XXVIII Eesti õigusteadlaste päevadel peetud kõnes käis peaminister Juhan Parts välja uue Eesti Nokia – peaminister soovitas juristidel hakata Eestist õigust eksportima. Geniaalne mõttekäik algas võrdlusest arstidega, kellest paljud olevat juba välismaale tööle läinud ja sinna ka elama asunud.
Mida rohkem mõtlesin, seda kahtlasem see uus Nokia näima hakkas. Tagantjärgi tundus ärevusttekitav ka peaministri hääles kõlanud kahetsusnoot, kui ta märkis, et erinevalt arstidest pole juristide riigist lahkumisest veel midagi kuulda.
Kas tõesti näeb peaminister Eesti õiguskeskkonda ja õigusemõistmise korraldust nii veatuna ja probleemivabana, et peab vajalikuks õigusresursside välismaale müümist? Või tuleb Partsi kõne ridade vahelt otsida varjatud üleskutset juristidele riigist lahkumiseks? Ehk labaselt küsides – kas on võibolla peaministril vaja riigist kõik tegutsevad juristid deporteerida?
MEELETU PRAAGILAVIIN
Läksin vastuluurele. Kui Rootsis ja mitmel Saksa liidumaal on 100 000 elaniku kohta ligi 30 kohtunikku siis Eestis vaid 18. Kohtu konsultantidele ja nõunikele makstakse meil täiesti konkurentsivõimetut palka. Tulemus on käes – Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumis tuleb apellatsioonkaebuse läbivaatamist oodata seadusliku kahe kuu asemel aasta kuni poolteist.
Suure osa halduskohtuasjadest moodustavad vaidlused maksuametiga, kellega ei käi kohut mitte ainult maksumaksjad vaid ka kingasaanud maksuametnikud! Ja maksuamet käib ise kohut riigi vastu ning kulutas näiteks kohtuvaidlusele andmekaitseinspektsiooniga 14 kuud saamaks Riigikohtu seisukohta, et vaidluse lahendamine ei ole kohtu pädevuses.
Paljusid kohtuvaidlusi ei oleks, kui ametnikud viitsiksid seadust järgida ja oma tööd südame ja mõistusega teha. Praagilaviin on tohutu. Kindlasti ei tohiks näiteks siseminister Leivo uhkust tunda kohtulahendi üle sitsiillane Sposato versus Eesti Vabariik.
ALLASURUTUD VALITSEV KLASS
Samal ajal ootavad kodanikud aastaid oma õiguste kaitset hullumeelsuseni ülekoormatud kohtusüsteemilt. Paljud ei jõuagi ära oodata. Venimine on üldjuhul kasulik ainult seaduserikkujatele. Näiteks mitmete ametnike tegude õigusvastasus on leidnud kohtus tuvastamist alles siis, kui tegelane ise juba ametist prii on. Mantlipärijal on reegline eelkäija pattudest poogen. Eelmise juhtkonna ajal tehtud vigadest uus juhtkond siduvaid järeldusi teha ei suvatse.
Kuulasin Kuku raadio arhiivist üle Tegelikkuse KesKus hiljutise saate, millest härra Urmas Reinsalu osa võttis.
Mis selgub? Poliitikud ja ametnikud on olukorraga leppinud ja ei kavatsegi midagi ette võtta. Õiguskantsler küll nõustub, et halduskohtute poolt kaebuste läbivaatamise seaduslikust tähtajast mittekinnipidamine on oluliseks puuduseks õigusemõistmisel ning kaebeõiguse teostamisel, kuid menetlust ei algata. Andis probleemist teada justiitsminister Vaherile. Justkui viimane seda ei teaks.
Avastatud tõde on karm ja ?okeeriv. Mitmetuhandepealine ametnike armee on rahva vastu üles tõusnud ning kuulutanud sõja isiku õigustele ja vabadustele. Õigusriik on kokku varisemas. Valitsenud klass – rahvas – on oma teenrite – ametnike – poolt alla surutud ja senistest õigustest-vabadustest ilma jäetud. Põhiseadusest on saanud ennemuistsed lood, mida huvitav lugeda, kuid millel tegelikkusega pistmist pole.
KRAANID AMETNIKE KÄES
Viimane õlekõrs – halduskohtud, millest eespool ka juba juttu oli – on ametnike poolt katki murtud. Halduskohtud, mis olid kunagi loodud kaitsmaks isikut riigi ja ametnike omavoli vastu, on tänaseks ametnikejõukude massilise õigusvastase tegevuse läbi paralüseeritud. Seda positsioonivõitu polnud ametnikel ka eriti raske saavutada, sest nende tahtest sõltub, kas ja kui palju täitevvõim kohtuvõimule hingamiseks hapnikku annab – kas antakse võimalus piisava arvu kohtunike palkamiseks või mitte. Parem mitte, valivad ametnikud, sest miks peaksid nad tahtma, et nende enda üle tõhusalt kohut mõistetaks.
Kus on see Eesti õigus, mida peaminister eksportida tahab, oma ekspordikõlbulikus kvaliteedi ja hinna suhtes? Olemasolevat nappi ja äbarikku õigust ei jätku ju meile eneselegi ning minul oleks seda isegi vodkaturistile või laamendavale Briti poissmehele häbi näidata, rääkimata selle laiemast välisturule pakkumisest! Õigusriigi asemel on meil õiguskriis! Ja seda tuleks pigem häbeneda, mitte aga sellega praalida!
***
Dissident Indrek Mandre avas XXVIII Eesti õigusteadlaste päevade puhul internetis veebilehe “Võitle oma põhiõiguste ja -vabaduste eest!” www.mandre.ee