RÄNDAMINE MUUSIKAS: Kirke Karja – pianist, helilooja ja doktorikraadiga jazzmuusik – valiti mullu aasta jazzmuusikuks, mis on Eestis suurim tunnustus jazzis. Kirke on alati kuhugi tõttav, naerusuine, uudishimulik, uusi vagusid rajav teo ja emotsioonide inimene korraga. Anne Erm ajab Kirkega juttu Jazzkaare kontoris, ikka loomingust ja loomise põhimõtetest.
Anne Erm: Jazzkaare arhiivist leidsin, et aastal 2010 osalesid sa kontserdil “Noored talendid Clazzis”, arvatavasti oli see üks sinu esimesi ülesastumisi festivalil. Tosin aastat tagasi oli Clazz tõesti kuum koht, kus paljud noored said musitseerida ja tihti ka endast kogenenumatega. Kas mäletad, milline eluetapp siis parajasti käsil oli?
Kirke Karja: Õppisin siis Otsa-kooli I kursusel rütmimuusika erialal ja paralleelselt Muusikaakadeemias – klassikalise klaveri erialal. 2010. aastal mängisime jazzi ühe minu bändiga, mille nimi on Sigmund ja mis oli minu kõige esimene bänd üldse.
Anne: Sa oled võitnud pea kõik jazziauhinnad, mis siin Eestis võimalik, saamata on veel jazzihelilooja tiitel, kuid oled juba ammu selle vääriline oma rikkaliku ja mitmekülgse loominguga. Sinuga samas hoovuses kulgevad ka Mingo Rajandi, Kadri Voorand, Maria Faust ja kokku olete üks võimas Eesti jazzi loominguline naiskond, kes ei karda riskida, piire ületada ja uusi teid valida. Millised on teie vastastikused suhted, kas ja kuidas on teised sind mõjutanud?
Kirke: Ma arvan, et on väga oluline, et niivõrd maskuliinsel erialal on ees naismuusikuid, kes toetavad ja näitavad oma tegevusega, et jazz ei pea olema meeste ala. Ma ei kujuta päris täpselt ette, kui suur see probleem praegu on, aga kui ma olin kümme aastat noorem, siis võisin vahel kogeda seda, et mõned vanemad meesmuusikud ütlesid midagi mitte minu loomingu, vaid soo kohta. See on väga oluline ja innustav, et tead ja tunned, et sa ei ole üksinda selles skeenes.
Anne: 2019. aasta Jazzkaarel tegite koos Mingo Rajandiga Jazzkaar 30 avakontserdiks projekti “Erkki-Sven Tüür & Lepo Sumera Rewrite”. Näib, et oli alanud Lepo Sumera muusika taasavastamine, mis kulmineerus nüüd “Macbethi” etendusega, kus Lepo võimas muusika oli etenduse peategelane võrdselt Shakespeare’i tragöödiaga. Kahju, et rewrite’i ettekanne jäi ühekordseks.
Kirke: Ei tea midagi, ma just käisin ka vaatamas “Macbethi” ja seejärel kuulasin katkendeid meie rewrite’i projektist ja mulle tundus, et mõningaid asju võiks sealt küll kasutada, võib-olla see aeg veel tuleb.
Anne: Kas sul ka praegu on koostöömõtteid meie jazzi ägedate naisheliloojatega?
Kirke: Maria Faustiga me mõlgutame mõtteid küll. Temas olen ma ära tundunud väga sügava loomingulise mõttekaaslase. Meil on erinevaid ideid, eks näis, võib-olla midagi saab teoks juba sel suvel.
Anne: Kuidas te Mariaga kokku saite, ta elab ju ammu Taanimaal.
Kirke: See juhtus 13 aastat tagasi, kui riputasin internetti oma kõige esimese salvestatud loo. Maria kirjutas mulle selle peale, mida ta sellest arvab ja ma tundsin sellest vastusest kohe ära, et ta päriselt hoiab noori naismuusikuid. Sellest ajast alates oleme suhelnud, saanud sõpradeks ja teinud koostööd. Näiteks aastal 2018, kui tähistasime Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva projektiga “9 hümni vabadusele”, siis kirjutasime Mariaga kahasse teose osa “Kapital”.
Anne: Sinu mitmekülgsus on hämmastav – sooloklaver, klassika, jazz, siis meenub veel üks vahva Jazzkaare perekontsert, kus sa esinesid koos Jarek Kasari ja Jaan Pehkiga lastele – sul on olnud väga erinevaid koosseise soolost-triost bigbändi ja sümfooniaorkestrini välja. Meenub üks koostöö Poola tuntuima jazzihelilooja Krzystof Komeda mälestuseks, sina seadsid selle muusika.
Kirke: See oli aastal 2014 ja see oli muusikaakadeemia magistrantuuri ansambel, me kõik võisime seal teha oma arranžeeringuid.
Anne: Mulle meeldis see kontsert väga ja oli kahju, et see ei jõudnud Poolasse või miks mitte ka kaugemale.
Kirke: Jaa, mulle meeldis see ka, aga juba üsna ammu tundsin ära, et ma tahan ikkagi mängida enda loomingut või oma ansamblikaaslaste loomingut, või kui võtta näiteks Sumera või Tüüri või mõne teise loomingulise suurkuju muusika, siis mulle meeldib seda enda konteksti väänata. Või siis mängida akadeemilist muusikat täpselt nii, nagu see on kirjutatud. Seda mulle meeldib ka teha.
Anne: Oled öelnud, et sulle meeldib mängida ka Bachi muusikat ja päris üllatav oli ka, et mängisid Paul Hindemithi üsnagi keerulist muusikat jazzivõtmes kogumikust “Ludus Tonalis”, mille kohta öeldakse, et see on 20. sajandi ekvivalent J. S. Bachi “Hästitempereeritud klaverile”.
Kirke: Ma vaatasin, mis osad mul sellest kõige rohkem meeldivad ja kuna aega oli väga vähe, siis ma jälgisin ka seda, et ma tuleksin selle mahuga toime. Aga mul on ambitsioon kogu “Ludus Tonalis” ära õppida, millega ma praegu ka tegelen.
Üks asi on see, et sealt näeb, mida on tehniliselt võimalik klaveril teha, eriti kui uurida nende autorite töid, kes ise on pianistid – näiteks Rahmaninov, kellel on tehniliselt palju arendavat. Teine asi on see, et tänane muusikamaailm nõuab pidevalt juurde õppimist, ja selleks, et tekitada iseendale vagu, on oluline õppida, ja oluline on, et inspiratsioon tuleks ka väljastpoolt jazzmuusikat.
Anne: Kõige pikemaajalisem koosseis on sul kvartett olnud (Kirke Karja, Kalle Pilli, Raimond Mägi, Karl-Juhan Laanesaar). Kas ansambel püsib koos või oled selle ajutiselt riiulisse pannud?
Kirke: Natuke üle aasta tagasi oli viimane ülesastumine. Korraga hakkas väga hästi minema rahvusvahelise trioga ja mulle tundus siis loogiline samm panna kaardid praegu triole.
Anne: Kas kvartett viis sind edasi uue koosseisuni Captain Kirke and the Klingons?
Kirke: Ma tahtsin lihtsalt kvartetile vastanduda ja teha sellist muusikat, mida kvartetiga teha ei saa. Bändid, mis mul praegu on, seal me proovime muusikalist materjali üksteisele vastandada, seetõttu mul ei ole ka varianti, et ma ühe bändi loo teisele ümber tõstan. Kapten Kirke on väga kontseptuaalne asi, terve muusikalise materjali jaoks kasutasin ainult kolme muusikalist elementi!
Anne: Nii on Picasso soovitanud – et kui on valida kümme väljendusvahendit, siis valige vaid kolm – mida valisid?
Kirke: Teemalõigud, mida erinevate vahenditega arendada ja mida saab üksteise peale kihtidena panna.
Anne: Triokoosseis on ühelt poolt väga traditsiooniline, teisalt leidub ikkagi veel uusi väljendusvõimalusi. Sellelaadne trio on vähemasti Eestis täiesti eriline, kuidas trio sündis?
Kirke: Kohtusime kaheksa aastat tagasi Portugalis suvelaagris ühes suuremas kollektiivis. Esimene kontsert oli Philly Joe’s jazziklubis. See juhtus nii, et ma kutsusin Etienne’i ja Ludwigi Tallinnasse plaati salvestama ja meil oli kahepäevane proovilaager, siis Phillys kontsert ja siis salvestamine. Tol hetkel me ei mõistnud, et see pole päris igapäevane viis, kuidas bändi alustada, aga sel hetkel tundus kõik väga loomulik ja õige.
Anne: Kas tänu albumile “The Wrong Needle” olete esinemiskutseid saanud?
Kirke: See on juhtunud ikkagi eeskätt tänu European Jazz Networki esinemisele siin Tallinnas 2021. aasta septembris. Meil on olnud mitmesuguseid esinemisi – üks suurem suvine turnee ja siis käisime näiteks Punkti festivalil Norras, seejärel tegi Punkti festival dessandi Pariisi – seal me mängisime, siis Berliini jazzfestivalil, kus hakkasid asjad hargnema Saksa muusikaturule ja ka Punkti kaudu tuli esinemispakkumisi. Näiteks kui olime Pariisis, siis tuli Banlieues Bleues festivali korraldaja Xavier meie juurde ja kutsus meid esinema sellele mainekale festivalile jne. Meie viimane esinemine oli nüüd märtsis Budapestis, kus salvestasime ka uue albumi materjali, see ilmub sügisel.
Anne: Saksamaal on uue jazzi publikult hoopis arvukamalt ja kindlasti ka huvi selle vastu suur. Kuidas teid vastu võeti Berliini festivalil?
Kirke: Väga hästi, siinkohal pean tänama festivali korraldajat Nadini, kes väga hoiab meid, ja ta oli meid pannud kõige paremasse kohta ja kõige paremale ajale esinema. Enne meid oli Sven Ake Johanson ja pärast meid oli Peter Brötzmann/Bekezas/Drake, olime kõige suuremas saalis ja meile oli garanteeritud väga palju publikut.
Anne: Legendaarne avangardsaksofonist-helilooja Brötzmann käis ka Jazzkaarel esinemas, kas Berliinis kohtusite ka – kaks triot?
Kirke: Seda ei jõudnud, aga Hamid Drake’iga ajasime pärast hamburgeri-järjekorras juttu.
Anne: Kas võib nii öelda, et teie triol on osa eesmärke täidetud – mõned mäed on vallutatud. Album, õigemini juba kaks, on valmis ja arvukad esinemised jätkuvad.
Kirke: Vist küll. Šveitsis Lugano Raadios stuudiost, kus on muide paljud jazzilegendid esinenud, oli otseülekanne, sealt sõitsime Budapesti, kus salvestasime uut plaati. Ega harjutamiseks palju aega ei olnud, aga ma tean, et me kõik oleme väga kiired õppijad, ja saime hakkama. Loeme üksteist väga hästi, see andis ka uue albumi materjalile palju juurde. Aprillis oleme olulisel muusikamessil jazzahead’il Bremenis ja tuleme ka Jazzkaarele.
Anne: Jazzahead on jazzimaailmas väga oluline sündmus, kus saavad kokku muusikud üle Euroopa ja külalisi on kogu maailmast. Sul õnnestus seal esineda oma kvartetiga ning nüüd on sul au teistkordselt esineda Bremenis väga nõudlikule kuulajaskonnale. Bremen on ka oluline kohtumispaik, kust võib taas midagi hargnema hakata.
Kirke: Muidugi anname oma parima, et publikut ja korraldajaid ka sel korral võluda, aga ma agressiivset lobitööd teha ei taha, ma arvan, et selliseid diile mul vaja ei ole.
Anne: Trio muusika on sinu komponeeritud, aga milline on bassist Etienne Renardi ja trummar Ludwig Wandingeri roll kompositsioonide kujundamisel?
Kirke: Oleme kolmekesi kõik hästi tähelepanelikud ja praktilised, kui keegi meist toob sisse mingi ootamatu muusikalise sündmuse – näiteks lööb vaikses kohas hästi kõvasti trumme, siis teised kohe reageerivad vastavalt. Selles suhtes trio töötab hästi, et suudame üksteist väga tähelepanelikult jälgida. Muidugi on meil plaan, milline lugu peaks välja tulema kontserdil või stuudios, kuid väga tihti läheme muusikaga lihtsalt rändama, aga suudame siiski igas olukorras olla hästi koos.
Anne: Kuulasin teie debüütalbumit “The Wrong Needle” ja mulle tundus, et pala kaupa on albumit keerulisemgi kuulata kui tervet albumit. Kas sa mõtled kohe alguses plaadi kui terviku peale?
Kirke: Näiteks mõni asi võib kontserdil olla väga raju, kuid stuudios võib see välja tulla hoopis muud moodi. Vahel teeme nii, et hakkame lihtsalt improviseerima ja kui sealt tekib midagi huvitavat, siis paneme selle ka albumile.
Anne: Vahel mulle tundub, et klaver on sinu käes nagu löökpill või värvipill ja konkreetset meloodiat nagu ei leiagi. Kui kontserdile tuleb muusikasõber, kes pole varem sinu muusikat kuulnud, kuidas ta peaks seda kuulama?
Kirke: Ma toon paralleeli etenduskunstide maailmast. Üks festival, mis mulle kohutavalt meeldib, on Baltoscandal, kus näeb kaasaegsest etenduskunstide maailmast igasuguseid imetükke. Võib olla, et ilu leiad sealt harva, aga vaatajana tajud, et seal on pöörane energia. Machbethi vaadates tundsin, et mind pussitatakse kolm tundi järjest, muusika oli siin tasakaalustaja rollis, loos eneses midagi ilusat ei olnud, aga see oli lihtsalt nii haaravalt esitatud. Muusikas võivad ka asjad olla huvitavad ja samal ajal koledad.
Hindan vägagi matemaatilist konstruktsiooniprintsiipi, etenduskunstideski nähtu innustab samasuguseid asju muusikas otsima.
Anne: Naispianiste-jazziheliloojaid on ju päris palju – meenuvad Carla Bley, Myra Melford, Aki Takase ja ka nooremaid Eve Risser, Kaja Draksler – kas nemad on sulle ka olnud eeskujuks?
Kirke: Kaja kindlasti, ma tunnen teda päris pikka aega, kuna üks kitarrist, kellega ma koos mängisin, oli ta boyfriend. Kui nad käisid Eestis esinemas, siis peatusid nad mu korteris ja ta on tõesti tore inspireeriv inimene. Siis hindan väga Elias Stemesederit Jim Blacki triost. Ta on minust aasta noorem – 32 praegu –, aga juba vähemalt kümme aastat tegija.
Anne: Sinu rahvusvahelise trio kahe albumi ja kontsertide vahele mahuvad veel mitmed erinevad asjad – Lepo Sumera “Südameasjad”, “Solist” Draamateatris ja mõnda muudki.
Kirke: Need on tõesti erinevad väljakutsed, ma arvan, et see kõik rikastab. Draamateatris on “Solistiga” olnud üle 50 etenduse, see on klassikaline tükk, mul on lavapartnerite tekstidki peas, aga see on nii hästi kirjutatud, et sealt leiab alati midagi uut ja inspireerivat.
Anne: Kas Käbi Laretei ise on sind kuidagi oma mõtetega inspireerinud?
Kirke: Ma püüan temast distantseeruda, sest ajastu oli hoopis teine ja ma loodan väga, et ta mingites asjades siiski eksib. Käbi Laretei puhul räägitakse selles tükis palju ta isikliku elu heitlustest ja ta arvas, et see oli tingitud sellest, et ta on muusik. Ma ei tahaks midagi sellist läbi elada.
Anne: Kas sa tutvustaksid natuke seda põnevat kooslust, mis saab kokku 25. aprillil Jazzkaare laval, kontsert on sinu kui aasta jazzmuusik 2022 vabal valikul koostatud. Lisaks praegustele triokaaslastele Etienne Renardile ja Ludwig Wandingerile oled sa kutsunud osalema veel ühe trio, õigemini kvarteti muusikutest, kellega sa oled ka varem kokku puutunud.
Kirke: Elias Stemesederiga oli meil plaan 2020. aasta kevadel teha duot, Verneri Pohjolaga oli ka plaan kolm aastat tagasi teha duot. Lõuna-Korea trummar Sun-Mi Hongiga osalesime Edition Recordsi mentorlusprogrammis. Kui rääkisin sellest plaadifirma omanikele, siis nad rõõmustasid, sest Verneri on ka nende artist samamoodi kui Sun-Mi, ja Felix Henkelhausenit tean Berliini päevadelt, laivis polegi ma teda kunagi kuulnud, küll aga olen kõvasti tema albumeid kuulanud. Ta on fantastiline helilooja ja erilise energiaga bassist ning sobib väga hästi meie seltskonda.
Anne: Kaks triot ühel laval – kas mängite nii eraldi kui ka koos?
Kirke: Ikka koos. Laval on kaks trummikomplekti, kaks kontrabassi, kaks klaveri pluss trompet ja siis vaatame, kuhu annab minna sellise laiendatud koosseisu kõlapildis.
Mulle on tähtis, et laval oleks päris klaver. Pianiino sobib ka. Elektriline pill ei sobi – kui instrumendi kõla tuleb mõnest teisest kohast, mitte otse minu eest, siis ma ei taju, mida ma mängin ja see võib olla täiesti halvav.
Anne: Kas klaverifirma on ka oluline?
Kirke: Steinwayd on väga toredad, aga see tähendab seda, et tuleb ka Steinwayl harjutada, et kõlanüansse tabada, aga ma tulen kõigega toime. Mul on endal kodus Estonia, mis on minu soovide järgi renoveeritud. Pill on hästi sametise kõlaga ja kodus on sellega mõnus harjutada.
Anne: Aga vahel oled sa ikkagi kasutanud pisut elektroonikat ka?
Kirke: Trios ma elektroonikat ei kasuta, see on omaette nišš, ja praktilistel põhjustel ka – seda on kallis ülal pidada. Alati kui me trioga reisime, on meil kaasas ainult käsipagas.
Anne: Nii et – jääme põnevusega ootame Kirke Karja ja tema muusikutest sõprade väga erilist kontserti Jazzkaarel.
