See külaskäik jäi ajalehe ilmumistsüklit arvestades kõige viimasemale minutile, kuna KesKusi kaanekunstnik Toomas Altnurmel oli kogu aeg jubedalt kiire. Nimelt avas ta Aatrium Galeriis näituse ja seda kaost, mis toimub loetud tunnid enne näituse avamist, suudab vist ka kõige suuremast kunstivõhikust lehelugeja ette kujutada.
AKTIIVNE HULL NON GRATAST
Laiem avalikkus teab Altnurmet ehk Pomshiva hüüdnime all kui lärmakat laia profiiliga skandalisti. Ühte eredavärvilist ja lärmakat lüli “Sobolevi märatsevast jõugust”. Tema esimene ametlik töökoht kodumaal oli nimelt Akadeemia Non Grata õppejõud. “Jah, kunagi olin mina ka seal üks loom. Väga lärmakas loom,” ütleb ta ise selle eluperioodi kohta.
Radikaalide vabrik Non Grata hingitseb kuidagi edasi, aga õppejõud Altnurme sellega enam seotud ei ole. “Non Gratale sai saatuslikuks Kunstiakadeemiaga ühinemine,” arutleb ta asjalikult ja lisab, et muidu poleks soome pintsaklipslastest koosneval akrediteerimiskomisjonil sinna mingit asja olnud.
“See oli täiesti kunstikauge komisjon ja eks Grata tüübid hüppasid ikka ise ka ülimalt ebadiplomaatiliselt, et see nüüd ongi kunst, mida meie siin teeme. Võtame inimesed koost lahti ja siis õmbleme teistmoodi kokku. Nii otseses kui ülekantud tähenduses: kaks Non Grata tibi õmblesid end kord performance’i käigus omavahel sõna otseses mõttes niidi ja nõelaga kokku. Aga lõbus ja huvitav oli vähemalt kogu aeg ja seal majas toimusid kõik asjad koos, ilma lahterdamata, nagu see peakski olema?
Kunst, teater ja muusika ei ole ju nii kauged ja üksteisest eraldi seisvad asjad. Tallinnas on nii, et ma isegi ei tunne oma põlvkonna näitlejaid näiteks, sest mingeid kokkupuutepunkte ei ole. Aga võiks ju. See tuleks kõigile kasuks, kui kõik loomingulised erialad ühe katuse all oleksid.”
KULTUURITEHASE KÜSIMUS
Küsin, mis ta Non Gratast kaasa sai. “Lapse sain,” teatab Toomas konkreetselt. Tsikli otsas kohale saabunud Altnurme on ontlikkuse kehastus ja tutvustab mulle oma Yamahat kui maailma parimat kainet sõpra.
“Mõned ütlevad, et ma olen üksik tüüp. Mõnes mõttes olengi, kunstnik teeb ju oma tööd üksi, mitte nagu näiteks bändimees. Samas, minu meelest võiks Tallinnas kunstiinimestel selline koht olla, kus ühiselt intelligentsemalt kui juues aega veeta. Üks maalib, teine taob samal ajalt trumme, need ei ole nii erinevad asjad,” räägib ta ise oma jutust järjest enam innustudes.
Kas ei kõla see jutt joomisspordi raskekaalumehe Altnurme suust mitte üllatavana? Aga kui mõtlema hakata, siis nii see ju ongi, et üksi ateljeesügavuses sumava kunstniku ainus võimalus inimestega suhelda (vähemalt Tallinnas) on toobi taga.
“Miks see nii on? Kelle linnavalitsusest võiks riigikogust peaks ära möllima, et näiteks Kultuuritehase jaoks pappi leitaks?” küsib ta ühtaegu minult ja iseendalt.
“Juulis tuleb mulle San Fanciscost üks sõber külla. DJ Robert, ta on tegelikult japs. Temaga koos me oleme hästi palju selliseid asju teinud, et mina maalin ja tema komponeerib samal ajal minu maalide järgi muusikat. Vahepeal tuleb ja küsib minu arvamust, kas see koht peaks nii või naa olema. Minu ekspertarvamus – ha-ha-haa! Samas võin mina temalt ka küsida, kas peaksin kollast või rohelist värvi kasutama. Maale saab helindada küll ja helisid maalida. Mingi muusikaga lihtsalt tulevad mingid konkreetsed pildid silme ette. Mõtlesin, et temaga koos võiks mingi laheda väliürituse teha, aga ma ei tea veel, mis ja kus. Võib-olla mere ääres mõnes vanas tööstushoones,” räägib Toomas.
SUUR VALGE MEES KOREAS
Aga tõeliselt huvitavaid asju juhtus Toomase elus juba ammu enne Non Grata aegu. Non Grata oli tagasitulek, pärast pikaaegset vabatahtlikku eksiili. Tema kunstnikutee sai alguse 1994. aastal saadud UNESCO stipendiumist, mis ta Taisse, Rajamangala Ülikooli viis.
Peale seda reisinud ta aasta otsa kolmest bussitäiest koosneva seltskonnaga mööda Ameerikat ringi. See oli programm nimega “Up With People”, mis moodustas rahvusvahelisi teatritruppe erineva taustaga noortest. Korraldajad vaadanud Toomast, et las see kirju särgiga karvane mängib bongosid. Ta näinud lihtsalt selline välja, et nagunii oskab. Tegelikult ei teadnud Toomas tol ajal trummimängust tuhkagi, aga välja öelda ta seda ka ei julgenud. Ei jäänud muud üle, kui asi salaja nurga taga niivõrd-kuivõrd selgeks õppida ja proovis vaadati, et nojah, enam-vähem, natuke tuleb seda karvase tüübi bongomängu veel lihvida – nii saigi Toomasest olude sunnil trummar, kes Ameerikas rohkem kui 50 kontserdil üles astus. Trumme mängib ta muide senimaani, aga Ameerika talle ei meeldinud, ta tahtis hoopis tagasi Aasiasse saada.
Hüüdnimi Pomshiva on Toomasega Indiast kaasa tulnud: Pom Shiva tähendab maakeeli Püha Shivat. Aasiasse tagasi saamisega oli lugu nii, et kirjutas siis Toomas esmalt usinalt stipendiumiavaldusi, et Jaapanisse õppima minna, aga sinna unistustesaarele teda ei tahetud. Seevastu Korea valitsus oli kohe nõus “suure valge mehe” kooli võtma, aga ainult sel tingimusel, kui valge mees esmalt korea keele ära õpib. Õppiski, aastaga. Ma ei tea, kui palju Eestis korea keele oskajaid on, üks neist on igatahes skandalist-kunstnik Toomas Altnurme. Saan Toomase käest teada, et korea kirjakeel hangul on maailma kõige noorem ja kõige teaduslikum keel, ainult 350 aastat vana. Enne seda kasutanud korealased hiina hieroglüüfe, hangul on Toomase sõnul suhteliselt lihtne.
Koolis käimise kõrvalt teeninud ta Koreas raha seebikanäitlejana. Kohalikku keelt rääkivaid valgeid mehi on sealsetesse seebikatesse ikka ja alati vaja, räägib ta. Episoodilised rollid, mis valgele mehele täita anti, olid näiteks Tarzan, pitsapoiss, turvamees? üsna veidrad rollid, arvab ta ise.
ERINEVAD AASIA RIIGID
“Koreas alustasin ka reivikunstniku karjääri. Seal on samamoodi kui siin, et palju need inimesed galeriides ikka käivad, käivad kunstnike sõbrad ja tuttavad, väga kitsas ringkond. Aga reividel inimesed käivad ja kui tuba on suuri neoonvärvilisi pilte täis, siis lihtsalt ei ole neid võimalik mitte märgata. Minu kirevate värvide ja jõuliste faktuuride algus on tihkelt reivikultuuris. Pidude kujundusi olen pea kõigis maailma otstes teinud.”
Idamaades on asi selles mõttes teistmoodi, et mingil hetkel, kui ühiskond on su omaks võtnud, hakkab ta sinu eest hoolitsema. Ma mõtlesin korduvalt asjad kokku pakkida ja Koreast tagasi tulla, aga kohe, kui selle mõttega välja tulin, tuli neil minu jaoks häid tööpakkumisi vasakult ja paremalt, nii olingi seal neli ja pool aastat. Lapse saamine oli peamine põhjus, miks ma mõtlesin paikseks ja korralikuks hakata, aga ma ei tea, kas see välja tuleb. Kui ei tule, siis lähen tagasi Koreasse kunstiõpetajaks ja seebikanäitlejaks, et perekonnale raha saata,” räägib ta.
Erinevatest Aasia riikidest võib Toomas pikalt rääkida. Ta kukub innukalt erinevaid Aasia kultuure ja inimesi võrdlema – avatud ja sõbralikud taid olevat tema sõnul ikka väga teisest puust tegelased kui Ameerika sõjaväelise korra all elavad korealased. Õhtul peale viit olevat linn USA sõdureid paksult täis ja neid on ikka tuhandete kaupa, see re?iim on kohalikku kultuuri meeletult palju mõjutanud? sellest traktaadist võiks omaette raamatu kirjutada.
INIMENE, KES TAHTIS VIIEKS PROFESSORIKS
Nagu Pomshiva puhul tavaks, lõppes ka tema korralikuks hakkamise katse skandaaliga. Nimelt kandideeris kodanik Altnurme hiljuti Kunstiakadeemias viiele professori kohale korraga. Kes sellist asja enne näinud on?
“Akadeemia juhtkond pidas seda järjekordseks performance’iks, nad vihastasid, et ma irvitan süsteemi üle. Tegelikult ei irvitanud, ma ei kandideerinud enda jaoks absurdsetele kohtadele – tekstiili või nahakunstiprofessoriks näiteks. Maal, joonistamine, skulptuur, interdistsiplinaarsed kunstid ja avatud akadeemia juhataja, kõik need kohad, kuhu ma oma tausta ja hariduse poolest pädev kandideerima olin. Marko Mäetamm ütles pärast, et kui oleksin ainult maaliprofessoriks kandideerinud, oleksin saanud,” räägib ta katsest akadeemilist karjääri alustada.
“Mu vanaisa oli ka kunsttööstuskoolis õppejõud, minust oleks võinud saada vanaisa mantlipärija,” seda öeldes vaatab ta mulle tõelise paipoisi pilguga otsa ja räägib ratsionaalselt, milline on tänapäeval professori palk. Mina ei suuda seda juttu esmalt uskuda, siis naerame tükk aega koos ja leiame ühiselt, et sel juhul ongi nii, et elamiseks on vaja kahte professori palka ja kui sa sellest rahast näiteks maalimistarbeid ka tahad osta, siis vähemalt nelja. Noor isa püüdis lihtsalt majanduslikult mõelda, aga vanemad kolleegid solvusid, et tuleb sinder mõnitama.
Toomas räägib, et elatubki kunsti tegemisest. Iga paari-kolme kuu tagant on tulnud keegi müstiline tuttava-tuttava-tuttav, kes tahab mõnd pilti osta.
“Rahvusvahelised skulptuurisümpoosionid on toredad asjad. Need on sellised üritused, kuhu kutsutakse tegelased üle maailma kohale. Sõidukulud makstakse kinni ja aja eest, mis nad kohapeal on, makstakse palka. Siis igaüks teeb oma tööd ja vahepeal elatakse muidugi ka lõbusat seltsielu. Möödunud aastal elasin näiteks kuu aega Brasiilias marmori sümpoosionil, neid sümpoosione on üle maailma meeletult palju. Sel sügisel lähen Lõuna-Carolinasse. Näis, võib-olla ikkagi ei pea kohe Koreasse kolima,” räägib ta.