Ülemaailmne keskkonnaorganisatsioon Greenpeace on loodud 1971. aastal Vancouveris eesmärgiga võidelda tuumakatsetuste vastu ning seista rahu eest, tegutsedes positiivse programmi alusel. Sellest alates uuritakse ja teavitatakse üldsust riikide ja suurkorporatsioonide keskkonnavaenulikust tegevusest üle ilma.
LOODUSELE TOETUMINE
Niisiis, Greenpeace on nagu vineer vee kohal, millist väljendit armastas kasutada kadunud sõber Urmas Alender. Greenpeace toetub kindlalt loodusele, mitte inimestevahelisele maadejagamisele. Mõelda ja tegutseda tuleb alati kohalikul ja globaalsel tasandil korraga!
Eesti Greenpeace ehk MTÜ Roheline Rahu on kodanikualgatuslik liikumine, kus vähe täiskohaga liikmeid. Enamus on toetajaliikmed või siis aktivistid, kes osaliselt või täielikult roteeruvad vastavalt aktsiooni iseloomule.
Mis siis toimub ja mida tuleb ette võtta? Eestis peaks tähelepanu pöörama eelkõige energeetikale ja metsandusele, mis on meie iseseisvuse tagatised. Luua mingigi olematuks muutunud kalanduses. Meil leidub siiski ärimehi, kes tahavad ja saavad oma kasumi ka muud moodi teenida, kui kaevandusi avades ja taastumatuid ressursse huugama pannes ning me saame neid ka selles aidata.
ÜHENDUS ON OLEMAS
Arvatakse, et Greenpeace ei ilmu enne kohale, kui on ette teada, et vähemalt neli kaamerat suriseb sündmuspaigal. Õigesti arvatakse. See ongi kampaaniate eesmärk, et võimalikult palju infot pääseks liikuma ja rahvas üle ilma saaks teavet sigadustest, mida kusagil üritatakse vaikselt ära toimetada. Mitte see pole oluline, kui palju inimesi – kaasavõetud võileibade ja täiskirjutatud lumelabidatega – kusagil karjääriserval vehib, vaid see, kui paljud selle sõnumi kätte saavad.
Suhted GP Nordicu ja GP Internationaliga on läbikäivad. See tähendab, et muidu on Greenpeace ülalt alla arenev organisatsioon ja kuna nad on hetkel avamas esindusi Hiinas ja Aafrikas (nii väitis mulle Bernhard Drumel Amstersami peakorterist), siis neil hetkel ressurssi Eestiga tegelemiseks peale otsekohese suusõnalise toetuse pole. Küll aga lubati ühendust võtta Greenpeace Nordicu esindaja poolt Rootsist. Eks näe.
SUHTED ROHELISTEGA
See ei takista meid siin kõigil võimalikel tasandeil asja käivitamast, registreerimast sobiva põhikirjaga RoheRahu MTÜ-d, alustamast aktsioone ja kampaaniaid.
Üldiselt – maailmapraktika on selline, et Greenpeace riikidelt ja korporatsioonidelt raha ei võta ega roheliste erakondadega ühiseid pressikonverentse ei tee. Eestis suurkorporatsioone pole ja riik on ise kah nii nagu ta just on – rohkem virtuaalne. Nii et suhted rohelistega on siin isegi enam kui olulised.
Kuulun ise samuti Rohelise Erakonna algatusgruppi ja selles probleemi ei näe. Eks kui erakond tekib, parlamenti läheb ning RoheRahust saab Greenpeace’i haru, ole näha, kuidas asjad edasi kulgevad. RoheRahuga liituma ei pea keegi, tulge lihtsalt aktsioonidele, osalege võtetel ja astuge roheliste ridadesse muul moel.
Nii et – aerudele! Hangime oma laeva! Praegu on maailmameredel neli Greenpeace´i alust. Samas seisab Saaremaal Sõrve lähedal üks vinge rauast kolakas, mis enamajaolt küll tühjaks keevitatud, aga kaptenisild püsib. Käisime seda kursusekaaslase Riho Rosbergi mootorpaadiga vaatamas ning asi jättis just sellise mulje, et üks raadiojaam, söökla, spordisaal ning ristilipuga logo on sealt just puudu… See, et oleme Natos ja Euroopa Liidus, ei tähenda veel, et Greenpeace´iga liituma ei peaks.
* P.S. Kõik huvipakkuv Greenpeace’i kohta on üleval nende võrgukülgedel – selge tekst ja palju pilte. Lihtne, huvitav ning informatiivne üevaade nii blogidena kui püsitekstina.