Siiri Oviir ja tema lollid göölfrendid on hakanud ägama, et Eestis on elu paha, naistele makstakse kolmandiku vähem palka kui meestele. Ehk makstakse isegi veel vähem. Kui Tiina Mõisale makstakse natuke vähem kui Jüri Mõisale, on see sama hea kui maailma lõpp.
Kõige selle jama taga on järjekordselt Euroopa, selle persekukkunud ühenduse bürokraadid ja nende feministidest käsilased. Eurooplasi ei häiri, et nii Eesti mehed kui ka naised saavad kuus korda vähem palka kui soomlased. Et meie palgad on üldse piinlikud ja häbiväärsed, eriti kultuuri- ja sotsiaaltöötajatel.
Inimene tahab imeda
Euroopa meelest on tööjõu näljutamine täiesti vastuvõetav, juhul kui mehi ja naisi näljutatakse võrdselt. Meil pole ju mingeid palkasid, pole ega tule, rääkida pole millestki, aga eurobürokraat vadistab Eesti palkadest nagu oleks tegu tõsiasjaga. Vaidlen vastu, Eestis pole palka nähtudki, meil ei maksta palka ei naistele ega meestele, korra kuus pannakse näkku, seda küll, aga see pole palk. See on alandamine.
Loomulikult on elu Eestis paha, selle põhjuseks on liberalism, globalism ja lauslollus. Tehke katse, makske mõnele feministile kolmandik rohkem – kas halamine lõpeb, kas see raibe jääb ometi vait? Tappeski mitte.
Eestis on väga suur osa elanikkonnast suguvõimetu ja nende elu on täiesti väljakannatamatu, kusjuures europolitrukid sigimatute eest üldse ei hoolitse. Enamus eestlasi on suguvõimetud, käsitleda neid meeste või naistena on absurd. Suguvõimetuteks kvalifitseeruvad pensionärid, lapsed, invaliidid, impotendid ja piidrid.
Enamus suguvõimetuid ei saa üldse palka, lapsi tööle ei lasta, vanurid vallandatakse otsitud ettekäänetel, invaliidid ei saagi tööd teha ja pededel pole võimalik leida sattumuse kohast tööd. Inimene tahab imeda, ta on seda õppinud, päris hästi imeb, aga tolmuimejana tööle ei võeta.
Freudistlik genotsiid
Miks suguvõimetuid ignoreeritakse, see on ilmselge. Töövõtjaid huvitab kasumi kõrval ainult seks. Ülemustele ja omanikele meeldib alluvatele taha keerata, suguvõimetute põrutamine neid ei köida, penskarid on koledad, invaliidid ei haagi ka tavaarusaamaga seksisümbolist. Laste pilastamine on aga jäetud pedagoogide ja katoliiklaste hooleks.
Tööandjate poolt on kõik selge, see omakasupüüdlik seltskond ei saagi teisiti käituda. Jube on aga see, et ametnikud, kes peaksid meie kõigi eest hoolitsema, seisavad suguvõimeliste eest nagu hundid, sootutele aga ei pöörata vähimatki tähelepanu. Ametnikud pole tööandjatest paremad, ka nemad on ainult seksi peal väljas, kuna neil aga erinevalt ettevõtjatest pole mingit vastutust ega sisulist tööd, siis on nad eriti kiimalised. Kogu energia suunatakse seksiküsimustega tegelemisse.
See freudistlik genotsiid puudutab ka väga paljusid neid, keda välisel vaatlusel võib pidada meheks või naiseks. Iive on meil olematu ja selle põhjuseks on sigimatus, viljatus, suguvõimetus. Millest meie kahesaja tuhandene töötute armee? Põhjus on sigimatuses. Võetakse inimene tööle, aga juba esimesel firmapeol selgub, et suguvõimetu, ja visataksegi tänavale.
Sealt need töötud tulevad. Teiselt poolt võiks feministid olla õnnelikud, et nii mees- kui naistöötud lakuvad pärast nende enda kinnimakstud töötuskindlustuse lõppemist võrdselt panni. Võttes arvesse meie taevakõrgust töötust, on palk üldse vahest hüperseksuaalsete isikute privileeg.
Feministide sooplära
Suguvõimetus on probleem ka sel põhjusel, et Eesti on ääretult kihistunud ja suletud ühiskond. Mis tähendab, et tööliste lapsed jäävad töölisteks ja pankurite lastest saavad pankurid. Kirjanikud tekivad kirjanike tütardest jne, jne. Oleme ausad, kirjanikud tuleks steriliseerida, viivitamatult kastreerida, sest kirjanikutütarde kvaliteet ei kannata vähimatki kriitikat.
Nii on mõistetav, et vastutavale kohale ei võeta suguvõimetut, pole mõtet, isegi ei tohi, sest mahitades suguvõimetuid, kannatab kogu ühiskond. Lastetul ei ole ametioskusi kellelegi edasi anda ja lastega töötul samas pole oma lapsele midagi õpetada, sest tal ei ole tööd ja ta ei oska midagi.
Andes sigimatule töö, katkestame ainsa toimiva kutseharidusahela ja tekitame juurde töötuid, kellel on oma lastele edasi anda ainult abiraha läbilöömise kahetsusväärne kogemus. Nii on ka mõistetav, et tööandjad tahavad ise veenduda oma töötajate fertiilsuses. Pärandavad nad ju ettevõtte oma lastele ja peavad hoolitsema, et orjarass välja ei sureks.
Kui vanasti oli parunitel esimese öö õigus, siis tänapäeval on ettevõtjatel esimese öö kohustus. Ka feministide suguplära võib olla ühe hea idee nurjunud ja loomalik väljendus. Juba isake Freud mõistis, et haigeid saab ravida neid kiima ajades. Milleks tablettidele kulutada, aja tõbisele roppu lima kõrva ja ta võtab jalad alla. Kihul on meeletu jõud.
Pornograafiat pole piisavalt loetud
Kui feministide ja muude naisõiguslaste soojuttude toon oleks erootilisem, pornograafiat ei julge lootagi, võiks neist ühiskonnale kasu tõusta. Fakt on see, et pangalaen võtab orjadel kihu maha, stress, vaev, ebakindlus homse ees. Kuidagi on vaja neid erutada. Palk neid huvitab, ilmsel on see ainus, mille peale tööjõud veel üldse toru võtab, nii tulebki neile palgadiskursuse raames seksijuttu ajada.
Ent nii Siiri Oviir, Dagmar Kutsar, Christian Veske ja muud taolised ei suuda ennast erutavalt väljendada. Võimalik, et pornograafiat pole piisavalt loetud või on loetud, aga ei ole aru saadud. Igal juhul jutt käib küll augu ümber, keskendutakse sugulisele, aga tulemuseks on rämpserootika, mis isegi unerohuna ei toimi. Nii see ei tohi jätkuda.