See on film, mis olla isegi Vene julgeolekuonud kinno meelitanud ja mitte ainult. Selle filmi põhjal olla ka uurimine algatatud.
Film, mille aluseks on Vladimir Kunini samanimeline romaan, räägib kriminaalkaristust kandvatest teismelistest, kellest koolitatakse Teise maailmasõja aegsetes erilaagrites diversante, kes peavad täitma vaenlase tagalas eriülesandeid.
Seoses selle filmiga teatas Venemaa julgeolekuteenistus viimaks, et nende valduses ega ka vastavates arhiivides pole mingit materjali, mis kinnitaks selliste teismeliste erilaagrite olemasolu. Kunin tunnistanud ka ise raadios, et lugu on tema väljamõeldis.
Aga välja on ta selle loo hästi mõelnud. Kõik on täiesti usutav. Filmi vaadates ei teadnud ma eelpoolkirjeldatud uurimisest midagi ja pidasin seda peatükiks ajalooõpikust ehk siis järjekordseks valgeks laiguks iseenda ajaloolistes teadmistes.
Tegevus algab 1943. aastal Kasahstanis, kõik kohad ja daatumid, mis sündmustiku vahepeal ekraanile ilmuvad, on täpsed ja vaatajal pole mingit põhjust autorit faktide väljamõtlemises kahtlustada.
Karm ja usutav lugu, igas mõttes suurepärase teostusega ka veel. Filmikeel meenutab nii mõneski kohas Leni Reifenstahli perfektset pildikäsitlust. Selle vahega, et tüübid, kes erilaagrisse kohale aetud, on kõike muud kui veatud aaria rassi esindajad. Filmiesteetika võimendab nende molkuslikkust veelgi, aga mängivad need molkused paganama hästi.
Ei taha kohe üldse hakata filmi sisu ümber jutustama, minge ja vaadake ise, mis jama see kodanik Kunin julgeolekuonude ja muidu naiivsete kodanike tirriteerimiseks (põrgulikult kõlav sõna, palju põrgulikumalt kui irriteerimine – Karlsson Katuselt) välja mõtles ja milliste nippidega kodanik Atanesjan sellest nii usutava pseudodoki meisterdas.
Absoluutselt maksimum-punnid!