Kord viibisin Rootsis, Nynashamni linnas ja ootasin praami Visbysse. Hulkusin mööda õllekaid, sotsialiseerusin. Viimases asutuses, mida pidasid kas hindud või pakistanlased, anti mulle raha tagasi 20-kroonistes. Üks neist osutus määrdunuks, võltsituks. Visbys läksin panka, näitasin kupüüri, selgitasin – mina ei ole süüdi. Ent teenindaja rahustas mind – ilmselt on raha lihtsalt pesumasinast läbi käinud. Kui ma rääkisin sellest ühele oma tuttavale, võtsin teema kokku – vot selline pehme rassist olen ma. Tuttav vastas – mina olen samuti pehme rassist.
SÕNADELT TEGUDELE
Viimaste pühade ajal võtsin vastu külalisi Venemaalt. Esimene neist oli tütarlaps Anja, kõvast Vene kirjastusest. Olime juba käinud ekskursioonidel ja joonud mõned klaasid hõõgveini. Kui me istusime järgmisesse kohvikusse, ütles Anja:
– Aga kas sa tead, mis mulle Tallinnas kõige rohkem meeldib?
– Mis siis?
Tütarlaps heitis pilgu saali ja vastas:
– Siin pole musti.
Mustade all pidas Anja silmas kaukaaslasi. Ja siis ma mõtlesin, et kui juba nii kena ja kultuurne vene tütarlaps ütleb välja selliseid mõtteid, siis mida veel teistelt oodata võib. Eriti kui paljud venelased lähevad sõnadelt üle tegudele. Näiteks võiks tuua kaugeltki mittetäieliku statistika selle aasta esimeste päevade kohta. 5. jaanuaril tapeti Sankt Peterburgis hiinlane (muuseas, baleriin), seitsmendal kuupäeval löödi Moskvas maha 13-aastane usbeki poiss pluss üks täiskasvanud armeenlane, 11. jaanuaril (kus äsja tapeti niigi kaks värvilist välismaalast) rünnati kahte Sudaani üliõpilast, 12. jaanuaril sisenes keegi Aleksandr Koptev ühte Moskva sünagoogi, karjudes “Ma tulin juute tapma” ning haavas kaheksat palvetajat. Täpselt sama asi kordus 13. kuupäeval Doni äärses Rostovis. Mis siis rääkida veel lihtlabasest maha sülitamisest või kaklemisest.
LOOSUNGID JA “INIMRÄMPS”
Niisiis on lõputu jada mõrvu, mis pannakse toime kas siis tad?ikkide, armeenlaste või lihtsalt tumedanahaliste inimeste kallal erinevates Venemaa linnades – reaalsus. Probleem ongi tõigas, et see pole mingisugune PR-müüt. Miks ikkagi on just viimasel ajal vihkamine võõraste vastu nii plahvatuslikult kasvanud?
Kõigile on teada, et antisemitism oli pikkade aastate vältel Nõukogude Liidu ametlik poliitika. Perestroika ajal ilmus areenile selline organisatsioon nagu “Mälu”, mis meenutas vägagi fa?ismi. Peale seda tekkis Vene Rahvusühendus, mille liikmed kandsid käisel svastikat. Ent see kõik ei avaldanud kogu ühiskonnale märkimisväärset mõju.
Praegu aga, viimase kahe-kolme aasta jooksul, on asjad teravnenud. Esitan siinkohal küsimuse: miks? Muutus võim, muutusid ka inimesed, kelle käes on võim. Mõned vaatlejad oletavad, et vene ?ovinism ongi inspireeritud võimust. Kreml õhutab natsionalistlikke tendentse, mis tahes-tahtmata ilmnevad metropolis, kus ollakse harjunud pidama end impeeriumi keskuseks.
Mõned lähevad veel kaugemale ning väidavad, et presidendi meeskond üritab rassistlikku liikumist oma kontrolli alla saada. Ja toovad näiteks natsionalistide marsi, mis leidis aset 4. novembril – päeval, mil toimus kunagi vene rahvuslik pidu Ühinemispäev. Ühel plakatitest, mida kandis liikumise naissoost esindaja, lugesin ma loosungit “Hiina-fa?istlik rämps – käed eemale pühadusest, vene rahva kangelastest ja tähtpäevadest!”
Levib arvamus, et pruun oht ilma Kremli toetuseta oleks fiktsioon; marginaalide, erusõjaväelaste, t?ekistide, kes ei saanud Kremlis tööd, GRU-ga seotud indiviidide ja teiste luuserite saatus.
KUIDAS SUREB VÄLISMAALANE
Ent kõik need oletused maksavad vähe. Situatsioon on tunduvalt raskem, ohtlikum ja hirmsam. Ja siin pole tegu isegi Kremli või presidendiga, vaid rahva endaga, kellel, kui rääkida ?argoonis, sõidab katus armastuse-vihkamise tasandil. Milles venelased näitavad taas kord oma maniheistlikku kirglikkust.
Viktor Jerofejevil on jutustus “Prantslane”. Prantslane, filoloog-slavist sõidab Moskvasse sta?eerima. Kõik võtavad teda vastu rõõmuga, tassivad külla, kostitavad viinaga, ent hiljem – torgivad noakesega. Prantslane sureb, aga tema hing jääb elama ühte Moskva väikestest korteritest.
Vot takaja, blin, vet?naja molodost, nagu laulab hea vene grupp T?i?. Vot selline, raisk, on see igavene noorus.