Alatise täpsusega (mitte iialgi mitte päevagi hiljem!) laekus see tuntud aastaaeg, mil lehed puude otsast kooli lähevad ja lapsukesed muutuvad kollasteks ja punasteks ning langevad lõpuks. Või kuidagi umbes nii see oli, eks.
Ja siis, kui minnakse kooli, siis seal ka süüakse. Vähemalt peaks söödama. Toiduraha ju makstakse, kuigi ma ei saa aru, miks. Ammu selge, et hariduse ja tervishoiu eest raha küsida on kuritegelik. Nõnda peaks nende kurnavate valdkondadega seotud asutistes ka prii lobi pakutama. Tõbilais vist pakutaksegi, ei tea, pole aastat kuusteist asja olnud, ja kuusteist aastat tagasi haiglatoit süüa ei kõlvanud. Tänapäeval, loen lehtedest, justnagu kõlbaks, aga on jahtunud. Et Kõigi Maa Haigemajade Keskköök asub vist kusagil Kuu peal ja sealt on kaugevõitu mutku toomas käia. Nii söövad rikkis pensionärid mehaaniku ootel külma suppi, olgu tekk neile kerge.
Aga sootuks koolist pidime me kõnelema. Koolides on veel säilitatud kohalikud köögid, aga loodetavasti on välja vahetatud söögitädid. Tuleb tunnistada, et kuusteist aastat tagasi ei olnud mitte üksnes haiglatoit talumatu. Ka koolitoit oli jälk. Seda keedeti neist toiduainetest, mida söögitädid kotiga koju vedada ei tahtnud. Häid asju lasteni ei jõudnud. Üldjuhul. (Ei maksa unustada, et need vargad köögimutid on enamuses elus, nagu ka rämedad taksojuhid, ülbed uksehoidjad, sahkerdajad kaubandustöötajad ja ustavad vanempioneerijuhid, elukutselistest valetajapedagoogidest kõnelemata. Nad on elus ja küsivad aplal toonil kõrgemat pensioni. Õnneks näitavad valimistulemused pidevalt, et neid pole enam kui enimalt veerandik end hääletama vedanuist, ehk napp kümnendik elanikkonnast. Saab vast hakkama.)
Tuleb aga tunnistada, et elu koledaimad toidumälestused pärinevad siiski koolieelsest ajast ehk lasteaiast. Midagi hirmsamat kui piima-juurviljasupp ei suuda ma tänaseni ette kujutada. Ka ilma võita kiluvõileib oli halb. Koolitoidust aga meenuvad pigem positiivsed asjakesed, küllap tänu inimlikule selektiivsele mälule, mis pahad asjad usinasti unustab. Üldse mäletan nõukogude perioodi toidust vähe? Aga koolisööklas oli näiteks kompotti. Kuna on meeles, järelikult hea.
Kompoti tegemine käib lihtsalt. Tuleb võtta kuivatatud õunad ja rosinad ja kallata keeva vett pääle ja segada suhkrut sisse ja leotada soojas niikaua kuni inetu värv tuleb. Juua külmalt või kuumalt. Kompotti anti ka vene sõjaväes ja kindlasti armastasid seda kõik. Veel anti koolisööklas karamellkisselli ja piimakisselli. Kusagil mujal pole mina selliseid asju näinud ja isegi retsepti mul ei ole. Kui keegi teab piimakisselli retsepti, saatku see mulle. Kangesti tahaks ju.
Neid makarone enam ei tehta, millel on pikk auk keskel ja mis keetmisel omandavad kauni tuhkhalli värvuse. Kontidest ja kõõlustet tehtud hakklihaga makaronist pisut intensiivsemat halli karva kastmes moodustasid need koolisöögi meenutamist mittevääriva osa.
Tänapäeval on kõik palju parem ja kindlasti läheb tulevikus veel paremaks.
