Inimestel on ainulaadne võime võrrelda ja samastada oma liigi esindajaid üüratult suure hulga teiste loomaliikide esindajatega. Alatasa kuulen kuidas see või teine mees või naine on rebase, pistriku, ahvi, koera, elevandi, sea või lausa eesli moodi. Võtkem või horoskoobid! Ent kui asja tõsiselt võtta ja minna reaalset teed pidi, siis võime suurte kahtlusteta tunnistada, et kõige lähedasem meie liigile on Pan troglodytes ehk ?impans.
ISANE ON POLIITIK
Niisiis, ?impansist. Vähe sellest, et meil on praktiliselt täpselt sama arv karvakotikesi kehakattel (karvkatte areng on küll veidi erinev) ja et ?impansi ajumass on gorilla järel inimese omale kõige lähedasem, paistavad ?impansitel olema väga sarnased “pesakondade” sotsiaalsed struktuurid pärisinimese omadega.
Sarnasused panevad mõtlema ja kui ma suhtlen Tallinna Loomaaias elava kolme ?impansiga, siis nende käitumine ajab arutlema pärisinimese käitumise bioloogiliste aluste üle. Pino, üle 20 aasta vana, meie ainus isane, on täiskasvanud mees?impansi kohta küll üsna flegmaatiline, kuid siiski püüab esineda oma seisusele vastaval tasemel. Aeg-ajalt sooritab ta poliitilisi etteasteid – on ju poliitika võimudünaamika, mitte midagi muud. Sellisel puhul haarab ta kätte mõne müramiseks sobiva eseme, milleks võib olla tühi plastikust vedelikukanister, autorehv, joogipudel, Eesti Ekspressi täiskomplekt, suurem oks või mistahes muu asi – peaasi, et rahvas märkaks rahvale suunatud sõnumit: nüüd läheb lahti, minge puu otsa!
Rahvas, kirjeldatud juhul siis vanem tüdruk Betty ja noorem Quincy, lähebki kohe ülemisele narile ja võtab sisse publikumi koha. Pino aga hakkab, mõni eelmainitud ese käes, mööda põrandat kündes ringe tegema, algul käies, siis joostes ja lõpuks hüpates, kuni ta end piisaval määral üles on kütnud. Sõnum lihtne ja energiline: “Mina olen isasest juht, mul on alati õigus ja seda on mul palju!” Sõnum edastatud, viskab Pino vidina käest ja istub maha. Rahvas ronib muidugi otsekohe alla, tuleb tema juurde ja hakkab Pinot sügama – karvu ja nahka, käsi ja selga, kõrvu ja nina jne. Sellega saavad kõik sotsiaalsed pinged maandatud ning grupp elab rahulikult edasi järgmise poliitilise sõnavõtuni.
KAKS ÜLEJÄÄNUT: KONSTRUKTOR JA KUNSTNIK
Betty on loomult boheemlane, ta on väga emotsionaalne – lapsepõlves oli ta (ja on ka praegu) kiindunud kaunitesse kunstidesse. Maalis innukalt ning me oleme isegi mõned tema teosed kunstinäitustel maha müünud. Saadud tuludest osteti Bettyle viigimarju, koorimata päevalilleseemneid, mänguasju jne. Ma ei julge väita, et Bettyst oleks kunagi saanud päris kunstnik, st. olend, kes elatab ennast oma kunstiteoseid müües? Mul lihtsalt pole tõendeid, et Betty seostab kingituste saamist oma teoste valmimise ja realiseerimisega; aga paistab, et ka nii mõnigi inimkunstnik ei kujuta sarnaseid seoseid ette.
Quincy on kolmikust kõige omapärasema temperamendiga ?impans. Esiteks jätab ta mulje nagu oleks ta kõige targem ja kõige omapärasema iseloomuga, kuigi ma vist ei ole pädev mõistet iseloom loomade puhul kasutama. Ent jäägu see psühholoogide otsustada. Quincy teab suurepäraselt, mis asi on joonistamine, teab, kuidas jätta vildikaga paberile märke, kuid see tegevus – joonistamine – teda lihtsalt ei huvita. Quincyt huvitab hoopis asjade konstruktsioon ja võimalused, mida ta konstruktorina kasutab. Mida kõike ta ei ole meil leiutanud – isegi viisi, kuidas teha metall-lusikast mutrivõti. Quincy hämmastab tihti oma võimega seostada asjade välimust nende funktsionaalsusega. Päris väiksena pani ta tähele, et proua Imbi võtmekimbu küljes on väike (plastmassist) roosa rotipojukese kuju ja kui ta ükskord leidis päris surnud rotipoja, siis üritas ta sellega lukke lahti keerata. Muidugi mõista see ei õnnestunud, kuid seoste moodustamisel ja võimaluste uurimisel Quincyle võrdseid ei ole, vähemalt kui rääkida Tallinna Loomaaia loomadest.
VIIPEKEELES VESTLEJAD
?impansid suhtlevad kasutades umbes 35 erineva tähendusega häälitsust, mida tehakse sisse hingates. Nii et erinevus on neil pärisinimesega olemas. Meie häälitseme enamasti välja hingates; kuigi häälepaelte anatoomia ?impansil ja pärisinimesel on küllalt sarnased, asuvad inimese häälepaelad küllaltki sügaval kõri sees – nii et inimene kasutab resonaatorina pikka hingetoru juppi, mis asub välja hingatava õhu teel ja avaneb õhuruumi. ?impansite häälepaelad on aga väga kõrgel, peaaegu keeleluu all ja nemad saavad resonaatorina kasutada oma keha sisemisi hingetorusid, mis lõppevad umbselt kopsudes.
Häälega rääkima ei hakka ?impansid niisiis kunagi, kuid viipekeelt õpivad nad oivaliselt ja kui hakata inimese ning ?impansi last umbes aastasest vanusest peale õpetama viipekeelt kasutama, siis nende õppeedukuse tulemused on hämmastavalt sarnased – umbes neljandaviienda eluaastani. Siis aga ilmneb tõsiseim erinevus -inimlapse õppeedukus hakkab viiendast-kuuendast eluaastast kasvama, ?impansi oma aga just sellest vanusest kahanema.
ARENEJAD TÜÜBID
Looduses elavad ?impansid leiutavad viise, kuidas teha lehtedest käsna, et saada selle abil põua ajal puuõõnsustest vett, oskavad kasutada “vasarat” ja “alasit”, et purustada kõva koorega pähkleid, peavad jahti väiksematele loomadele, ja eduka küti sotsiaalne tähtsus tõuseb tohutult ning püsib vähemalt seniajani, kuni tema saagist, mida ta jagab teistega, on kasvõi midagi järel.
?impans on inimesele tõesti väga lähedane ja kui tulevikus leidub ?impansil aega ja võimalusi edasi areneda, siis võibolla muutub ta mõne tuhande aasta pärast meile piisavalt sarnaseks, nii et temaga saab mõnusasti suhelda ja koostööd teha.
?impansid elavad puhuti rohkem kui viiekümne aastaseks. Praegu on neid Lääne-Aafrika metsades veel umbes saja tuhande ringis ja kui me neid kaitsta suudame, ei pruugigi me ehk mõistusega liikide nimistus planeedil Maa ainsaks jääda. Elaks vaid nii kaua, siis näeks!