Nerman peab praegust intensiivset ehitustegevust Eestis märgiks majanduse heal järjel olemisest. Tänu oma huvialale on ta linna viimse sopini läbi kõndinud. “Heakorra mõttes on asi läinud muidugi paremaks,” möönab ta. Ning selgitab, et tema jaoks on ühiskonna väärtuse peamiseks mõõdupuuks kultuurikeskkonna heakord ning harmoonia. “Kultuurikeskkond pole ainult kesklinnas või mõnes potjomkinlikus rajoonis, vaid kogu linnas.Tegeliku arengu mõõtmiseks tuleb jälgida eeskätt äärelinna olukorda,” on Nerman veendunud. “Ning paratamatult tuleb küsida, kas me selle arenguga oleme kaotamas omapära ning muutmas oma linna sarnaseks muude ilmetute linnadega.” Omapära loeb Nerman suurimaks väärtuseks.
AMPIIR AHJU
“Kui keegi kunagi kuuekümnendatel aastatel arvas, et ampiirstiilis mööbliga võib ahju kütta, siis oli see tema traagika. Sest hiljem sai ta teada, et selle eest oleks saanud mitu autot osta. Aga midagi taolist tehti meil neil ajul palju.” Praegu veel õnneks säilinud puitasumid Tallinnas on uurija arvates suur haruldus ning niisiis lausa varandus.
Nermannile tundub, et Eesti riik jättis 90ndate algul midagi väga olulist tegemata. “Kus tehti radikaalseid muutusi, nagu välisministeeriumis, sõjaväes ja mujal, seal on ka tulemused teistsugused. Kus asi läks sujuvamalt edasi, vaheldus ainult vorm ning sisu jäi endiseks. Vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik,” muigab Nerman. “Tallinnas kasutatakse ajalooväärtusi kui garneeringut, sel puudub sisu. Valitseb nõukogude ajast pärit komme vastandada vana uuele. Jätkub sealtsamast pärit tava nimetada vanu elamurajoone kõdurajoonideks. See on primitiivne arusaam, aga see domineerib.”
Ühe käega maja restaureeritakse, teise käega ehitatakse selle kõrvale kümnekorruseline elumaja, nagu Sakala ja Süda tänaval hästi näha võib. Tehakse maju, mis on kallid ja kvaliteetsed, kooslusena aga täielik rämps ja maitsetus. Koosluse kadu aga devalveerib varem või hiljem kogu selle linna.” Nerman juhib siin juures tähelepanu sellele, et kooslus oli tagatud juba näiteks keskajal Lüübeki
õiguses.
PUITASUMITE INFARKTIEELNE SEISUND
Mida siis ikkagi teha? “Deklaratiivsel tasandil annab kõike teha,” on Nerman veendunud, “sisulisel tasandil on veel võimalik olemasoleva materjali jäädvustamine. Hävitamisele minevatest majadest on teinud fotosid üksikud fanaatikud.” Massiline väärtuslike hoonete hävitamine algas juba 60ndatel aastatel, 70ndateks olid peaaegu kõik Tallinna 18.sajandi puitmajad hävitatud. Mitte ükski ametlik instants neid ei fikseerinud, isegi fotosid ei tehtud. Lammutati peaaegu kõik suvemõisad. “Õnneks võeti vanalinn 1966. aastal kaitse alla, enne seda oli plaanis sellelegi lõpp teha,” meenutab Nerman.
“Praeguses infarktieelses olukorras on puitlinna lagunemine paratamatu ning ainus, mida reaalselt teha võib on informatsiooni päästmine.” Seda Nerman kainelt asja hindava inimesena aga teha püüabki. Teha nägu, et lagunemist pole, oleks tema meelest täielik enesepetmine. “Lihtne on autoaknast vaadates teha otsuseid, mis on väärtuslik ja mis mitte ning siis edasi sõita. Teine asi on välja töötada kriteeriumid ning selle alusel väärtused määrata. Need kriteeriumid peavad olema kättesaadavad ka oponentidele ning olema diskuteeritavad”.
Nerman räägib, et miljööväärtuslikkus ei seisne mitte ainult mingi piirkonna hoonetes, abihoonetes või piiretes, vaid ka inimestes. “Kahjuks on Kadriorust nagu mitmelt poolt mujalt põliselanikud välja tõrjutud. Siia on tulnud palju muulasi, kel on teistsugune mentaliteet, keda ei seo selle paigaga mälestused ega meenutused.”
SURM RIIKLIKU KAITSE ALL
Läheme väikesele ringkäigule mööda Poska tänavat imetlemaks siinseid riikliku kaitse alla võetud arhitektuurimälestisi. Esimesene niisugune asub Poska 41 ehk kunagine nn preestrimaja. “Maja saab väärtustada olenevalt kooslusest.” Maja külge ehitatud hoopis teisest ajast ja ooperist hoonega tekkiva koosluse illustreerimiseks räägib Nerman: “Kui te tellite musta ülikonna ja selle juurde punase krae, tundub see naljakana. Rätsepad midagi niisugust ei tee. Siin aga on nõnda tehtud.”
Preestrimaja teisel küljel asunud majast pole enam jälgegi. Seegi oli kaitse all, kuid lasti laguneda ja siis põletati. “Kui inimest kohustataks selle asemel siia samas mahus ja katusega maja ehitama, kaoks tal põletamise stiimul ära,” arvab Nerman. “Praegu aga saab tutvuste ja mõjuvõimu korral siia hõlpsasti püstitada täiesti sobimatu viiekorruselise maja.” Mida arvab Nerman absoluutselt sobimatu kõrvalmaja projekteerinud arhitektist? “Eraldi võetuna polegi tal viga. Aga kõik oleneb sellest, kus ta asub.”
Poska 35 asuv 18. sajandist pärinev majake andis kunagi peavarju Eesti ajaloo ühele suurkujule. Kui keegi teda täna muidu ei tea, siis viiesajakrooniliselt võib tema nägu ikka imetleda. Tahvel teatega Carl Roberti siinviibimisest poolteise sajandi eest on nüüdseks ammu kusagile kadunud. Nermani arvates on tegu kusagilt ilmunud kombega oma väljapaistvaid tegelasi ajaloos maha salata.
Poska 20 on siinkandi ilmselt vanim maja ehk õieti see, mis temast veel järele on jäänud. Ka muidugi karmi kaitse all kui arhitektuurimälestis. Mulje on selline, et kui hoonet pisut kõvemini müksata, jääb temast vaid tolmupilv ning kari laialijooksvaid satikaid. Seda maja on Nerman kümme aastat tagasi mõõdistanud. “Siis oleks tema restaureerimine paar miljonit maksma läinud,” arvab ta. “Lootusetu. Nüüd tuleks taastamiseks juba skalpelliga töötada.” Ning lisab, et Tallinnas leidub sama vanu maju, mis ei ole isegi kaitse all.
Poska 19 – uhke ja haruldase mantelkorstnaga 18. sajandi maja on samuti kurvas seisundis ehk loomulikult taas kaitse all. “Siin annaks veel korda teha,” arvab Nerman. Sedagi maja on entusiastist uurija mõõdistada jõudnud. Samal kinnistul kaitstakse veel kahte agoonialävel hoonet. Ning igatahes mitte ajahamba ja ükskõiksuse eest.
Viimane maja, mille põgusalt üle vaatame, on Poska tänava n.ö. nimemaja ehk Jaan Poska kunagine elumaja. Kiirabi ootel seegi, aga oodatav ei tule ega tule. “Tegin selle majakohta eritingimusi, kui see nelipühilaste kasutusse pidi minema,” meenutab Nerman. “Nad oleksid selle korda teinud. Nemad seda aga ei saanud.Siis panid pätid maja põlema.” Maja ümbrust aitavad veelgi näotumaks muuta vene ajal ALMAVÜ nimelise monstrumi tarvis ehitatud garaa?id.
Oleme Nermaniga ühel meelel, et kui Kadrioru puumajade rajoon asjatundlikult restaureerida, saaks sellest kindlasti vähemalt samasugune linna ehe vaatamisväärsus kui vanalinn. Ent Nerman ei pea praegu toimuvat protsessi selleks piisavalt soodsaks.
AMETNIKE VIHA KASVAMINE
Millal tekkis Nermanil otsus hakata puulinna advokaadiks? “Kui ma muninsuskaitses töötasin, valitses seal tol ajal suhtumine, et vanalinn on väärtuslik ja kõik, mis asub väljapool seda, on väärtusetu. Mulle tundus see väga ebarahuldavana. Ning ma hakkasin avastama puitlinnaosades suuri varandusi. Neid olen ma pidevalt avastanud juba kolmkümmend aastat.”
Nüüdseks on tal valmis raamatutäis materjali Kadrioru kultuuriloo ning kogu Tallinna, sealhulgas ka Kadrioru puithoonestuse kohta. Ainult avaldamisega on, nii kummaline kui see ka ei tundu, suuri raskusi. Lasnamäe raamatu avaldamise maksis autor kinni praktiliselt ise viieaastase pangalaenuga.
Miks kurat küll keegi selliste asjade vastu huvi ei tunne ja miks on jäetud meie linnaminevikuga tegelemine üksiku entusiasti eraasjaks? Kus on Tallinna linn, mille vastu tunnevad huvi selle juhid ja muud asjamehed?
Nerman: “Alates minu teisest raamatust hakkas tekkima vaen ja viha. Mind hakkas vaevama tunne, et tegelen millegi riigivaenulikuga. Ja miks peab uurijat alandama? Miks ma pean käima kogu aeg müts peos ja manguma? Ning laskma tobedatel ametnikel endale nelja jalaga näkku hüpata?”
