Paljud õrnahingelised inimesed hoiduvad aasia kinokunstist eelarvamusega, arvates, et tegu on alati kas millegi vägivaldse, õudutekitava, raskesti mõistetava ajaloolis-kultuurilise tausta või musta huumoriga.
Neile soovitan vaadata Vietnami re?issööri Tran Anh Hungi sensuaalseid ja liikuvatele maalide sarnaseid filme. Tema visuaalsete poeemidena mõjuvad filmid suisa paitavad silmi. Re?issöör on ka ise intervjuudes toonitanud, et kõik tegelasi ümbritsevad värvid väljendavad ja peegeldavad nende sügavaimaid tundeid. Eriti meeldesööbiv värv, mis kohe Tran Anh Hungi filmidega seostub, on loomulikes looduslikes eri toonides roheline. Seda värvi on tema filmides kohe eriti ohtralt.
Tran Anh Hung on sündinud 1962. aastal Vietnamis, kuid alates 1975. aastast ja seega enamiku elust on elanud Prantsusmaal. Kuid filme teeb ta Vietnamist ja intervjuudes väidab, et peab ennast sügavalt vietnamlaseks. Siiani on teinud Tran Anh Hung kolm täispikka filmi ja kõigi filmide naispeaosatäitjaks on tema imekaunis abikaasa Tran Nu Yen Khe.
Tran Anh Hung tegi võimsa filmidebüüdi 1993. aastal filmiga The Scent Green Papaya, mis lõi samal aastal laineid Cannesis (võites Camera D´Or auhinna) ning sai parima võõrkeelse filmi eest Filmiakadeemia auhinna – olles esimene ja ainus taolise tunnustuse osaliseks saanud Vietnami film.
Film tegevus toimub 1950-60ndate Vietnamis. Tagasihoidlik 10-aastane looduslaps Mui läheb kolkakülast Saigoni kõrgklassi peresse teenijaks. Mui kasvab ülimalt veetlevaks kaunitariks. Hunnik tundeid, suhteliselt vähe dialoogi ja palju värve. Ohtralt on kauneid kaadreid ilusast Vietnami loodusest. Lugu ilust, kirest ja keelatud puuviljast. Selle visuaalselt ning emotsionaalselt mõjusa filmi vaatamine on hüpnootiline ja rahustav kogemus.
Re?isööri teine film Cyclo (1995) on pisut tumedamates toonides ja räägib tänapäevasest Vietnami linnaelust. See film tunnistati Kuldse Lõvi auhinna vääriliseks Veneetsia filmifestivalil. Le Van Loc töötab veloriksha juhina. Tema vanemad on surnud ning ta elab koos vanaisa ja õdedega vaeses linnaosas. Vargakamp virutab ära tema ainsa elatusvahendi – veloriksha. Erinevalt esimeset filmist on Cyclo üsna klaustrofoobiline ja depressiivne film – õrnahingelised võiks selle vahele jätta ja asuda kohe kolmanda filmi kallale.
Kolmas film The Vertical Ray of the Sun on sürreaalselt kaunis, sensuaalne ja lüüriline lugu kolmest õest. See film on provokatiivne meditatsioon koduse õnne võimalikkuse teemadel. Kolm õde Suong, Khanh ja Lien võitlevad oma suhteprobleemidega ja planeerivad koos vennaga ema surma-aastapäeva tähistamist. Nende näol on esindatud kõik erinevad naiste põhitüübid: kurnatud abikaasa, domineeriv võitlejahingega abielunaine ja õrritajast vallaline. Vanemal õel on salajane armuafäär, keskmine kahtlustab oma abikaasat petmises ja noorim huvitub rohkem oma vennast kui mehest, kellega kohtamas käib. The Vertical Ray of the Suni puhul on olulisem tunnetamine ja tundmuste endast läbi laskmine kui stoori ise.
Igas kaadris on kompositsioon ja värvid laitmatult timmitud vahekorras. Kolmanda komponendina hoiab filmi rütmi ja harmooniat konfutsionistlikult tasakaalus muusika – Velvet Undeground ja Lou Reed vaheldumisi Trin Cong Soni aasia saundidega, sekka garneeringuks linnulaulu, putukate suminat, vee pladinat ja muid helisid. Lisaks on The Vertical Ray of the Suni trump kaardiks mänguline huumoritunnetus.
Soovitan sügavalt veeta mõne nädalavahetuse Tran Anh Hungi filmide seltsis. Kõik eespool mainitud kolm tema filmi on suurematest netipoodidest DVD kujul saadaval.
