Kui üks sõber teatas, et nonii, nüüd lähme Lost Continenti sööma, suhtusin asjasse esiotsa üsna skeptiliselt. Mäletasin seda kõrtsi varasematest aegadest kui jalgpallihaigete ja vormelifännide põhikohta. See tähendas suurt ekraani, palju arusaamatutel põhjustel erutunud mitteerutavaid meeskodanikke, palju õlut ja väheütlevat menüüd.
Aga üllatus-üllatus, koht, kuhu sattusime, osutus hoopis teiseks kontinendiks, samal aadressil. Esiteks ei saa ma kuidagi mööda meeldivast ettekandjast, kes oli siiralt üllatunud sellest, et eelroaks marineeritud metsaseeni tellisme. “Oi, seda ei ole keegi nii ammu tellinud”, ütles ta meile suurte silmadega otsa vaadates. Mmmmm? Pöial-Liisi sõrmkübara suurused marineeritud riisikad osutusid tõeliseks maitseelamuseks.
A la Carte roogade ootamine võttis küll omajagu aega, aga kuna nii äsjamanustaud seened, teenindus kui ka eelnevast tulenevalt meie enda meeleolu olid tõelises kõrgseisus, leidsime rõõmsalt, et omanik läks vahepeal tõenäoliselt lihtsalt seenele, so what.
Põhiroad tulid, et jääda. Olgu kohe öeldud, et nad alistasid meid (toidukogus on mõeldud tõsisele Autraalia farmerile, mitte Eesti valgekraele). Peale selle, tegu polnud mitte ainult maitseelamuse, vaid ka visuaalse naudinguga. Esmalt maandus minu ees Austraalia kanavarras röstitud greibiga, vaagen kui tõeline sepatöö, mitmel tasandil. Lauanaabri tellitud känguruvarras sekundeeris sellele jõuliselt. Info mõttes olgu öeldud, et känguru maitseb nagu uluk ikka, mida ta ju ongi.
Kaks märksa klassikalisema maitsega meesterahvast leidsid enda jaoks sisefileest tehtud põrsapatsi ja klassikalise suitsukarbonaadi marineeritud seente ja sibulaga. Need olid küll ühekorruseliused road, aga suuruselt suured ja maitselt suurepärased.
Seal kohas oli meil tõepoolest aega ka menüüsse süüvida. Toitude nimed on vaimukad ja hinnad taskukohased. Kalleim praad maksis 110 krooni, valdavalt olid need nii 70 krooni ringis (kahe inimese ports). Mis seekord proovimata jäi, aga proovimata ei jää? Mina lähen sinna kindlasti kängurusaba suppi sööma (45 raha).
Lost Continent asub teadagi Peda kõrval, seetõttu on nad ka spetsiaalse tudengimenüü välja mõelnud, mis kõlab nii vaimukalt, et seda ei saa siinkohal märkimata jätta: eesti keel- sült kapsa ja kartuliga, inglise keel- praetud kartul peekoni ja munaga, ameerika keel- hamburger friikartuliga (kõik 42 raha), aga seda, mida sisaldavad soome ja prantsuse keel, peab igaüks ise vaatama minema.
See on tõeline SÖÖGIkoht, kus ükski kõht tühjaks ei jää. Aga ka joogikohana pole paha, austraalia veined olid head. Mõlemad. Suhtlemiskohana pole ka paha, kuuled nii iseenda kui kaaslase häält, seal on võimalik isegi intekat teha.
Ja seda, kuidas nad nii odavalt kängurusid maale tuua suudavad, ei olnud isegi meie õel seltskond võimeline välja mõtlema?
Organitel on, mida uurida.