Eesti Vabariigis on tohutult probleeme kontrolli alt väljunud migratsiooniga. Ühed hüppavad pronksvärdja taustal ühelt jalalt teisele ja kordavad stalinistlikke mantraid. Teised on moodustanud transiidipedede klubi ja topivad seal riigikogujatele rahapakke püksikummi vahele. Neile lisanduvad briti poissmehed, soome pedofiilid, rootsi pankurid ja norra meediamagnaadid.
1. MATSIDE JOOMAPIDU ESTOONJAS
Kõige ilgemad on aga maalt linna roninud kolhoosnikud. Villu Reiljanist oleme rääkinud niigi rohkem kui sündsustunne lubab. Nüüd tuleb vastikus maha suruda ja võtta ette põllumajandusminister Ester Tuiksoo seaduse ja mõistuse vastased teod. Hirmus inimene on see Tuiksoo. Ei jõua ära oodata, millal temast õudusfilm tehakse.
Mis juhtub, kui teenijatüdrukud, madrused või matsipreilid ministriteks pannakse? Ainult jälkused. Kolhoosnikel pole vaimseid võimeid ega huvisid. Nii valitseb ka põllumajandusministeeriumis kõhuorjamine, läbustamine ja eidelik hilbukultus. Pärast seda, kui presidendiks sai linnainimene, ei lasta kolhoosnikel enam kadriorgiad teha.
Aga või nad sellepärast hakkavad karsklust pidama. Põllumajandusministeerium korraldab Vabariigi aastapäevaks pööraselt priiskava joomapeo Estoonja teatris. Ma ei saa aru, kuidas see on võimalik. Kas siis presidendi võim klounide peale ei hakka? Kui president on selgelt mõista andnud, et tema kolhoosnikega koos ei joo, siis peaks ka näitlejad sellest õppust võtma. Aga eks karvane tunneb karvast.
2. MEIE MEHEGA PIHKU
Kui kolhoosnikud ainult riigi raha eest jooksid ja teeksid seda külapoe ees pingil või traktorikabiinis, võiks sellega leppida. Sellelt mörisevalt leoparvelt ei saa ju nõuda, et nad raamatuid loeksid või lahutaksid meelt millegi muu kui Meie Mehe plaadi saatel pihku panemisega.
See biomass aga trügib millegipärast raamatuid kirjastama. Proovigu ennast ikka kõigepealt Naksitrallidest läbi närida. Pärast seda võtku ette Muumitroll, siis Vennad Lõvisüdamed. Ei saa kohe hakata kirjastama. Põllumajandusministeerium suutis mingi sitase kokaraamatu peale miljoni kulutada, või oli see kaks. Vahet pole, kirjaoskamatu ei pea ka raha lugema.
Eestis on ennegi raamatuid tehtud, ma võin öelda, kuidas see käib. Pole vaja ilmtingimata kõiki põllumajandusministeeriumi miljoneid vastu trükipressi uimaseks lüüa. Piisab sellest, kui teed kulkale avalduse. Saad sealt kümme-viisteist tuhhi ja toimetad sellega. Sellega kirjastatakse kõik raamatud ära, ükski pole ilmumata jäänud.
3. PÜKSATA TATTI PRITSIMAS
Siis toodetakse veel mingeid ministri nimega kruuse. Lauajalgu on vaja toota, mastid, mõistate – lauajalgu, mitte kruuse. Ma saan aru, et kogu riik on selleks, et kehvikutelt makse korjata ja see siis töösturite ja pankurite vahel ära jagada. Raha on hea, selle eest saab iga miljardär osta, mis tal parasviisi vaja. Isegi Keskerakonnal on see asi selge, aga matsid ei mõika.
Tuiksoo geniaalsel juhtimisel pandi persse kolmsada tuhat krooni euroraha. Selle asemel, et klots kenasti riigihankeks vormistada ja parteikaaslase pangaarvele suunata, ostis loll ministeerium selle raha eest joped. Keskmine kolhoosnik ehk tõesti ei tule selle peale, et endale riided selga osta, aga poliitikuid ja ettevõtjaid küll ei tohiks alahinnata. Mis sest, et maapoliitikud ja põllumajandusettevõtjad.
Pole mina veel kordagi Villut ega Jannot näinud püksata Rahvaliidu pleenumil tatti pritsimas. Tehti siis kahe-kolme tuhandesed joped aga solgiti ära mingi rõveda matsilogoga. Türa, kuidas see põllumajandusministrile kohale ei jõua, et matsid sellepärast linnariideid ostavadki, et natuke viisakamad välja näha. Pole vaja uuele jopele sõnnikuhaisu ega agraarsümboolikat.
Selgelt on näha, et põllumajandusministeeriumil on liiga palju raha. Äsja tuli välja, et hunnik pappi maeti mingitesse teleuudistesse. Eks ühel kolhoosnikul ole tore teist telekast vaadata, aga maksumaksja raha uudistesse investeerida keelab ringhäälinguseadus. Ent seni kuni seadusi kokaraamatutesse ei torgata, need ka kõikidesse ministeeriumidesse ei jõua.
4. KOKARAAMAT
Meil ei ole liiga vähe uudiseid, otse vastupidi. Midagi ei juhtu ei spordis ega majanduses, aga pidevalt toodetakse vastavaid uudiseid. Olemasolevatki meediamüra on raske taluda, milleks sellele lisada kolhoosiuudised? Kas neid künnivõistlusi ja lüpsimeistreid vene ajal vähe näidati?
Kahju endistest kolhoosiesimeestest ja politriukkidest. Linnaelu käib neil ilmselt üle jõu. Võtame või selle kokaraamatu. Mis kuradi moodi see aitab eesti toitu promoda? Kes see linnas ikka muud toitu teeb kui kohvi ja võileiba? Tahad eesti toitu rahvale peale sundida, tee eesti köögiga restorane. Inimesed söövad ometigi väljas.
Sama asi on jopedega. Kui tahad mingist fondirahast lahti saada, hoia see likviidsena. Nii kui mingisse kusesse investeerid, pole see enam raha, vaid minevik. Minevikus songib aga Mart Laar oma kaasosalistega. Pole vaja tema leivatüki kallale minna, ta erastas kõik ära, sai oma demokraatia edendamise klotsi kätte ja rohkem tal midagi tulemas ei ole. Minul pole midagi selle vastu, kui Laar ausa ajaloolasena endale elatist teenib.
5. DEKOLONISEERIMINE
Lahendus on ikkagi ainult üks – Eesti linnade dekoloniseerimine. Migrandid-kolhoosnikud ajaloolisele kodumaale tagasi. On ju loomulik et atrasid, randaale ja kombaine ei tooda kontorisse, neid pole seal vaja, ainult segavad. Täpselt sama on põllutöömasinaid teenindava personaliga, teie asi on käru lükata ja atra järel vedada. Ministeeriumisse sobite te sama palju kui sitane sõnnikulaotaja.
Õnneks on laiad massid maadevahetustehingute valguses matsipoliitikute väärtuses selgusele jõudnud. Päevalehe reidis on rahvaliidu füürerid kõvasti ebapopulaarsemad kui kristlaste saadikukandidaadid 🙂 Dekoloniseerimine on sama hästi kui lõppenud.