Laulupidu on lahe. Ma sõin laulupeol kolm portsu ?a?lõkki, natuke praekartulit, ampsu suhkruvatti, sinepit, salatit, paar kääru leiba, lonksu astelpajumahla ja kindlasti midagi veel. Laulupidu ilma söömiseta oleks jama kuubis, aga laulupidu ilma lauludeta poleks üldse miski asi. Laulupidu programmeeritakse keset suve, et inimesed saaksid harjutada kõriorelit ja närimisgümnastikat.
Laulupidu juhatas sel aastal sisse Õllesummeri. Kered heledaks (ja hääled) ning hammas verele. Teine kuni kolmekümne teine hammas ka. “Õllesummeri platsil pidada miskit koorimuusika kontserti tehtama?” küsinud inimene laulupeo piletisabas teiselt inimeselt. “Just-just,” kiitnud teine takka. Mõlemad ostnud pileti, ostnud ka peldikupileteid, nautinud värki. Ma ka. Värk oli vahva.
Mul läks täiesti meelest, et suurele huraalile ja hurraale eelnenud nädalal kirjutasin teksti teemal “vorstikesed”. Mudilaskoorid, jäätisemajakesed, memmkoorid, kapsasalatid, lastekoorid ja amm-purgerid, meeskoorid ja õllesabad, vanameeskoorid ja kemmergusabad, naiskoorid ja pajaroad, segakoorid ja ühendkoorid ja segadus ja ühendus. Eesti rahvas tuleb ja on rõõmus ja naeratab ja igasugu vorstiteema uhub ennast meeltest ookeani poole nii et sillad Taani väinade kohal ainult ragisevad. Kui nemad just ei pooleldu. Ei. Laulupeo hing on hea ega aja ühtki silda ega inimest valele teele. Õige tee on seista sabas ja saada süüa.
Tagasipilk: vorstikesed on ka hääd, kuni nad heledad ja jäledad välja kostavad. Justnimelt sellise ilge kirjelduse järgi leiab inimene inimpoest vorsti(d), mida kuumale restile heita. Mis lilla näib, see lilla kraam on. Ostke jõledat. Jõle saab küpsemise käigus kauniks ja kaunikssaamise käigus maitsvaks. Kahe tuhande neljas aasta on iseäralik ning meeldivalt algupärane ka selle poolest, et enam ei tule heita hoogsasse prügijäärakusse ka poodides müüdavaid närimarilihasid. Ühe Kirde-Eesti suurkombinaadi versioo ne ?a?lõkist olen seni vältinud, ent sel aastal üllatavad nad meeldivalt. Maksa ja mooritsa omad on hästi head. Kuuste poisid võtku äädikat maha. Tallinna munejad kanavad kenas ti, aga tegelt ei tahaks ise kõiki lihatükke sobivasse suurusesse lõikuda. See kehtib paljude teiste tootjate kohta samuti. Kui ikka kohe tahad kuumutada, võta rõveda näoga vorsti, muidu kukud kurat teab mille otsa. Või, mis iidamast-aadamast etem mõte: loo oma liha omaenese näo järele. Või vähemasti maitse järele. Ja see saab hea olema.
Sest laulupidu sai hea. Ja suvest on tubli pool järel, seda enam, et ta (suvi) pole veel alatagi jõudnud. Suuremad jääpangad on Eesti järvedelt siiski juba taganenud. Suuremad sääsed on veel sündimata. Ja Ernesaksa kuju Lauluväljakul näeb nii sõbralik välja, et otse kutsub oma jalamile muksakat suveampsu maitsema.
Eks näis, mis saab.