Praegu leiavad aset samasugused kultuurimuutused kui keskaja lagunedes ja modernismi sündides. Ei oska kellaajalise täpsusega öelda, aga kusagil 1970ndatel sai postmodernism laialdase tähelepanu objektiks, tungides lõpuks ka akadeemilistesse ringkondadesse – alguses lihtsalt kui filosoofiline suund, viimaks aga leidis endale laiema kultuurilise kandepinna. Postmodernism vastandub Descartes’ist alanud modernistlikule filosoofiale.
ÜLIRASKE KONSENSUSE LEIDMINE
Paljude ajaloolaste arvates sündis modernne ajastu valgustusaja koidikul, millele on iseloomulik F. Baconi visioon inimestest, kes kasutavad võimu looduse üle, et avastada looduse seadusi. Valgustusaeg toetub omakorda renessansile (antiigi taassünnile ja -väärtustamisele), kus inimese “mina” sai kõige keskmeks. Kõigile on teada-tuntud Descartes’i väide: Cogito ergo sum! Ise kahtles ta kõiges, välja arvatud selles, et ta kahtles. Kristlik füüsik Isaac Newton andis modernsusele hiljem teadusliku raamistiku. Modernsus hindab seda, et teadmine on kindel. Inimese teadmistel oli suur autoriteet. Loodeti, et teaduse abiga vabaneme looduskatastroofidest ja suudame kõike kontrolli all hoida. Nagu väidab S. Grenz, on modernism olnud rünnaku all alates F. Nietzschest.
Nüüd hakkab hoogu saama arvamuste paljusus ehk pluralism. Kuna igaüks saab loetud tekstist erinevalt aru, siis igaüks tajub ka reaalsust erinevalt, tõlgendab reaalsust erinevalt. Midagi kindlat ja fundamentaalset enam ei ole. Tõde kui sellist enam ei eksisteeri. Heal juhul on tõekspidamised – see, mida keegi tõeks peab, ent see, kes tõekspidamist nimetab tõe pähe, tegeleb juba manipulatsiooni või lausa demagoogiaga. R.Rorty ütleb, et peame loobuma tõeotsinguist ning leppima interpretatsioonidega (tõlgendustega) – nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka tõlgendusi – kuidas aga seda fenomeni käsitleda abielu, kasvatuse, koolielu, poliitika jne kontekstis? Minu meelest juba printsiibis on konsensuse leidmine ülirakse ning koalitsioon koosneb siiski erinevates opositsioonidest, kes on loobunud tõest tõekspidamiste kasuks, andes oma poliitilistele programmidele koalitsioonikokkuleppele vajaliku konsensusliku kokkuleppe.
MILLELE BASEERUB MEIE OPTIMISM?
Pessimism on järgmine postmodernismi iseloomustav märksõna. Sest millele baseerub meie optimism: kas eelarve ülejäägile, NATOle, ELile, ÜRO Julgeoleku Nõukogule, meie õpilaste suhteliselt kõrgetele reproduktiivsetele teadmistele? Analüüsigem laste, teismeliste ja keskikka jõudnud inimeste tervislikku seisu (füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund) – psühhiaatrid ja neuroloogid ei ole millegipärast ülioptimistlikud.
Postmodernism saeb täna oksa, milleks on loogiline ja süsteemne mõtlemine, klassifitseerimine, ekstrapoleerimine jne. Me elame globaalkülas, mida iseloomustab järk-järguline üleminek info (loe ITK) ühiskonda. Inimeste asemel numbrid, paaritumise asemel kloonimine, raha asemel rahakaardid. Kosmosest jälgib meie tegevust ca 6000 sputnikut; on jäänud veel inimeste kiibistamine. Loomade puhul see juba toimib. Vangide juures ka katsetatakse. Grenz toob välja vastaka mõtte: “Mõtle globaalselt, toimi lokaalselt!” See mõttesähvatus lausa kubiseb eklektikast.
Kas keegi minust palju targem inimene oskaks öelda, on postmodernism maailmavaade nagu: teism, deism, naturalism, eksistentsialism jne? Võibolla eksin, aga mul on tunne, et mida postmodernistlikumaks muutuvad ühiskonna ja kultuuri seosed, seda raskem on teha teadust (teooria+metodoloogia+metoodika), sest sinu tõsist soovi teha teadust võidakse pidada liiga ambitsioonikaks, mis juba eos lämmatatakse.
Nietzsche Üliinimese tee on kui postmodernismi eelmäng. Nietzsche maailm on fragmentaarne, ta on skeptiline kõige ja kõigi suhtes, välja arvatud skeptitsism ise. Nii sillutab Nietzsche teed nihilismile, mida tänases maailmas kohtab pea igal sammul – kõige kurvem, et ka kodus ja koolis, rahvaste ja rahvuste vahel. Võibolla elas ka kibestunud soome koolipoiss ennast välja illusoorses-nihilistlikus maailmas?
Kõik on tõlgendamise, tähenduse omistamise ja lõpuks ka läbirääkimiste küsimus, kuidas me mõtleme, räägime ja toimime. Paratamatult on postmodernismiga seotud ka eetiline ja esteetiline nihilism (heal juhul naturalism).
Kas postmodernismile on alternatiivi? Jah ja ei. Maailmavaateliselt on rong juba liiga kiired tuurid üles võtnud. Võibolla on alternatiiviks kristlus ja mäejutlus. Isiklikult olen selles veendunud.