Meeleavaldus 2. veebruaril 1988 Tartu rahu tähistamiseks oli pärast 23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi meeleavaldust ja sündmusi Võrus 1987 sügisel sündmusteahela järgmine suurem rahva väljaastumine, seekord Tartus.
Nomenklatuur uskus nõukogude võimu
Õhustikku ja emotsioone, mis tõid tollal tuhanded inimesed Tartu tänavatele, on praegu raske ette kujutada. Rõhuv enamik nomenklatuurseid parteilasi uskus siis veel nõukogude võimu jätkumisse. Impeeriumi kokkuvarisemist peeti valitsevates ringkondades veel valdavalt mõeldamatuks, rääkimata kujutelmadest, et juba kolme aasta pärast ei ole nendest paljud enam nomenklatuursed kommunistid, vaid hoopiski kommunistide st iseenda “vaenlased” – rikkurid-kapitalistid, esindades mitte enam nõukogude, vaid juba rahatotalitarismile rajatud valitsemiskorda. 2. veebruaril 1988 võitles see seltskond niisiis veel oma positsioonide säilitamise eest nõukogude korra tingimustes. Punavõimude vastuaktsioonid ja meeleavalduse summutamine rajanesid klassikalisele vaenuvägede eraldamise ning tükeldamise taktikale.
Suured rahvahulgad tänavatelt hajutati Vanemuise tänava kahte suurde saali: Vanemuise teatri kontserdisaali ja Vanemuise 46, ülikooli õppehoone suurde auditooriumi. Kuna rahvast tänavatel oli palju, jäid saalid rahva jaoks kitsaks, seisjaid oli palju, seisti tihedalt üksteise kõrval. Suurem osa inimesi ei mahtunud saalidesse ja jäi ikkagi tänavale. Sattusin tol õhtul Vanemuise 46 suurde auditooriumi, mis täitus kiiresti tänavalt tulnud rahvamassiga. Vaimne atmosfäär saalis oli erakordselt pingeline. Julgeolekumehed klõpsutasid hirmutamiseks välklampidega pilte teha, oli raske eristada, kes välgutajatest on gebistid, kes mitte. Partei ja julgeolekuorganid olid meeleavalduse summutamiseks mehitanud auditooriumi esimesed read kõige ustavamate omameestega, kellest lõviosa moodustasid punaste kateedrite õppejõud ja aspirandid.
Rahvast oli kutsutud rahustama ja “fronti hoidma” tuntud ajaloolektor Kaido Jaanson. Rahvas ootas ajaloolaselt kõige lihtsamaid sõnu sellest, mida tähendas Tartu rahu eesti rahvale. Kaido Jaanson ei julgenud selle kohta aga poole sõnagagi selgitusi jagada. Selle asemel kirjutas ta tahvlile autorite nimesid, kes on Tartu rahu uurinud ja arvustas nende käsitlusi. Justkui olnuks tegemist neljale-viiele vanema kursuse tudengile mõeldud historiograafia erikursuse juhendamisega. Jaanson täitis talle usaldatud kohustust küll püüdlikult, kuid suutis fronti hoida mitte üle poole tunni.
Segaduste virvarr
Siis väljus rahvahulk kontrolli alt. Rahva ohjeldamiseks astus üles tollane punase linnavalitsuse sekretär Tõnu Anton, kes kaotas aga enesevalitsemise, hakkas rahvast korrale kutsuma, kuid oli sunnitud üsna ruttu ja tulutult lavalt taanduma. Ka noorepoolse juuraõppejõu Paul Varuli manitsused ettevaatlikkusele ei andnud tulemusi. Rahvas ootas kannatamatult sõnumit selle kohta, mida kujutas endast ikkagi Tartu rahu ja mida see tähendas Eestile. Segaduste virvarris ilmus justkui tellitult kõnepulti Eke-Pärt Nõmm, umbes kahekümneaastane, lühikeseks lõigatud juustega rühikas noormees ja asus ette lugema sõnu, mida rahvas oli kannatamatult oodanud: Tartu rahuga tunnustas Nõukogude Venemaa Eesti Vabariigi iseseisvust ja loobus igaveseks ajaks? jne, jne.
Tekst oli mõjuv, selge ja lühike. On kahetsusväärne, et see uhke ratsamees ei suutnud allakäigu-Euroopa mentaliteedi üle võtnud “vabas” Eestis hiljem kohaneda ja ellu jääda. Hiljem kuulsin, et Eke-Pärt luges ette tuntud teisitimõtleja Jüri Adamsi koostatud teksti. Jüri ise oli saadetud KGB mahitusel sõjaväe kordusõppustele. Varsti pärast Eke-Pärt Nõmme esinemist tegi Lagle Parek ettepaneku mälestada minutilise leinaseisakuga Vabadussõjas langenuid. Sellele üleskutsele järgnes raevukas vastuseis esimeste ridade ustavate hulgast – ühelt parteiajaloo vanema põlvkonna õppejõult, kes teatas valjuhäälselt, et kodanlikke kõrilõikajaid ei ole küll vaja mälestada. Hetkeks tekkis sügav vaikus, mille katkestas tollal veel komparteilase, end ausaks kommunistiks nimetanud Raivo Paasi kõigile vastuvõetav kompromissettepanek: olid, kes nad olid, aga nad olid noored mehed, kui noored mehed saavad surma, on neist alati kahju, miks mitte neid mälestada. Seejärel tõusis enamus rahvast nagu üks mees püsti, välja arvatud esimeste ridade “ustavad”, kellest mõned tõusid püsti, kuid paljud jäid istuma ja mõned kergitasid ainult natuke oma tagumikku ülespoole.
Istusin sõbraga viiendas reas, minu kõrval jäid kaks tuntud mitte-eesti rahvusest mõjukat tartlast kindlalt istuma, ka meie ees istunud mitmed tuntud nii eestlastest kui ka mitte-eesti rahvusest ühiskonnateadlased ja -tegelased ei pidanud õigeks Vabadussõjas langenuid püstitõusmisega mälestada. Nende isikute nimede nimetamine ei annaks enam midagi ja jäägu see tegemata.
Koerad: üks kutsikas ja teine vanadusest nõder?
Väljumisel Vanemuise tänava õppehoonest võttis meid vastu saabunud õhtupimedus ja üllatavalt palju vahepeal juurde tulnud inimesi. Suured miilitsaüksused olid blokeerinud selle tänava osa, mis viis Pälsoni (Pepleri)-Vanemuise ristmikult Kullmani kooli (Tartu rahu maja) ja KGB maja suunas. Ristmikul kahel pool teed seisid teiste hulgas kaks miilitsameest nende ees istuvate teenistuskoertega.
Lähenesin ühele neist sõbralikest saksa lambakoertest ja ütlesin: kutsu-kutsu. Küsisin militsionäärilt koera nime, kuid ei saanud seda teada, kuna koera mundrikandjast peremees keeldus nime ütlemast. Nähtavasti oli tegemist riigisaladusega, mida miilits ei tohtinud avaldada. On levinud müüt, et miilitsad ajasid 2. veebruaril kurjade koertega inimesi taga ja koerad ründasid meeleavaldajaid. Kuid ei ole keegi minu tuttavatest kohanud ühtegi konkreetset inimest, kes oleks kas ise hammustada saanud või kes oleks midagi niisugust pealt näinud.
Mõni päev pärast meeleavaldust külastas Rahvarinde aktivist, linnakodanik Riho Härma tollast miilitsaülemat Aleks Uibot ja küsis, miks hirmutati 2. veebruaril linnarahvast verekoertega? Kõrge miilitsamees vastanud, et ega need koerad nii hirmuäratavad olnudki. Üks neist olnud juba vanadusest nõder ja teine alles kutsikaohtu. Näib, et jutud 2. veebruari kurjadest koertest kujutavad üksnes sündmustele värvi lisamiseks välja mõeldud alusetut müüti. Lahkusin võitlusväljalt natuke enne 22-t õhtul, et minna Elvasse suunduvale bussile, mis väljus 22.10 Tartu bussijaamast ja mille lõpp-peatuseks oli Otepää. Hiljem kuulsin, et umbes samal ajal arreteeriti 26 meeleavaldusest osavõtnut.
Kummaline jooks mööda Tartu tänavaid
Olgu veel lisatud, et kolm nädalat ja üks päev hiljem, 24. veebruaril 1988, Eesti Vabariigi aastapäeval Tartus midagi erakordset ei sündinud. Kui mitte nimetada umbes sajast noorukist koosneva salga, väliselt loomakarja käitumisele sarnanevat kummalist jooksu mööda Tartu tänavaid kesklinnast üle toonase Võidu silla Annelinna suunas. Neid saatsid miilitsaautod, kust valjuhäälselt kostsid omamehelikud üleskutsed stiilis “eesti poisid, jätke järele, võtke mõistus pähe!”…
Päev enne Eesti Vabariigi aastapäeva, 23. veebruaril korraldati ülikooli aulas nn kodanliku Eesti tekkimisele pühendatud ajalookonverents. Sealt on meelde jäänud tollase noore juuraõppejõu Igor Gräzini emotsionaalne etteaste, kus ta lausa skandeerivalt rõhutas: vannun teile, sel kuupäeval (st 24. veebruaril 1918) ühtki uut riiki maailma kaardile ei tekkinud. Läks natuke aega mööda, kui kõnetooli astus ajalooõppejõud Jüri Ant, kes alustas ettekannet eelkõnelenu tõekspidamiste korrigeerimisega, lausudes aeglaselt ja väärikal häälel, et ükski riik ei sünni üleöö ja see, millise olulise sündmusega seotud kuupäeva üks või teine riik oma sünniajaks valib, on selle riigi enda asi.
Kuna tollal oli veel autoriteediks NSVL-i ajalugu, siis tuletas Jüri Ant kõigile kuulajaile meelde, et NSVL võttis oma moodustamise tähtpäevaks algul ühe, hiljem hoopis teise kuupäeva, mida loeti sobivamaks.
Aga Andrus Ansip ei puutu ilmselt asjasse, ta polnud EKP Tartu Linnakomitees, kus sm. Tõnu Laak sel ajal vägesid juhatas, vaid EKP Tartu Rajoonikomitees sm. Peep Tarre alluvuses, kellel polnud linnas toimuvaga midagi pistmist. Nende ideoloogiapõllud olid rajooni ettevõtetes ja koolides. Seega on legend koertega Andrusest tõenäoliselt jama.
