline mõiste, eriti kui silmas pidada sõja ajal või järel sündinud põlvkonda.
Vend Olav Tammiste täpsustab: “Meil oli kurb lapsepõlv. Mina sündisin 1937. aastal. Sõja ajal olin lastekodus Moskva lähedal ja Tatarimaal. Õppisin isegi tatari keele ära. Sealt toodi mind ära ja viidi vanaema juurde, kus ma elasin kolm või neli aastat. Esimest korda nägin Alekseid alles siis, kui ta oli juba 3-aastane. Ema tuli mulle järele, viis Türile, sest nooremale vennale oli hoidjat vaja. Türil elasime Väike-Pärnu tänaval mansardkorrusel, kus meil oli üks tuba. Olen kuulnud, et meie ema oli kõva KGB-lane. Ise väitis ta, et käis 1949. aastal inimesi küüditamise eest hoiatamas. Samas sundis ta mind Türil Stalinist luuletusi pähe õppima ja ette kandma. Ma ei tahtnud üldse koju minna. Ega kooliski kergem olnud, seal sõimati mind kommunisti pojaks. Alekseil oli kergem, kuna tema oli siis veel väike.
Isa Osvald oli pärast sõda Uue-Karistes külanõukogu esimees. Ma arvan, et ema punane maailmavaade oli üheks lahkumineku põhjuseks. Isa oli isamaaliselt mõtlev mees. Olen kuulnud, kuidas metsavennad käisid tema juures isegi Ameerika Häält kuulamas. Kolisime edasi Viljandi tänavale, siis Säreverre, sealt edasi Kohtla-Järvele, kus Aleksei kooli läks.
Igal pool oli meil selline kitsuke elamine, mida ei taha enam meenutadagi. Kohtla-Järvel elasime näiteks ühiselamutaolises majas, kus meil oli jätkuvalt üks tuba. Pliit oli nurgas. See töötas põlevkiviga ja ajas hirmsasti tahma. Olime seal nagu mingid mahajäetud kutsikad. Ema oli mingi punanurga juhataja, aga ei võtnud midagi ette, et meid õppima suunata ja meie elutingimusi parandada.
Tartusse tulime 1955. aastal. Ema oli siis kultuurimaja direktor, hiljem Ümera poe ja Arengu toormaterjalide lao juhataja. Sealt ta läkski pensionile. Ega tal ju õiget ametit ei olnudki, ta oli elukutseline parteilane.
Elasime Raekoja platsi lähedal majas, kus praegu on jalatsipood. Meil ei olnud kodus isegi kella. Kui Raekoja kell lõi kaks korda, läksin ma mõnikord vaatama, kas kell on näiteks pool seitse või juba pool kaheksa. Selles korteris kuulus kaks tuba ühele hambaarstile ja üks meile. See hambaarst tegi kõik selleks, et meist lahti saada.
Mina olin hea laps. Töötasin enne sõjaväge kammivabrikus ja tõin viimase kui rubla ja kopika emale. Ma ei jätnud endale midagi, aga samas ei olnud mul teinekord vahetusriideid selga panna, et poistega peole minna. Emal puudus kuni surmani igasugune majanduslik mõtlemine: pärast pensionipäeva jätkus tal raha täpselt kaheks päevaks. Kõik jagas oma lastelastele ja sõbrannadele ära.
Tundub, et lapsepõlves kogetu jättis Alekseile tugeva jälje. Minu meelest ei sallinud ta noorpõlves venelasi. Kuulsin kord emalt, et kui nad elasid juba Riia mäel, oli Aleksei koos Jaan Lentsiusega ühe voodi suurest rõõmust katki hüpanud. See juhtus pärast N. Liidu jäähokikoondise kaotust Rootsile. Aleksei ütleb, et tema kõike seda ei mäleta, aga ei olegi midagi helget sellest ajast mäletada.”
Tänapäeva noortel on muidugi raske aru saada, et selle asemel, et endale maja ehitada, vireletakse aastaid ühiskorteris. Ja miks vend Olav ei võtnud vähemasti SMS-laenu, kui tal raha ei olnud?
*
VABAST AJAST KOOLIMAJA TERRITOORIUMIL?
Klassivend ja kirjanik Olev Remsu jätkab: “Kui mina Tammistega 1961. aastal ühte klassi sattusin, oli ta just istuma jäänud. Käisime siis õhtu poole koolis ja tunnid algasid kella kahe paiku. Tammiste tuli aga kooli juba kell 7.45 ja võttis salaja osa kõigist vanemate klasside võimlemistundidest. Osa nendest klassidest olid ju need, kellega ta oli varem koos õppinud. Ega teda ei tahetud sinna hästi lasta, sest ta mängis ka vanematest poistest palli kõvasti paremini. Mäletan, et ta oli väga hea rahvastepalli mängija – mida sel ajal põhiliselt kehalise kasvatuse tundides viljeleti. Ta oli võimeline meetri kauguselt vastase palli kinni püüdma. Või jooksis ta tagumise jooneni ja hüppas nii kõrgele, et sai vastaskaptenile mõeldud söödu kätte. Samuti mängis ta juba siis meisterlikult korvpalli ja hüppas hästi kõrgust. Sellepärast teda koolis eriti ei armastatud, kuna ta oli kõigis pallimängudes teistest peajagu üle.
Tammiste küsimus oli pidevalt üleval õpetajate hulgas, aga teda kaitses kehalise kasvatuse õpetaja Endel Arand, kes oli tõeline fanaatik. Rahvuslikult mõtlev mees, kellel oli ka siis kodus laual sinimustvalge lipp. Endel Arand suutis poisse innustada sporti tegema, samas viskas ta võimlast välja igasugused ropendajad ja muidu seanahavedajad.
Tammistet kaitses Arand jäägitult. Õhtul kell kümme panid nad koos Tammistega võimla lukku ja kõmpisid koju. Seega kujunesid Tammiste tööpäevad juba siis 14-tunnisteks? Loomulikult ei jäänud tal koduseks õppimiseks sellise mahvi juures aega ja üldiselt peeti teda koolis lollakaks. Meil oli ju kuulus kool: käidi reaalainete olümpiaadidel ja õpiti keeli, aga Tammiste ei teadnud sel ajal vist mitte ühtegi inglise keelset sõna? Alles hiljem kuulsin oma üllatuseks, et Tammiste jätkas pärast korvpallikarjääri oma haridusteed ja õppis isegi kõrgkoolis.”
Miks kooli turvatöötaja lubas Aleksei Tammiste võimlasse teiste tunde segama, võib tekkida küsimus. Ja üleüldse: miks lubasid lastekaitseorganisatsioonid noorukil viibida tundide kaupa vabast ajast koolimaja territooriumil?
*
VIIERUTSISED TALONGID
On aasta 1963. Tammistel on läbi häda õnnestunud lõpetada põhikool ning ta on tõusmas Eesti korvpallikoondise huvivälja.
Proovime konstrueerida olukorra, kus Tartu Kalevis mängivad Tõnno Lepmets, Priit Tomson, Valdu Suurkask, Jüri Viigipuu, Peeter Metsar, Avo Jans, Ülo Laumets, Arne Laos, Pärtel Mettig, Jaan Lentsius ja Heino Lill. Ja ühel ilusal päeval kutsutakse treeningule ka Tartu Ehitusmaterjalide Tehase transporditööline Aleksei Tammiste.
Tammiste: “Kõhedat tunnet mul küll ei olnud, kuigi vanemaid mehi ma muidugi austasin.
Hommikul läksin tööle ja õhtul EPA võimlasse trenni. Siis veel iga päev trenni ei tehtud, kuid selline aeg ei kestnud enam kaua.”
Tõesti ei kestnud enam kaua. Korvpalliprofessor Ilmar Kullam mäletab, et kui lõppesid 1964. aasta N Liidu meistrivõistlused, olid kalevlaste ja armeesportlaste meeleolud kardinaalselt erinevad. “Lõpuks ometi saab puhata,” rõõmustasid kupukandjad. “Jälle tuleb minna Ehitusmaterjalide Tehasesse,” ohkasid Villemson & Co.
Kullami mäletamist mööda sai Tammiste ametiühingute stipendiaadiks 1965. aastal. “Elasin siis Riia mäe ühiskorteris. Kodus ma vist ikka midagi sõin. Siis varsti tulid talongid, millega pidanuksime sööklas söömas käima, aga Tartu poisid vahetasid need rahaks.”
Selgituseks: talongid olid tollal noorsportlastele pea ainsaks sissetulekuallikaks. Kui sul oli näiteks viie rubla väärtuses talonge, leidus ikka mõni spekulant, kes need näiteks kolme rubla eest ära ostis.
*
KOKKUPANDAVAD VIHMAMANTLID
1968. aasta veebruaris pääses Aleksei Tammiste esmakordselt N Liidu koondisega välismaale. Mitte Bulgaariasse, nagu arvata võiks. Tammiste esimene reis viis ta Uruguaisse ja Brasiiliasse. Pole paha, mis?
“Kahel korral kutsusid kohalikud eestlased meid külla. Huvitavad olid mõlemad kohtumised. Üks vastuvõtjatest pidas Sao Paulos suurimat sauna. Rääkis raskustest, mis selle asutuse rajamisega omal ajal ette tulid. Kerise ja leiliruumiga saun tundus põlielanikele ülearuse veidrusena. Imestati, kuidas higised inimesed üldse ühes ruumis koos viibida võivad. Ehitusloa saamisel oli tegemist arstidega. Viimaks nõustuti. Meeldima hakkas. Sauna juurde kuuluvad veel basseinid ja massaa?iruumid. Eriti agaraiks leilivõtjaiks ning kümblejaiks pidid olema naised,” vahendas Tammiste oma muljeid ajalehele “Edasi”.
Tänaseks on meie kõigi banaaninälg kustutatud, T?ehhi botikud pole enam ühegi väikemehe unistuseks, teksapükse ei paigata ning autoostuloa jaoks ei ole vaja kulutada ametiühingu esimehe ust.
“Mul õnnestus ka autoostuluba saada! Võtsin selle oma nimel välja ja müüsin Savi Tomile edasi. Mul ei olnud ju raha, ega siis stipendiumi eest autosid ei ostetud! Autosid ostsid ikka need, kes oskasid välismaal raha teha.
No mida välismaalt toodi? Kõik olenes päevarahadest. Treener Gomelski kauples nii endale kui ka meestele korralikud päevarahad välja, tema mantlipärija Konda?in mitte. Ametlik päevaraha oli 2,5 dollarit, aga korra õnnetus Gomelskil poole suuremad summad välja võluda. Rõhutan: see oli ametlik päevaraha. Muidugi võtsime midagi ka ise kaasa. Midagi sellist, mida õnnestuks maha müüa. Fotoaparaadid läksid maru hästi, Soome võeti musta kalamarja ja viina kaasa. Esimene kord, kui ma Soome pääsesin, tulid vastuvõtjad kohe riietusruumi “kaubaga tutvuma”. Pärast toodi saadud raha eest kohvrite kaupa kokkupandavaid vihmamantleid, mida kõigil oli millegipärast hädasti vaja. Ega siis toll ei kontrollinud sind, kui sa Liidu koondise mees olid! Ainult üks kord, kui 1970. aasta maailmameistrivõistlustel põruti, võeti kõik tollis haledasti vahele.
Minul sellist ärimehe soont ei olnud, põhiliselt tõin enda tarbeks kodutehnikat ja plaate.”
*
“TAMMISTE TUULES” KÄIJAD
Tammiste on oma hinnangutes liialt tagasihoidlik. Paljud tartlased mäletavad, kuidas perekond Tammiste 70ndate alguses Anneli kanali ääres jalutas. Lapsed olid riides nagu nukud ja poeg Algeri arvates oli tema ema Taaralinna kauneim naine.
N Liidu-aegne inimväärne elu eeldas ka tutvusi. Ja neid Tammistel jagus. Tütar Sören meenutab: “Mingil hetkel taipasin, et isal on tutvusi ja siis ma painasin teda palvega külastada “Ilmarise” poodi, kus lettidel valitses tühjus, kuid tagaruumides oli kõik hea ja parem juba meie jaoks ära pakitud.”
Korvpallilegend pole vist oma elus pidanud kunagi restorani või baari ukse taga järjekorras seisma. “Kõrtsu sissesaamiseks polnud tollal raha vajagi, Tamma säravatest hammastest piisas, et järjekord kahte lehte lüüa ja meile “roheline tee” tekitada. Eks isegi ole tema tuules käidud,” meenutab Peep Aaviksoo.
Paraku oli neid “Tammiste tuules käijaid” oi kui palju! Ühel hetkel asendusid jumaldavad pilgud ja rambivalgus argipäevaga ning paljude teekaaslaste arvates poleks korvpallilegend maandunud nii pehmelt igapäevaellu, kui ta poleks 1985. aastal kohanud oma praegust abikaasat Tiinat. “Ma ei tea, millega see 39-aastane mees mind 22 aastat tagasi ära võlus. Oma elu oli ta selleks ajaks jõudnud kõvasti põletada,” meenutab Tiina Tammiste.
Korvpallilegend usub ise, et teda on kaitsnud Jumal.
Mina arvan pigem, et need on ikka inimesed, kes teda kõik need 61 aastat on hoidnud ja armastanud.