“Pole siin midagi imestada: täpselt nii löökpille tituleeritakse,” selgitab löökpilliansambli PaukenfEst liige Vambola Krigul. Tänavu kümnendat sünnipäeva tähistav PaukenfEst koosseisus Vambola Krigul, Anto Õnnis, Lehari Kaustel ja Madis Metsamart on selle tiitli parim näide – astunud üles kõigil nimekatel kodumaistel festivalidel ja andnud kontserte üle Eesti; tõlkinud löökpillikeelde Arvo Pärdi “Fratrese”, esinenud koos DJ P. Julmaga ning seitsme aasta eest festivalil “NYYD” mänginud Steve Reichi teost “Nagoya Marimbas”, teades, et saalis jälgib neid tähelepanelikult ilmakuulsa helilooja terav kõrv. Peale nooblite kontserdisaalide on neid kuuldud metsas, staadionil, lossivaremetes, baaris ja tehases.
*
Löökpilliansambel PaukenfEst sai kokku kutsutud 2000. aastal festivali “Pauken” tarbeks. Esimene kontsert, mis koosnes eranditult esiettekannetest, leidis aset sama aasta 8. mail Tartus Vanemuise kontserdimajas. Kui palju ansambel tänaseks muutunud on?
Anto Õnnis (AÕ): Koosseisus on osaliselt muutusi toimunud küll.
Vambola Krigul (VK): Esimesel kontserdil esines PaukenfEst koosseisus Vambola Krigul, Anto Õnnis, Kaspar Eisel ja Rein Roos.
AÕ: Eks me ise oleme aastatega kasvanud ja arenenud. Olime Vambolaga toona ikka õpilasohtu noored poisid.
*
Mis andis bändi sünniks tõuke, algimpulsi?
VK: Teadmine, et taoline asi üldse võimalik võiks olla. Löökpillidega polnud enne suurt tegeletud, ühel hetkel saabus teadmine, et päris tagumise rea mehed me ka pole. Saime aru, et võime rohkemat, kui ainult pause lugeda. (Muigab.) Kuid peamine pole mitte kõlaesteetika, vaid see, et inimestega saad asjadest ühtmoodi aru, tekib niisugune ühine hingamine.
*
Missugune oli alguses teie repertuaar?
AÕ: Esimene aasta oli rohkem otsingute aasta. Üritasime eesti heliloojatelt leida selliseid teoseid, mida nad võiks meile kirjutada ning mida võiksime just meie esitada. Palju sealt püsirepertuaari paraku pole jäänud.
VK: Ega nemad ju ka teadnud, kuidas see asi meiega käib. Võrreldes samal ajal maailmamuusikas löökpilliansamblitele kirjutatud teostega olid need ikka pigem niisugused koolipoisilood, ei teatud täpselt, missuguseid pille ja kuidas kasutada jne.
*
Missugused pillid teil ansamblis praegu on? Kas leidub seal ka midagi niisugust, mida te varem pole kasutanud?
Madis Metsamart (MM): Peaaegu igas kavas on niisuguseid pille, mida varem pole kasutanud ?
VK (naerdes): ? mida pole näinud ega suuda ettegi kujutada.
*
Nagu näiteks?
VK: Mida iganes. Mõni helilooja konstrueerib ju ka ise pille – leiab kodust vana pesumasina, paneb sellele kulinad külge – ja ole hea, õpi nüüd, poiss, seda mängima! Taolisi pille võib partituuris olla ju ükskõik kui palju.
MM: Näiteks ühe Helena Tulve loo tarvis, mida esitasime, läks helilooja ise mänguasjapoodi ja tõi sealt suure kotitäie tarvikuid, millest hiljem moodustusid pillid.
AÕ: Need olid rohkem loodushäältest inspireeritud.
*
Kas vahel on nii ka, et vaatate vastsele imevigureid täis partituurile otsa ja ohkate: tule taevas appi?
VK: Enam täpsemini seda kirjeldada ei saagi.
MM: Vahel hakkab lugu esimesel kuulamisel isegi vastu, aga hiljem hakkad vaatama, et täitsa väärt teos.
VK: Kuidas helidesse suhtuda, see on esteetiline küsimus – kas iga heli on muusika; et iga kord, kui sedasama heli tekitad, suhtud sellesse teistmoodi ning kuidas juhul, kui tegemist on ebatraditsiooniliste pillidega, seda heli samamoodi tekitada, paremaks lihvida. Muidu kukub välja kolistamine, millest pole rõõmu ei endal ega teistel.
MM: Kui suudad iga enda produtseeritud liigutuse, iga heli mõtestada, sünnibki muusika.
*
Kes teile kirjutavad? Millise põlvkonna heliloojaid inspireerib löökpilliansambel kõige enam?
MM: Tundub küll, et idee langeb tavaliselt viljakasse mulda, kuid palju sellest välja tuleb, see on juba teine küsimus. Meile kirjutavad nii noored kui ka vanemad ja juba nimekad heliloojad.
VK: Meie esimesel kontserdil oli esiettekanne Eino Tambergilt! Tema oli kohe nõus meile kirjutama, kui ettepaneku tegime.
*
Teie repertuaaris kohtab ka põnevaid üllatusi nagu näiteks Arvo Pärdi “Fratres”. See on selline vaikne lugu?
VK: See on kuulamise lugu, hästi vaikne ja õrn. Mul tiksus see “Fratrese” seadmine löökpilliansamblile juba ammu peas, visandidki olid valmis – läksin neid siis Arvo Pärdile näitama. Alguses suhtus ta sellesse ettevaatlikult, aga lõppkokkuvõttes meeldis see talle väga.
*
Aga kas pole nõnda, et saalis oodatakse löökpilliansamblilt ikka pauku?
VK: Stereotüüpne arvamus on tõepoolest selline, et kui juba löökpilliansambel, siis küllap sealt tuleb ikka kõva pauku; mehed viskavad laval särgid seljast, õlitavad ülakeha ära ja hakkavad virutama. Samas on vaiksete hetkede osakaal meie muusikas tunduvalt suurem kui arvatakse. Kunagi esitasin NYYD-il Udo Kasemetsa loos üksi soolot – kava nägi ette, et mängin juba publiku sisenemise ajal. Mängisin ja mängisin, publik sumises – lõpuks tuli üks inimene koguni ütlema, et noh, ära siis väga kõvasti ka pane. Mingi seitse minutit jõudsin mängida, ilma et publik sellest arugi oleks saanud. (Naerab.) Õnneks oli pikem, kahekümneminutiline lugu – mõelda, kui lugu oleks olnudki vaid kuus-seitse minutit pikk …
*
Mulle tundub, et löökpillide tähtsus ja tähendus tänapäeval on aina suurenenud. Rockbeat’i jõuline pealetung ka klassikalises helikunstis ?
VK: New York Times kirjutas just mõni aeg tagasi, et löökpillid on 21. sajandi esimesed viiulid. Raskuskese on tegelikult väga palju löökpillidele nihkunud – näiteks Toivo Tulevi viiulikontserdi löökpillipartii oli soolopartiist oluliselt mahukam.
AÕ: Minu meelest on tegemist paljude asjade kokkulangemisega. Eks üleilmastumisega hakkas see kujunema – üle-eelmisel sajandil olid inimesed paiksemad, eks sellele vastas ka instrumentaarium. 20. sajandil hakkas toimuma liikumine, hakati nägema teiste maailmanurkade kultuure, pille ja võimalusi tekkis tohutult palju.
VK: Muusikaajaloo tunnis räägiti ju kogu aeg, et asjad hakkasid muutuma pärast seda, kui Indoneesia muusikud esmakordselt Euroopasse tulid, siis läksid inimestel silmad ja kõrvad lahti.
MM: Eks see ole ka ajastu märk – elutempo on kiiremaks ja närvilisemaks muutunud ning seda saab löökpillidel kõige paremini väljendada.
VK: Jah, saab lisada erinevaid kõlavärvinguid. Väga sage praktika nii kammer- kui ka orkestrimuusikas on selline, et kui välja tuuakse mingi veider pill – olgu siis kas puhutav või saetav, näiteks kuuekandiline suupill, ikka antakse see löökpillidele.
*
Miks?
VK: Ei tea, ehk mõeldakse, et kui teil nagunii tuhat pilli on, asi siis see tuhande esimene ära mängida … (Naerab.)
MM: Ma olen kontsertidel suupilli ka mänginud. Kui ikka partituuris kirjas, ega’s midagi, õpid võtted ära ja mängid.
*
Miks te üldse koolis ja akadeemias löökpillide eriala valisite – miks mitte näiteks viiul või t?ello?
MM: Mina õppisin alguses lastemuusikakoolis üldse akordioni. Vaikselt hakkas akordionist isu täis saama, sõber kutsus Muusikakeskkooli – kuna olin enne ühes isetegevuslikus orkestris trumme proovinud, siis langes valik selle kasuks.
AÕ: Mina õppisin esimesed neli aastat Muusikakeskkoolis üldse klaverit. Kui aga tuli valik teha, siis isa soovitas hakata mõnda puhkpilli õppima – sisseastumiskatsetele saadetigi mind flöödi erialale, aga komisjoni ees seistes teatasin rõõmsalt, et tahan trummi mängida.
VK: Sõltub inimesest, millise pilliga tal kontakt tekib. Mina olen paljusid pille mänginud ega teagi täpselt, miks just löökpillide juurde pidama jäin.
AÕ: Trummide kohta arvatakse ka, et neid mängida on kõige lihtsam – et seal ei peagi midagi tegema …
VK: Jah, see annab ennast alguses väga hästi kätte – lööd ja kohe tulebki õige heli. Algtaseme omandamine on trummimängus tunduvalt lihtsam kui mõne teise pilli puhul. Edasi tuleb juba see, mida selle pauguga peale hakata.
AÕ: See edasine töö võib olla palju tüütum kui mõne teise pilliga. Harjutamist ja treenimist on rohkem.
VK (naerdes): Istud neli tundi oma suure trummiga ja paugutad; mõni võib mõelda küll, et näe, mees on hulluks läinud …
*
Kuidas publik löökpilliansambli vastu võtab?
AÕ: Üldreeglina ikka hästi, välja arvatud too üks kord Eesti Muusika Päevadel Narvas, kus kontserdile tuli kaks inimest. (Puhkevad kõik koos naerma.) Meil oli veel selline hardcore-kava, hästi palju pille, juba ainuüksi kõige selle ülesseadmine Narva linnuses oli keeruline. Ja siis – tuleb kaks külalist! Pluss üks minu tuttav oma sõbrannaga. Reklaami polnud kontserdile vist üldse tehtud … Aga vahet pole, kas saalis on sada inimest või kõigest üks; teed ikka kontserdi sama tundega ära.
*
Kui nüüd löökpillide tähtsuse juurde tagasi tulla, siis on ju ka tõelisi virtuoose, keda tunneb kogu maailm – näiteks Erkki-Sven Tüüri neljandas sümfoonias “Magma” soleerinud Evelyn Glennie. Nii et löökpillimängijad on orkestri tagumisest reast rambivalgusse toodud?
VK: Nagu öeldud, raskuskese on muutunud – pille pole mitte enam üks, vaid mitu tuhat ja palju võimalusi erinevaid situatsioone muusikas värvida. Uuemas muusikas pole just tihti pausi.
AÕ: Isegi kui vähe on mängida, on tase sedavõrd kõrge, et ei tuleks kõne allagi võtta näiteks n-ö muusikahuviline inimene tänavalt, nagu veel ülemöödunud sajandi keskpaigas kombeks oli.
*
Te kõik olete isiksused, väljapaistvad interpreedid. Kas ansamblis konflikte ei teki?
MM: Muidugi tekib!
VK: Käib vaidlus ja ajude ragistamine, see on iga ansambli eluterve värk. Kui ansambli liige oleks kõigega nõus, ilma et mingeid oma ideid oleks, tuleks see mees välja vahetada. Igal prooviperioodil on hetki, kus läheb solvamiseks. (Üksmeelne naer.) Umbes nagu igas korralikus perekonnas.
AÕ: Tead kohe, et kui midagi valesti teed, ega teine mees seda ütlemata ei jäta. See sunnib valvsusele.
*
Aga laiali pole läinud, ust kinni virutanud?
VK: Ei, seda kindlasti mitte. Tuleb endale teadvustada, et erimeelsused teenivad ühist eesmärki ning vaidlustes sünnib parim võimalik lõpptulemus. Aga seda küll ei kujuta ette, kuidas lõunamaades mõned temperamentsemad inimesed löökpilliansamblit teevad. (Muigab.) Ehk on nii, et tund aega proovi, siis visatakse pulgad nurka ja läheb andmiseks ?
*
Sinist silma pole keegi PaukenfEsti liikmetest, jumal tänatud, veel saanud ?
AÕ (naerdes): Meil võib sinika saada ainult juhul, kui keegi kogemata nuiaga lööb.
*
KK: Mida sügis PaukenfEstile toob?
AÕ: Septembris tahaks paar barokk-kontserti teha, siis keskendume novembrikuus toimuvale esinemisele, kus mängime Gavin Bryarsi ja Tōru Takemitsu muusikat.
* * *
PaukenfEsti sügis
Barokk-kontserdid 4.09. Haapsalus ja 6.09. Pärnus
ning Bryarsi-Takemitsu kontsert 13.11. Kumu auditooriumis.