Ühest küljest peetakse autorilaulu küll rahvamuusika traditsiooni osaks, ent mõnede arvates siiski vähemväärtuslikuks osaks. Ehtne rahvamuusika on ikke sihuke, mille autorit teada ei ole, sest lood ja laulud on aastasadade või suisa tuhandete vanused. Vanade rahvalaulude kohalt on just eesti rahvakultuur eriti eesrindlik, tänu eestlaste suhteliselt unikaalsele mitmetuhandeaastasele ühel kohal elamisele on siin kultuuri järjepidevus ka pikem kui mujal.
Autorilaulu massilisemat algust dateeritakse nii 19. sajandisse, niisiis poisike võrreldes “päris” rahvauluga. Autorilaulu kutsutakse ka nn “uuemaks rahvalauluks”, mis on ka nagu väheke halvustav, sest vana ja ürgne on iga rahvalauluspetsialisti arvates siiski natuke enam “päris”. Peale selle, muusikaliselt tehakse Eestis autorilaulu teiste reeglite järgi kui regilaulu, toetub autorilaul ju alguses saksa ja hiljem ka muudele euroopalikele muusikatraditsioonidele.
KAADRID OTSUSTAVAD KÕIK!
Niipalju siis teooriast. Praktikas on kitarri, lõõtsa ja muude pillide saatel laulmine omavõi teiste tehtud tekstidele tänapäeval populaarsemaid muusikategemise vorme. Seda harrastavad paljud, kes ennast muusikuks ei pea ja paljud muusikud, kes muidu teistsorti repertuaari esitavad. Mispärast akustilise kitarri saatel laul teistmoodi kõlab, on muidugi paras teema filosofeerimiseks. Aga kõlab, on siis kas isiklikum või vahetum või ilusam või ? (vali ise).
Teisest küljest, ega sellist lauluesitamise moodust viimasel ajal liiga palju ole ka. Vat vanal heal nõukaajal, siis sai ikka lauldud! Olid bardid nagu Tepandi, kes näitaks Vanalinna päevade ajal suvalise hoovi rahvast täis kogus. Ja ühikapidusid ei kujutanud ilma kitarrimängu ning ühislauluta absoluutselt ette. Iga sünnipäev kulmineerus ka tavaliselt sellega, et süldist ja rosoljest täis magusid kergendati rahvalike viiside laulmisega. Et Eestis toimub juba pikemat aega igaaastane autorilaulu festival (täissaalile!), näitab samas, et antud muusika?anr on aktuaalne ja et kõigest hoolimata leidub sadu inimesi, kes on nõus ka tänapäeva trubaduure kuulama, vaikselt ja tundide kaupa ühel kohal paigal. Mitmepäevane tingel-tangel tõestab, et on ka esitajaid, kes sellist muusikat teha tahavad. Ehk, kaadrid otsustavad kõik!
Ants Johanson ongi selline “kaader”, kellel lasub personaalne vastutus autorilaulufestivali Mailaul asetleidmise suhtes. Mida tegijad ise autorilaulust arvavad? Allpool kolm arvamusavaldust Antsult ja kahelt esinejalt.
* * *
Veenev edastus
Ants Johanson: MAILAUL (natuke ka /my song/) eesmärk on autori ja tema laululoomingu hetkeks teravamasse valgusvihku, võimaliku huvilise publiku suurema tähelepanu alla seada; parimal juhul on seal laulja poolt nii viis kui sõnad. Muidugimõista on enamus laulutoodangust, mis meie kõrvu kuuldub, autorite laul, aga mida rohkem on tähelepanu pööratud kõlapildi ja rütmistruktuuride esitamisele, seda vähem kannavad sõnad. MAILAULul on sõnad sama olulised kui viis, olulisemadki, aga kokkuvõttes lihtsalt veenev sõnumi edastamine. Ja lisaks liblikatele-lilledele igatseks ka sotsiaalsema sisuga lauluütlemist.
MULTI-KULTI
Ruslan (PX Band): Ega ma tüüpiline folgilaulja ei ole. Ma olen enam rockartist. Ja see muusika, mida ma Tartus esitan, erineb ka kõvasti sellest, mida enamik seal festivalil mängib. Minu muusika on natuke karmim, rockilikum. Kui ma esimest korda Tartus esinesin, siis ma mõtlesin, et kes tänapäeval ikka sellist värki kuulab. Tuleb paarkümmend inimest ja kõik. Aga Vanemuise saal oli täis! Silmi ei uskunud! Tegin oma pool tunnikest ära ja rahvas aplodeeris. Seal olid pigem sellise pehmema stiili esitajad. Tõnis Mägi näiteks. See, mida mina teen? ma kutsuks seda urban folk.
Venelastel, jah, on kitarrimängimine ja laulmine osa rahvakultuurist. (Eestlaste autorilaul käib vist rohkem akordioni saatel?) Ent igal vene olengul on alati keegi kitarriga ja siis me laulame. Aga mida lauldakse? Väga tihti Viktor Tsoid (ansambel Kino). Tsoiga on üldse nii, et tal on väga head tekstid, südamest tulevad ja südamesse minevad, samas, kui iga lugu annab kitarril kolme duuriga mängida. Ehtne folk ja autorilaul on minu jaoks midagi muud. Vladmir Võssotski ja Bulat Okudzava näiteks. Ma tean nende loomingut muidugi ja austan seda väga, ent?
Publik? Tegelikult on sellise muusika kuulajaskond multikultuurne. Seal pole vahet, kas sa oled venelane või eestlane, kõik saavad ju muusikast aru ja neile meeldib.
INIMESE SEEST JA LIHTNE
Jaak Johanson: Me elame praegu manerismi perioodil. Loosungid visatakse rahva ette. Rahvas tahab seda, rahvale on vaja. Inimesed on suhteliselt ära nivelleeritud. Muusika on see viis, kuidas inimese individuaalsus kõige muude viiside seas väljendub. Minu jaoks on ilmutus, kui keegi läheb ja laulab ja laulab iseeneses. Muusika on muutunud millekski äravalitute omandiks. Tavainimene puutub ju lihtsa elava muusikaga nii vähe kokku. Enam ei laulda köögis kitarri saatel. Just köögis kitarri ja teega öö otsa istuda ning koos musitseerida, vot see on elamus. Just sellistel õhtutel olen ma muusikaga erilist sidet tundnud. Ainulaadne feeling. Intiimsus. Sõbrad.
Autorilaul, õige autorilaul, folklaul on minu jaoks just selline sõpradega köögis istumise muusika. Meile pole ju hällilaulu lauldud, inimestel pole enam seda emapiimaga tekkinud sidet muusikaga. Oota, ma tahaks nüüd mingi pointini jõuda? Tegelikult on hea folkmuusika inimese seest tulev ja ta on lihtne. See on nagu punk, kus kogu aeg sama kolme akordi kasutatakse (sellepärast mulle meeldibki punk!). Ja miks ma laulan? Tegelikult mulle meeldib laulda. Ja mulle meeldib ka teisi laulmas näha. No on selline kaif! Oli vahepeal tunne, et kaob ära selline lihtne kitarri saatel laulmine. Aga tehakse. Näe, Toatuur oli, hulk uusi inimesi ilmus välja.