See film oli ühtaegu nii tragöödia kui komöödia. See õudusvärinaid tekitavalt koomiline reaalsus. Tegelikult ei näidanud Tolk, Maimik ja Kilmi meile midagi nii jalustrabavalt uut, aga oluline oli sealjuures see, kuidas nad seda kõike näitasid. Nad kiskusid müügimehed kaamera abil niiöelda alasti, kuigi kõigile jääti püksid jalga ja lipsud ette.
HULLUS INIMESE SILMIS
Film ise on sellest, et oluline pole mitte see, mida müüa, vaid see kuidas müüa. Ajupesu, mis toimib kausimüüjate koolitustel ei erine olulisel määral lahkusuliste omast. Kogu ajupesu koos sinna juurde kuuluva massihüsteeriaga on loomulikult pärit Ameerikast. Nad näitasid kõige lihtsamate müügimehhanismide telgitaguseid. Helesinist unistust ajalehepoisist miljonäriks saada. Nad näitasid massihüsteeriat, ohvrite värbamist. Seda, kuidas saalitäis täiskasvanud inimesi pannakse totrate marjonettidena käituma: kompuna silme ees virvendamas ükskõik kas mingi mõtetu nänn, immaginaarsed rahakuhilad, vanajumala heakskiit või konkurentide kadedusepisarad.
Nad näitasid hullumeelset läiget inimeste silmis, kes taovad endale rusikaga rinnale ning karjuvad kooris või eraldi: “Ma olen edukas! Ma olen homme veel edukam kui täna! Ma müün, müün, müün!!!!”
HARJUTUSED, IGIKESTVAD HARJUTUSED!
“Kes on ühe kausi ostnud, see on ohver! See on sõltlane! Ta tahab veel ja veel!” kriiskas edukas Tuperware müügitädi oma alluvatele. Üks filmi osalistest, Mare, vahetas Tupperware usu kristluse vastu ? “Käiks ta meie koosolekutel sama korralikult kohal, kui kirikus, küll siis ka motivatsiooni ja tulemust oleks!” leidis seesama müügitädi. Tõenäoliselt oli tal õigus.
Püüdke korraks ette kujutada toatäit erinevas eas (justkui soliidseid) tädisid jänesekõrvade ja värviliste kaussidega erekteerunult ringi hüppamas. Sellised asjad juhtuvad? siinsamas.
Ameerikas juhtuvad veel huvitavamad asjad: müümine on sealmaal niivõrd püha üritus, et ka müügimeeste näiliselt juhuslikus ninasügamisaktis ei ole midagi juhuslikku. Seda liigutust on mitmeid nädalaid erinevate partneritega harjutatud. See on nagu ekstreemteater, kus näitleja ei tea kunagi täpselt, kuidas partner vastab. Teatrieksperimendid on muidugi toredad asjad, iseasi, kas neid võõraste uste taga peab tegema.
MÜÜGIHULLUDE KINNINE KLUBI
Ameerika müügikooli ümbruskonnast luusimast saadeti Maimik, Tolk ja Kilmi kui ebasoovitavad elemendid muidugi kiirelt minema. See on salasekt, kinnine klubi, kus kaameraga vehkimine rangelt keelatud on. Profülaktika mõttes saadeti minema ka nende vaatlusalune Raigo. Naljakas, kodus ürituse üle tagantjärele irvitades hakkas ameerikakeelne müügitekst tema suust esmakordselt sorava joana voolama.
“Mis pagana jutuga te küll nende usklike ja Tuperware naiste üritustele ennast sisse pressisite?” uurin afterpartyl Andres Maimikult. “Ei no me lihtsalt ütlesime nii nagu asi on, et me teeme Marest filmi,” teatas härra Maimik iseenesestmõistetava näoga. Seda nad tegidki, ei valetanud nad midagi.
Pagana hea film. Annab võimaluse järgmine kord ukse taga kingapaeltega kimpus olevat müügiagenti hoopis teravama pilguga vaadata. Vaenlast peab tundma, nagu öeldakse? eriti, kui need vaenlased mööda meie kõigi uksetaguseid luusivad.