Kunagi 90ndetatel formeerus Associarion of American Anthropogists all group, kes nimetas end “Soyuz”. Too grupp ühendab antropolooge, kes uurivad endisi sotsialismimaid. Soyuz on iseloomult vägagi USA-põhine, nende aastakonverentsid toimuvad USA ülikoolide juures ning kogu nende olemus on väga ameerikalik. (Lööge Google’sse “Soyuz Network”, siis näete ise).
TÕELINE TEADLASTE TULEVÄRK
Läänemaades, nii USAs kui Inglismaal, leidub palju venelasi, kes antropoloogias küllaltki kõrget positsiooni omavad (Kasvõi Nõukamaa ühe esimese seksiraamatu autor Igor Kon). Ja nüüd tuli neile mõte luua Soyuzi vene-idaeuroopa sektsioon. Kuna Piiteris asub Peterburi Kõrgem Majanduskool, kel leidub raha nagu raba, tehti seal selgeks, et projekti oleks vaja toetada. Majanduskool mõtles ja käis papi välja.
Konverents ise leidis aset majas, kus enne kunagi oli KGB puhkekodu. Sisustus oli segu nõukogude stiilist segatuna Katariina-aegse glamuuriga. Nõuka-aegsed toad (külmad kusjuures), marmortrepid, punased vaibad ja lõuna Jahisaalis, täiesti ajastupõhise menüüga – pervõi, vtaroi, tretii, viimane reeglina kompott.
Üritusel osalesid kõik, kel Venemaal antropoloogia valdkonnas midagigi ütelda on. Sergei Abashin, Sankt Peterburi Kesk-Euroopa Ülikooli (kool, mille Soroz igale poole peale Eesti asutas) etnoloogia professor, Sergei Sokolovski, Moskva Teaduste Akadeemia Etnoloogia ja Antropologia Instituudi üks juhttegelasi ja Venemaa kõige vingema antropoloogiaalse teadusajakirja “Etnografitsheskoe Obozrenie” peatoimetaja. Elena Liarskaja-Smirnova, kes on kõva käsi Saraatovis, mis paistab viimastel aastatel Venemaa teaduses ikka korralikut silma. Lisaks välismaale migreerunud antropolooge nagu Nikolai Ssorin-Tshaikov Cambridge Ülikoolist ja Sergei Ushakin Princetonist, USA-st. Lisaks Armeenia ja Gruusia kolleegid. Siin tuli välja, et sel ajal kui Armeenias ja Aserbaid?aanis kasutatakse ülikoolis venekeelset kirjandust (sest seda on lihtsam suurtes kogustes kätte saada), on Gruusia president Saakashvili ja tema meeskond suutnud mitmete Lääne ülikoolide külje alla ujuda ja laseb endale humanitaarkorras teaduskirjandust saata. (Kurat, Ilves ja Laar, võiks seda oma semu käest õppida. Vahelduse mõttes, muidu muudkui õpetate grusiine. Kirjanduse puudus on probleem ka Eestis).
Ürituse eesmärk oli kokku panna masterplan, kuidas Ida-Euroopa expertise’i rahvusvaheliselt niimoodi arendada, et see pauguga läbi lööks.
TEADUSE PÕHITEEMA: RAHA
Peateema teaduses on muidugi raha. Kõik vene teadlased olid veendunud, et Venemaa teadus on alarahastatud. Aga see käib küll igal pool nii. Nagu iga sõjaväelane arvab, et sõjavägi pole kunagi piisavalt suur, nii ütleb iga ontlik teadlane, et raha võiks rohkem olla. Jään siinkohal eriarvmusele. Tänu välismaa fondide eksisteerimisele (ehkki nende elu püütakse pidevalt raskeks teha), on venelastel rohkem raha kui näiteks muudel Ida-Euroopa riikidel (v.a. Eesti). Raha jaotub muidugi ebavõrdselt ja teatud ülikoolides teatud ametipostidel olles on kergem grante saada. Raha saamise juures problemaatilisem on vast see, et välismaa fondid hindavad projekte ja taotlejaid siiski läänelikest kategooriatest lähtuvalt. Mis tähendab, et padumahajäänud provintsiülikoolist padukonservatiivsete professorite käe alt läbi käinud tudeng lihtsalt ei oska (ja tal pole ka millega) ennast niimoodi presenteerida, et granti saada.
Lisaks veel: Venemaal peab igaüks, kes tahab kandidaati või doktorit kaitsta, omama teatud arvu vaid kindlates vene ajakirjades avaldatud artikleid. Mis tähendab, et Läänes saavad avaldada vaid need, kes on juba kraadid kaitsnud ja muidu ka juba edukalt Venemaal avaldanud. See viib selleni, et vene noorteadlasi välismaal ei tunta, ehkki võiks. Või õigemini – tuntakse vaid neid, kes on ka ise Läänes.
600 ÜLIKOOLI ÜLE RIIGI
Venemaa ja kogu SRÜ probleem on tema suurus. Ainuüksi Venemaal on enam-vähem 600 ülikooli. Sinna juurde veel sadu instituute ja muid kõrgkoole. Enamikus neist eksisteerib mingil kujul antropoloogia/etnoloogia/etnograafia/folkloristika osakond. Kõik need teadusasutused annavad aastais välja tuhandeid publikatsioone; seal kaitstakse aastas sadu kandidaadi- ja doktoritöid (selgituseks niipalju, et vene kandidaaditöö on võrdne Lääne doktoriga ja doktor kraadi võrra kangemgi). Probleem: kuidas see informatsioon ühte kohta kontsentreerida ning luua funktsioneeriv võrgustik, mida annaks ka rahvusvaheliselt mõjukaks teha. Üheks võimaluseks on muidugi küberruum. Ja nii peakski millalgi lahti tehtama uus veebileht, mis hakkab koondama ja sisaldama Venemaal töötavaid ja väljaspool Venemaad endise NLiitu pinnal tekkinud riike uurivaid ja vene keelt oskavaid teadlasi.
Sinna juurde veel netiraamatukogu venekeelsetest publikatsioonidest, mida saab kasutada õppematerjalidena. Ajakirjade kohalt venelased muretsema ei pea. Neil on vähemalt üks – Etnografitcheskoe Obozrenie – mis levib korralikult ka väljaspool Venemaad. Ja uus väljaanne Antropologicheskii Forum on tuure kogumas, see ilmub kahes keeles, kusjuures ingliskeelne versioon antakse välja Oxfordis.
TAUSTAJALUTUSKÄIGUD
Muidugi oli omaette kaif, et kogu sündmus toimus Tsarskoje Selos, päris hea oli sessioonide vaheajal lossipargis jalutada. Asi mis tallinlasena on juba meelest läinud: õllekioskid on lahti 24 tundi… Kuna Tsarskoje Selos on ports kõrgkoole, siis olid tänavad täidetud ilusate tüdrukutega. Nii et enam-vähem ideaalne ümbrus teadusliku maailmavallutuse plaanimiseks.
Tagasivaates peaks mainima, et olen kade. Esiteks selle potensiaali ja avatuse pärast, millega Venemaa ülikoolid järjest enam silma paistavad. Ja ametialase solidaarsuse pärast, mida Eestis just ette ei kujuta. Erinevate linnade ja ülikoolide esindajad on võimelised oma konfliktid unustama, kui on vaja teha midagi, millest igaüks kasu saab.
Läände läinud ja jala suurde teadusesse maha saanud kolleegid on kohe nõus abistama, ehkki neile seda enam vaja ju poleks. Ja pärast ei joo keegi end silmini täis ega hakka räusates mööda hotelli ringi laaberdama.
***
LOE LISAKS:
SOYUZ TSARSKOJE SELOS
Keset ööd Peterburi rongijaamas seista pole lõbus. Busside ja metroodega on niikuinii kööga, need enam ei käi. Kusagil on lahti einelaud, kollane valgus kumab läbi klaaside. Äkki ilmub kusagilt välja noormees, käes plakat kirjaga “Aimar Ventsel”. Viipan ja panen samas suitsule tuld. Sõnatult liigume jaamast välja. VIP-takso. Sees võib suitsu teha. Kurat, sihuke värk toob pisarad silma!
Läbi öise Piiteri sõita on omaette kaif. Suurlinn, ikkagi. Tuled. Poed. Baarid. Siis veel sillad, kanalid, sillad, kanalid. Edasi juba eeslinn, hrutshovkad. Tööstusmaastik. Ühel hetkel oleme Tsarskoje Selos. Nõukaaegse nimega Pu?kino. Enne seda Katariina II poolt ehitatud suvila-suveresidentside linnak.
Nagu pärast avastan, on seal lähima 100 kilomeetri raadiuses parim baar, kus antakse viina juurde tõeliselt kunstipäraselt valmistatud heeringat, mida näed hiljem nädalaid unes. Noor autojuht viipab majale, seal on mu hotell. Vanamees leti taga viskab registreerimiskaardile pilgu peale ja (hoolimata ootustest, et äkki kukub sõimama, et fa?ist ja siga ja miks te venelasi ei armasta ja ülelüldse kogu see jura, mida Eestis ikka lehest loeb) naeratab semulikult ning ütleb “Eestist? Vana Tallinnat tõid?” Nii saabusin konverentsile, mis pidi panema aluse vene antropoloogide ametialasele ühendusele Soyuz.