MEIE SINISED LÕVID: Kahepäine kotkas viitab Roomale, läbi aegade on seda kandnud paljude riikide vapid ja selle algne motiiv on teada. Vaid kolme riigi – Taani, Eesti ja Inglismaa – vappidel on horisontaalselt “riita laotult” kolm lõvi ning kuigi nende võimalik ühine päritolu on täpselt teadmata, võib see viidata samuti Roomale, kirjutab Arvi Tapver.
Kahepäine kotkas ilmub ajalukku esmakordselt esimese indoeurooplaste riigi, hetiitide pitseril Anatoolia aladel ja saab pea sama regiooni tähistava hilisema Ida-Rooma riigi ehk Bütsantsi sümboliks. Hiljem hakkab sama mütoloogiline lind tähistama läänes Saksa-Rooma Keisririiki ja seda pikalt valitsenud Habsburgide dünastiat ning seejärel dünastia kaudu ka Austria-Ungari keisririiki, ent jääb idas kestvalt märkima Vene impeeriumi (kui imaginaarset Kolmandat Roomat), õigeusu kirikut ja tervet rodu valdavalt ortodoksseid Balkani riike. Selles osas pole ajaloolastel erilisi vaidlusi.
Ka Saksa-Rooma keisririik pretendeeris Kolmandale Roomale, ainult läänes ning väidetavalt võttiski Moskva suurvürst Ivan III Rjurik selle linnu 15. sajandi lõpul riigi sümboliks, et märgistada oma võrdset seisust Habsburgide dünastiaga.
Habsburgid aga, kelle perekonna vapil oli seisev/sammuv ehk kahel jalal lõvi, kasutasid kahepäist kotkast vaid Saksa-Rooma valitsemise tähisena, nagu mainib ajaloolane Ivar Leimus.
Moskva sai kahepäise kotka “kaasavarana”, kui sama Ivan III abiellus 1472. aastal Bütsantsi viimase keisri Konstantinos XI vennatütre Sofia Palaiologosega. See oli siiski dünastia sümbol, mitte Bütsantsi vapp.
Kolme lõvi vapi päritoluga ehk “kolm lõvi leopardi asendis”, nagu need on Taani, Inglismaa ja Eesti vapil, on keerulisem lugu.
Esimese kolme lõvi otsing
Lõvide otsing on muidugi natuke tinglik, aga teeme selle protsessi võimalikult lihtsaks. Tegelikult on heraldika mitu korda keerulisem teadus.
Kõigi kolme riigi vapil on lõvid “leopardi asendis” (kõndimas paremalt vasakule ehk idast läände) ja sellega peaks olema kõik üheselt selge, ent mõne suverääni esiisal võis vapil seista erinev hulk lõvisid ning hoopis kahel jalal. Kui tegemist on sama suguvõsaga, siis on seos olemas. Samas pole kaugetki mitte kõigi aadlike ühte liiki kiskjad omavahel suguluses. Alati ei tasu liialt pedantselt ka vapiloomade värvi või taustavärvidele pühenduda, kuigi heraldika ortodokssed reeglid seda nõuavad.
Eesti on teatavasti saanud oma vapi Tallinna vapi kaudu Taanilt ja siinkohal vaieldavusi eriti pole. Kuna Taani viikingi-kuningad Sweyn Harkhabe (Forkbeard) ja tema poeg Knut Suur Estridseni dünastiast (hilisemast temalt endalt ehk Knutilt nime saanud Knytlinga dünastiast), mille vapil oli kolm lõvi, vallutasid Inglismaa kord 1013. aastal (isa) ja teisel korral 1016. aastal (poeg), siis oleks mugav eeldada, et sealt siis ka need kolm kiskjat saareriigi vapil.
Ainult et Taani vapina leiab selline kooslus dokumentaalset mainimist alles 1190. aasta paiku ehk 184 aastat hiljem, kui see suguvõsa enam Inglismaad ei valitsenud.
Estridsenid/Knytlingad valitsesid Inglismaad ilma lõvideta, sest ega Inglismaalgi toda vappi sel ajal olnud. Lõvi tekkis Inglismaa heraldikasse kas Henry I valitsemise aegu, nagu mainib heraldik Priit Herodes – siis ka vaid üks lõvi korraga (Henry oli normannist William Vallutaja neljas poeg ja võimul 1100–1135) või ilmusid loomad vapile veelgi hiljem, kuulsa Richard I “Lionhearti” ehk Lõvisüdame (võimul 1189–1198) valitsemise ajal. Seega, enam-vähem samaaegselt Taani lõvidega.
Üks, kaks, kolm, neli või koguni kuus lõvi
Richard I kui kuninga vapiga (noil aegadel oli igal kuningal reeglina oma vapp) pole päris selge, mitu lõvi seal erinevail aegadel oli, sest esimene vapikujutis on kuningaga profiilis ja kilbil nähtaval seetõttu vaid üks püstloodses asendis kaslane.
Alles tema järeltulijad kinnistasid 1198. aastal pea äravahetamiseni sarnase vapi Taani või Eesti versiooniga.
Kuna Rihchard I Lõvisüdame suguvõsa ehk Plantagenetide dünastia sai Inglismaa troonile alles pärast Normandia dünastiast hertsogi William Vallutaja invasiooni saareriiki ja võitu 1066. aastal Hastingsi lahingus ning William (kuigi sohipoeg) oli viikingi üliku Rollo järeltulija, kellele (Lääne)-Prantsusmaa kuningas 911. aastal oli läänistanud maa Seini jõesuudmes, mis andis Normandiale praeguse nime (norman = põhjamaalane = viiking), siis võiks eeldada, et noodsamad viikingid Richardile kolm lõvi pärandasidki.
Ainult et need olid teised viikingid ja Plantagenetid polnud isegi Normandiast pärit ehk viikingi-verd, vaid naabrusest, Anjou maakonnast.
Ehkki Normandia viikingid olid pärit Norrast ja kuigi sugu-, pere- ja vereliini pidi omavahel suguluses Taani viikingitega, polnud ega ole praegugi Norra vappidel kuskil kolme lõvi. On üks ja seegi püstiasendis mingit taprit või hellebardi painutamas.
Plantageneti suguvõsa asutaja Geoffrey (1129–1151), Anjou krahvi, hilisema Normandia hertsogi, templirüütlist ristisõdija ja veel hilisema Jeruusalemma kuninga Fulk Noorema poja (1131–1143) epitaafil on oletatavasti esimene kujutis kolmest lõvist kilbil ja need seisavad tagakäppadel nagu tema kuulsa järeltulija Richard Lõvisüdame esimesel vapil.
Tegemist on üleüldse ühe varajasima Euroopa heraldika näitega.
Plantagenetid ja Püha Maa
Niisiis: Plantagenetid polnud viikingid, kuigi toosama Geoffrey sai vallutuse läbi 1144. aastal ka Normandia hertsogiks.
Normandia vapil on tänaseni kaks sammuvat kuldset lõvi punasel. Kui Normandiast pärit hertsogid Inglismaa vallutamise järel lõid Prantsusmaa kroonist lahku, jäid nad ilma oma algsest koduvaldusest.
Normandia hertsogkonna alla kuulus siiski kaks erandlikku “kanali saart”, mis jäid Inglismaa mõjupiirkonda: Jersey ja Guernsey La Manche’i väinas, mis olemata jätkuvalt osa Ühendkuningriigist, kasutavad kolme kuldse lõvi vappi punasel. Ilmselge, mida saared nende kolme lõviga deklareerisid. Nende seos Inglismaa või krooniga on erinev ja üsna segane. Lihtsam on seda kõike kokku võtta, et saared kui Inglise krooni sõltkond kuuluvad Inglismaa kroonile, kuid mitte Ühendkuningriiki ega ka Euroopa Liitu. Pangas ja poes maksab nael.
Teadaolevalt tähistavad kõiksugu orientaalsed motiivid nagu elevant, poolkuu või palm suguvõsasid, kes võtsid osa ristisõdadest. Lõvisid Inglismaa ega ka Taani looduses vabalt ei esine, küll aga võib neid halva õnne korral kohata Lähis-Idas.
Taani lõvide päritolu on samuti üheselt selgusetu.
Inglismaa lõvid pole Taani päritolu ega Taani omad Inglismaalt. Küll aga võib neil olla ühine “esiisa”.
Švaabi lõvid ja kotkad
Baieri ja Baden-Württenbergi liidumaadel ning kunagise Šveitsi aladel elavad juba muistsest ajast švaabi murret kõnelevad sakslased.
Tänapäevase Švaabimaa (ringkonna) kuldkollase vapi päises on kahepäine must kotkas ja see on identne Püha Saksa-Rooma keisririigi vapiga. Ilmselt seetõttu, et sellest regioonist on pärit koguni kaks Saksa-Rooma keisrite suguvõsa: Habsburgid ja Hohenstaufenid.
Ent ajaloolise Švaabi hertsogkonna vapil oli kolm musta lõvi kuldsel taustal. Kõik ilusti leopardi asendis – nagu Inglismaal, nagu Taanis ja ka Eestis. Sarnased on ka Baden-Württenbergi vapi kolm musta lõvi.
Kahest keisrisoost vanemal, Hohenstaufenite vapil on must ühepäine läände vaatav kotkas, aga tema rinnal oleval vapil kolm musta lõvi nagu tolleaegsel Švaabimaalgi.
See hertsogkond lõpetas eksisteerimise 1268. aastal viimase Švaabimaa hertsogi Konrad von Hohenstaufeni hukkamisega Napolis, millest kirjutas Karl Ristikivi oma raamatus “Põlev lipp”.
Hohenstaufenid olid Saksa-Rooma keisrid enne Habsburge ja jõudsid kohati isegi Jeruusalemma troonil olla. Seega, suguvõsa seos ristisõdade ja Püha Maaga on ühene.
Hohenstaufeni pärand
Hohenstaufide kolme lõvi “sidumismängu” Inglismaa ja Taani vapiga alustasid või vähemalt harrastasid teadaolevalt heraldikud eelkõige Ühendkuningriigi heraldikute ühingust – The Heraldry Society (https://www.theheraldrysociety.com/about-society/).
Kolmanda ristisõja ajal, 1191. aastal läks Inglismaa kuningas Richard I “Lõvisüda” Plantagenet Akko piiramisel tülli Austria hertsogi Leopold V-ga. Muu hulgas süüdistas Leopold Richardit oma nõo mõrva korraldamises. Austria hertsog oli Saksa-Rooma keisri vasall.
Järgnenud 1192. aasta detsembris, veidi enne jõule, Richardi koduteel Inglismaale, vangistas Leopold kuninga Viini lähistel ja heitis ta Dürnsteini lossivanglasse. Paavst Celestine III omakorda heitis Leopoldi selle nalja eest kirikust välja ja lubas sedasama keisriga teha.
Vaenu tegelik põhjus oli vähemalt osaliselt selles, et Plantagenetid olid pooldanud rivaalitsevat Saksa-Rooma keisri liini, Welfide dünastiat, kelle hulka teiste seas kuulus ka Richardi õemees, Baieri ja Saksamaa hertsog Henry “Lõvi” (järjekorranumber varieerus vastavalt: Baieris III, Saksimaal XII), kes taotles keisri trooni, kes, nagu liignimigi viitab, kasutas vapilt lõvi kujutist.
Henry poja, hilisema keisri Otto IV (1175–1218) vapi vasaku välja moodustavad kolm kuldset lõvi punasel ja parema ühepäine, itta vaatav must kotkas kuldsel taustal. Samalaadset itta vaatavat kotkast näeb Haapsalu vapi paremal väljal.
Otto teine vapi versioon kujutab läände vaatavat musta kotkast, rinna peal kaks kuldset lõvi punasel.
Muidu oli Welfide vapil kaks lõvi leopardi asendis paremal ja üks seisev sinine lõvi/leopard vasakul. Seetõttu on liikvel ka versioon, et Richard tõi Inglismaale kolm musta “saksa-tüüpi lõvi”, mis saarele saabudes oma värvust muutsid.
Kolme lõvi “kodu”
Läbi ilukirjanduse on levinud ka jutud sellest, kuidas Richardi paha regendist vend, prints John Inglismaal talupoegasid ja muud lihtrahvast kurnas, väites samal ajal, kuidas maksuraha läheb luna tasumiseks kuninga eest.
Tegelikult pakkus vend koos Prantsusmaa kuninga Philipiga keisrile omalt poolt 80 000 marka, et see pikendaks Richardi vangistust mihklipäevani. Edutult. Nagu teada, oli vabastamise eest tasu ligi kaks korda suurem.
Lisaks lunarahale nõudis keiser Richardilt vasalli vannet ja 1193. aasta märtsis selle ta ka sai. Tõotuse kinnituseks on üks gobellään, mis kujutab Richard I-st keiser Henry VI ees koogutades vannet andmas.
Kui suguvõsalt sai Richard vapile päranduseks lõvi või kaks enam-vähem püstises asendis, siis koju naastes lasi ta end 1194. aastal Winchesteris teist korda kroonida juba “kolme jalutava lõvi vapiga” ning sellisena ilmuvad need suurele vapile 1195. aastal, nagu me seda tänini teame.
Regent-kuningas John valitses Inglismaad oletatavasti kahe lõvi vapiga. Kuna Rooma keiser oli ka Švaabi hertsog, siis võis kolm lõvi Švaabi vapilt saada vasalli tunnuseks.
Švaabi hertsogkonna vapil on kolm musta lõvi kuldsel taustal, Inglismaa lõvid aga pigem kuldsed punasel taustal. Ent nende asend on sama.
Kui eeldada, et üleüldse on “kolmel lõvil” mingi ajalooline kodu, siis Švaabimaal, õigemini Baden-Württenbergis on kolm lõvi ja Rooma kotkas vägagi pretsedenditult läbipõimunud traditsiooniga.
Kolm lõvi Eestis
Veelgi keerulisem võib olla kolme lõvi sattumine esmakordselt Taani kuningas Knut/Kanut VI vapile 1194. aasta paiku. Tema lõvide värv on sinine.
Just Knut VI käis 1197. aastal Eesti paganatega võitlemas ja tema noorem vend kuningas Waldemar II tõi ning kinnistas need samad lõvid juba 13. sajandi algul Põhja-Eestisse ehk toonasele Vana-Liivimaale, kus see sai nii Tallinna kui ka hiljem Eesti vapiks.
Tallinna ametlik lipp, kolm sinist triipu, on oletatavalt samuti nende kolme lõvi derivaat: triibud tähistavad jalutavaid lõvisid ja valge värv taustal sümboliseerib päikese käes pleekinud kulda.
Inglismaa kuninganna Victoria kaudu, keda ajalugu mäletab kui “Euroopa (kuningakodade) vanaema” on kolm lõvi läbi abielu sattunud ka näiteks Kreeka kuningakoja vapile.
Kahte lõvi või leopardi kasutasid Taani hertsogid
Ivar Leimuse sõnul tekib kolm lõvi Taanimaal vapile 12. sajandi lõpul Knut VI aegu, ent juba 13. sajandist kasutasid seda motiivi isegi rootslased, kel sel ajal veel päris ühtset riiki olnudki.
Siiani on Rootsi vapil nii lõvi kui ka kolm krooni, mis viitavad enim levinud versioonide kohaselt kas kolmele toona rivaalitsenud maakonnale: riigile nime andnud Sveale ja Ida- ning Lääne-Götale või siis Svea, Göta ja Vendide valdustele. Lõvi olla Göta sümbol.
Kalmari Uniooni (1397–1523) ajal aga muutus kolme krooni tähendus Norra, Taani ja Rootsi sümboleiks. Soomegi on saanud oma lõvi vapile Rootsist.
Vähem on teada, et Romanovite dünastia rajaja Mihhail I Fjodorovitši skeptril oli sootuks kolme peaga kotkas.
Üldiselt on uurijad ühel meelel, et tegemist on kahepäise kotka edasiarendusega ja kui kahepäine kotkas viitab kahele – Ida- ja Lääne-Roomale –, siis kolmepäine kotkas Venemaal võiks tähistada mingeid vallutusi või ambitsioone. Nii ongi ühe versiooni kohaselt see viide Venemaa kolmele põhilisele etnosele: slaavlastele, asiaatlikele mongolitele või tatarlastele ja varjaagidele ehk Skandinaavia päritolu viikingitele.
Mütoloogias leidub kolmepäist lindu mitmel pool ja eri aegadel. Nii esineb selline olend preester Ezra apokrüüfilistes ilmutustes Vanas Testamendis, ent samas ka tšetšeeni ja jakuutide muinasjuttudes, kus kangelane peab sellise peletise tapma. Siinkohal pole päris kindel, kas tegemist on just kotka või mõne muu linnuga, sest ornitoloogid pole ju ühtegi sellist isendit looduses veel tabanud, kuid kolm pead neis lugudes viivad mõtted vägisi juba tuttavatele kolmepäistele lohedele.
Tegelikult pole kotkas, ei ühe ega kahe peaga, üldse Romanovite sümbol, sest selleks on greif. Romanovite nimi ise aga seob end Roomaga ja nii või teisiti on kotkas just Rooma riigi sümbol.
Priit Herodes neile teooriatele suuremat tähelepanu ei osuta. See kõik võib olla nii, kuid ei pruugi. Vapid muutusid ja motiivid käisid külakorda. Ta toob näite Eesti lähiajaloost, kui möödunud aastatuhande lõpul Kaitsepolitsei otsis vapilooma, milleks pidi saama greif – kotkatiivuline lõvi. Selle eeskuju oli millegipärast London City vapil. Tegelikult aga on seal draakon ehk lohe, mille osaks mütoloogias on olla negatiivne elukas, mida rüütlid tavatsesid järgemööda tappa.
Vahemärkusena: Londoni omavalitsusüksuse kantselei vapil on üks kuldne lõvi-panter ning selle all sini-valged lained, mis meenutavad Tallinna väikest vappi.
Sama Vene kotkas oli algselt kuldne punasel taustal, siis muutus mustaks kuldsel taustal. Nüüd meenutab see taas värvilahenduselt oma Bütsantsi juuri. Ivan Julm väitis ju omal ajal end pärinevat keiser Augustinusest. Samamoodi nagu Habsburgid seda väitsid. Siingi sõltus palju pelgalt aadlipere fantaasiast.