Sergei Kaledin alustas oma kirjandusteed otse kuulsusest. Tema “Vaikne kalmistu”, mis avaldati “Novõi Miris” kaheksakümnendate lõpus, sundis kõdunevaid intelligente ahhetama, tsiteerima ja hämmastuma, aga kirjanduse õgardeid – nina raamatus vahele jätma metroojaamu. Sergei ei avastanud mitte niivõrd uut teemat, vaid tuletas meelde “väikest inimest” ning soojendas ta üles. Nii “Vaikses kalmistus”, kui ka “Ehituspataljonis” ja “Papis ja töölises” kirjutab ta neist, kes ei oska rääkida?
SINU KOHT ON – VANGLAS
JS: Sergei, kõik sinu asjad on vormitud elust, seepärast ei küsigi ma selle kohta, mida sa praegu kirjutad, vaid et millest sa elad?
SK: Vanglast. Kaebasin kuidagi oma sõbratarile Ljusja Ulitskajale, et mul on igav, et lähen kärna nagu peni, tema aga ütleb mulle: sinu koht, Serjo?a on vanglas. Mina talle: arvad sa? Tema aga: pole siin mõeldagi midagi – viieteistkümne kilomeetri kaugusel sinu suvilast asub Mo?aiski laste kasvatuskoloonia, sõida sinna. Kuidas ma sinna sõidan, mida ütlen? Sõidad linnapea juurde, ütled, et oled Kaledin, kui ta pole just oinas ning on sind lugenud, kui aga pole, kingid talle raamatu?
Nii ma tegingi, nagu Ljusja ütles. Sõitsin Mo?aiski meeri juurde, selgitasin, et tahan vanglasse laste juurde, isegi ei tea õieti miks, aga igal juhul jutustan neile kirjandusest-kultuurist, ajan nende juurde huvitavaid inimesi – kirjanikke, näitlejaid, viin tasuta raamatuid.
Koloonia ülemaks – väga huvitav onuke – oli polkovnik ?atohhin, uue põlvkonna vanglamees. Mitte jõhkard, mitte Sol?enitsõni välja-ajaja, vaid inimene, kes mõistab, et kui vanglat mitte avada, pistab see meid kõiki kinni, tapab, nakatab AIDSi ja süüfilisega.
JS: Said siis tööle.
SK: Algul otsustasin ma poistele korraldada kirjandusstuudio. Kuid fookus ei õnnestunud. Minu klientuur kirjaoskusest midagi teadis, mitte aga seda, mida ise kirjutada. Kes oli emaleisale noaga äsanud, kes sõbra uputanud, aega õppimiseks eriti polnud. Siis vahetasin ma pisut plaati, hakkasin neile rääkima elust ning ka kirjandusest ja muidugi vedama sinna huvitavaid inimesi. Sõitis nende juurde hiljuti Valeri Zolotuhhin, laulis laule, poistele meeldis. Sõitsid nende juurde poeedid. Mõned raamatukogud saatsid neile mustmiljon raamatut. Nemad aga ei tea, mis raamatutega peale hakata.
Mina ütlen: raamat on kogu elukogemuse tasuta omandamine, kaif, mõistus. Ma ütlen: vaat saadeti teile Norrast head püksid, teie aga kandke nende küljetaskus alati raamatut ja kui midagi teha pole, ärge hakake lolli mängima, vaid avage see ja lugege. Ja veel mõtlen ma iga kord raamatu jaoks sissejuhatuse ja autori erilise iseloomustuse. Noh, ütleme: “Pu?kin Aleksandr Sergejevit? oli vähetuntud poeet ja prosaist”. “Ei!” karjuvad nad, “ta oli tuntud, kuulus!” ja rõõmustavad oma harituse üle, võivad hiljem isegi läbi lugeda?
Kõige huvitavam aktsioon oli aga järgmine. Ma sõitsin Novõi Oskoli tüdrukute kolooniasse. Seal kamandab samuti arenenud naispolkovnik, jälle mitte jõhkard, jälle saab aru, et vangla peab hoidma avatuna. Ja ma tegingi tüdrukutele ettepaneku kirjutada kirju minu poistele. Et neil algaks kirjavahetus. Seadus üldiselt keelab kirjavahetuse süüdimõistetute vahe, kuid minu ülemused olid uue põlvkonna ülemused. Hiljuti sõitsime kogemusi vahetama Norrasse ja Rootsi. Ning tuldigi mulle vastu. Kahe tunniga kirjutasid tüdrukud sada kirja. Need kirjad jagasime poiste vahel. Poisid lausa rebisid need käest. Ma hoiatasin neid: “Te, poisid, olge korralikumad, et ei kirjutaks mingit jama, nii et tüdrukud ei vastagi teile enam?” Nii algaski neil kirjavahetus. Kui sellest midagi välja tuleb, võivad, ütlesin ma poistele, ka minu sõbrad ajakirjanikud sellest huvituda? Üks poistest armus tüdrukusse kirja teel; tüdruk kirjutas luuletusi ning poiss talle vastu; mõlemad on mõrvarid, nüüd saab poiss vabaks ja sõidab tüdruku juurde Novõi Oskoli, kus too tingimisi vabaks peaks saama?
Ning seni viimane: tuli kolooniasse uus poiss. Lõpetas suurepäraselt kooli, astus instituuti. Rõõmu pärast jõi koos sõpradega. Hakkasid kuraasitama. Kas julged, räägivad, sellelt tädilt koti ära võtta. Julgeb. Kotis oli viissada rubla. Poiss sai viis aastat. Viie aasta pärast tuleb ta välja juba purustatud inimesena. Ja siis tuli mulle mõte lasta tal õppida instituudis kaugõppe teel, et tal lastaks kuidagimoodi sessioonidele sõita. Läksin polkovniku juurde, see aga räägib: on meil selline premeerimisvõimalus hea käitumise eest – puhkus; selle puhkuse võib just kokku viia sessiooniga?
JS: Sind ei häiri, sind ei sega see olukord, et sa nii või teisiti sekkud alaealiste saatusesse, ennekõike kogud materjali järgmise raamatu tarvis?
SK: Ma ei mõtle mingist raamatust kuni lihtsalt mõistan, et võin neid noori abistada. Olgugi? muidugi, materjal on unikaalne?
JS: Miks vene kirjanik peab tingimata surema, et teda mõistetaks, vene alaealine peab aga tingimata vangi sattuma, et tema vastu huvi hakataks tundma?
SK: Mind huvitavad ainult need äärmuslikud, lootusetud olukorrad, kui aidata justkui millegagi ega kedagi ei saa, ometi selgub, et saab?
KIRJANIKUKS SAIN EMA TAHTEL
JS: Sergei, iga kord omandad sa mõne elu huvitava kihi, hiljem aga kirjutad sellest. Milline idee sind tõmbab, mis vajab elulist kinnitust?
SK: Ei mingit ideed! Vaata: möödusin 1976. aastal Pjatnitski kalmistust, käisin Kirjandusinstituudis loengutel, järku tuleb minu juurde mees, selline intelligentne prillidega juut, hiljem selgus, et ta on dissident, lahtiütleja, teaduste kandidaat, ja karjub, et mingile Vorobeile on seal pähe löödud ning vaja on abilisi? Huvitav?
JS: Kuidas sa kohanesid selle eluga kalmistul?
SK: Suurepäraselt. Olen terve, töötasin hästi. Lisaks oskan ma rääkida, lobiseda, klienti töödelda. Ning Vorobei, kes tuli haiglast peaaegu täiesti kurdina, võttis mind meelsasti oma paariliseks. Ning meile jooksis kõva kopikas. Ostsin endale kooperatiivkorteri, käisin tüdrukutega restoranis. Imeilus elu, Moskva kesk linnas, pole nõukogude võimu, saja-aastased jalakad, dekabristide hauad, ümberringi peied, joo palju tahad? Ära tulin siis, kui kadus raha võlu, see tähendab: mul oli seda nii palju, et ma enam ei mõistnud, kui palju on palju ja kui palju vähe.
JS: Ja hakkasid raamatuid kirjutama?
SK: Mis sa nüüd! Ma ei hakanud ju kirjanikuks omal tahtel, ema sundis mind. Ta hakkas mulle etteheiteid tegema, et ma kuidagi kirjandusinstituudis diplomit kaitstud ei saa. “Sina,” ütleb, “oled mul vist idioot”. “Ma pole idioot, ema!” – “Ei, ikka vist oled idioot”.
Läksin kaks korda Kirjandusinstituuti, kuid diplomitööd kirjutada ei suutnud. Ning instituuti sain ma tutvuse poolest, tatari keele tõlgiks. Mina aga ei õppinud, pidutsesin ja jõin kogu aeg. Ema sõitis minu juurde ja rääkis, et hakkab minu pool elama, kuni ma diplomitööd kirjutama ei hakka. Millest? Ütleb mulle, kirjuta proosat. Proosat? Ma polnud proosat kunagi kirjutanud! Aga tema – sa oled ju kalmistul töötanud, sellest kirjutadki. Ma kirjutasin. Kümne aasta pärast see avaldati. Ma sain kuulsaks. Kuid mind, kordan, ei tõmmanud, nagu Gagarinit, lapsest saadik kõrgus, tahtsin emast lahti saada, et ta mind ei segaks?
JS: Niisiis sundis ema sind kirjutama niikaua, kui ta elas?
SK: Sundiski. Ema oli mul iludus, filoogiateaduste kandidaat, tõlkija. Minu esimene toimetaja. Viis aastat tagasi tulin tagasi kusagilt välismaalt ja sõitsin ema juurde suvilasse – toiduaineid viisin, pojalikku austust näitasin üles. Mootorit välja ei lülitanud, kiirustasin Moskvasse. Ema mul Moskvasse sõita ei lasknud, käskis istuda maal ning midagi kirjutada. Kuhu sul, ütleb, lollil kiiret on. Ma puiklesin vastu, meil emaga oli lepe, et ma pean kolm korda “Novõi Miris” trükitud saama, kuulsaks saama, siis olen vaba. Ma tegin kõik nagu kokku leppisime ning mul on õigus elada, nagu tahan. Jäta, ütlen, ema, ma olen kõik teinud. Aga tema: ma keedan sulle praegu teed, mul on maitsvat hapukapsasuppi, võibolla sõidad siiski alles homme? Või jääd hoopis päriseks, tood kirjutusmasina välja, rõõmustad vana emakest mõne jutuga?
Siinkohal pean ütlema, et kirjutada ma oskan, välja mõelda aga mitte. Ja ema mõtles mulle alati välja teemad ja pealkirjad. Ta soovitas mul kirjutada Iisraelist. Aga mida sa selle kohta uut ütled? Juba kõik olid kirjutanud Iisraelist, juba kõik teavad. Et antisemitism on vastik, iisraellased on vaprad võitlejad jne jne. Aga ema selle peale – sina, ütleb, saada Iisraeli mitte iseennast, vaid meie suvilanaaber Vladimir Ivanovit? Merkulov, joodikust puusepp.
Naaber on pimedusjünger, kangekaelne, sirgjooneline ja oma arvamusega, kõik nagu peab, antisemiit. Kuidas saadad niisuguse Iisraeli? Aga sina mõtle, räägib ema, et ta sinna tööle sõidaks, vea ta sinna ja kõik läheb iseenesest. Ning ma vedasingi. Kirjutasin jutustuse, andsin emale ning tema laskis mu Moskvasse?
EI SAANUD MINUST HULIGAANI
JS: Sa kasvasid õnnelikus perekonnas, vanemad lahku ei läinud?
SK: Perekonnas elasin õnnelikult. Kuid vanemad läksid lahku, kui ma olin üksteist-kaksteist. Noh, läksid lahku, aga mul oli kaks vanaisa, kaks vanaema, kõik toidavad, kõik haletsevad ja hoiavad. Ema abiellus uuesti, aga isa jäi üksinda.
JS: Võõrasisa meeldis sulle?
SK: Väga. Matkaja, rännumees, Hemingway tüüpi mees selline?
JS: Aga isa?
SK: Isa jumaldasin, ning lootsin mõnda aega, et ema andestab talle, olgugi et andestada polnud talle millegi eest. Ema otsustas, et isal on üksinda paha ja tegi mulle ettepaneku tema juurde elama minna. Oin rõõmuga nõus.
JS: Olid sa kuulekas poiss? Lugesid mõtlikult raamatuid?
SK: Kus sellega! Ema kutsuti kogu aeg kooli. Õpetajad mind ei sallinud. Ma ei kannata, kui mind käsutatakse ning selles ongi kogu asi. Ehkki välimuses mul midagi huligaanlikku polnud, olin paksuvõitu, kasvult lühike ning nutsin romaani “Perekonnata” lugemisel, kui seal ahvike sureb, aga käske ei kannatanud. Ning tüütasin kõiki sedavõrd, et ema isa, natuke joonud, rääkis mõtlikult mu emale: “Mis oleks, Tamara, kui koputaksin talle õige haamrikesega lagipähe ning kõik su mured saavad otsa. Sina muidugi nutaksid päeva kolm, aga seevastu milline elu sul siis algaks! Mul aga on ükspuha, kus surra, siin või vanglas?”
JS: Aga kelleks sa saada tahtsid?
SK: Huligaaniks. Neljateistaastasena tahtsin saada ilusaks, “Tere, minu Murka”-tüüpi huligaaniks. Kuid ei tulnud välja. Osutus, et huligaanid on hirmus igavad, mina aga hakkasin juba lugema Remarque’i. Vaatasin ringi, hakkasin mõtlema, mis edasi teha. Koolist oli mind selleks ajaks juba välja visatud.
JS: Mille eest?
SK: Ei tea. Isegi direktriss, kes teatas haridusosakonda: kas tema või mina, ei suutnud midagi korralikult põhjendada. Ja isa võttis mind tööle konstruktoribüroosse. Mind nimetati õpilase-joonestaja kohusetäitjaks. See oli kolmandajärgulises keldris, räpaste seintega, kus töötasid viiekümnendate aastate alguses enamikus juudid, kes varjasid seal end stalinliku omavoli eest. Atmosfäär oli kõrgintellektuaalne ja -humaanne. Käisin tööl nagu peol. Lõpetasin eksternina kooli. Astusin tehnikainstituuti ja lubasin endale rahuldust minnes vanasse kooli vapustama endisi õpetajaid ja klassikaaslasi; nemad seal teevad eksameid küpsustunnistuse saamiseks, mina aga justkui mingi Zbigniew Cybulski (Poola kultusnäitleja, nn. Poola James Dean – toim.) tumedates prillides sõidan mägedesse pikajalgse kaunitariga väikest viskit jooma?
JS: Kas lõpetasid instituudi?
SK: Ei, igav hakkas. Läksin sõjaväkke.
JS: Ja tõid sealt romaani “Stroibat”?
SK: Just nii.
JS: Aga kuidas sa kirikus tööle hakkasid?
SK: Meie suvila lähedal külas oli Jumalaema kirik ning meie abikaasa Olgaga armastasime seal jalutada. Kirikus töötas niisugune must kuiv eideke Veera Borissovna, kirikuvanemana. Kord kohtasin teda Partizanskaja jaamas; läheb seal teekannuga, tume, nukker. “Miks te selline tusane olete, Veera Borissovna?” – “Oh,” ütleb ta, “häda on käes. Uus preester ajas minema kütja Sa?a. Nimelt oli meie Sa?a tema arvates juut! Aga kas Jeesus Kristus oli tatarlane või? Aga nüüd on sügis tulemas, katlad külmuvad lõhki, kes kütma hakkab? Mina või? Mina ei suuda, olen vana. Freskod lagunevad, lõpp on kirikuga.” Sina, ütleb, sõida Moskvasse, Serjo?enka, leia mulle sealt mõni mees, nõder, kehva peaga, kuid karsklane. Et kirikut maha ei põletaks. Et ainult ämbrid söega kohale tooks, mina aga toidaksin teda, annaksin raha.
Ma sõitsingi, helistasin kõik läbi, keegi ei taha. Ning ma räägin Olgale: kuule, Veera Borissovna otsib nõrgapealist, nõtra, mulle see sobib ja et ei jooks – ma armastan juua, kuid kirikus mitte. Ja hakkasingi kütjaks. Seitse kuud järgimööda elasin kiriku juures. Ükskord tekkis piinlik olukord: magan öösel, järsku tormab minu juurde Veera Borissovna: tõuse üles, Serjo?ka, jookse kirikusse, altaril unustati küünlad kustutada, kohe-kohe võib põlema minna, põrand on puust? Ma lippan aluspükstes kirikusse, vaevalt jõuan altari juurde, kui ta on mul äkki seljataga: “Oled sa ristitud?” – “Ei.” Naine ei tohi altari juurde minna ja ristimata. “Jumal küll, kelle võtsime!” ohkab Veera Borissovna. Mina jäin seisma, pöörasin end tema poole, aga juuksed olid mul selleks ajaks kasvanud ja hakkasid kiskuma lokki, reetes neljandiku minu juudi verest. “Ega sa juut pole?” – “Veera Borissovna, kirikus valetama ei hakka!” – “Oh, isake saab teada! Oh, mis saab!”
JS: Mis sind kirikus sel ajal huvitas?
SK: Jumal huvitas, religioon.
JS: Õndsad?
SK: Head olid minu kirjaoskamatud eidekesed – Veera Borissovna, veel mõned tädid, kel usk aitas taluda nende õudsate elude koormat. Veera Borissovnal hukkus poeg, mees jõi ja suri, siis keeras ta majaukse lukku ja läks kirikusse lühikesteks õnneaastateks. Kui ta haigestus, sõitis teda preester õnnistama, küsib temalt pattude kohta; tema meenutab ja meenutab, ikka vastab preester, et ei see ega teine pole patud. Lõpuks meenus talle, et lasi 1932. aastal aborti teha, läkski talle nii üks patt arvesse. Tema käes olid hoiul kiriku tohutud rahasummad, tema aga magas oma igerikus onnikeses ega kartnud vargaid. Ütles, et ei anna neile raha, isegi kui hakkavad piinama, kannatab ta kõik Kristuse nimel välja? Kõik muu on religioossete tegevuste teater.
JS: Usklikuks ei hakanud?
SK: Ei, kuid õigeusu kombestik meeldib mulle väga. Aga nagu ma polnud pioneer, nagu ma polnud komsomolis, ei lase ma end ka ristida. Kuid Veera Borissovna muretses, et kui ma ei lase end ristida, pole mul isegi inglit, kelle poole ta minu pärast palvetada saaks?
ARMUSIN ALATI ÄMMADESSE
JS: Tuleb kuidagi välja, Sergei, et sind huvitab üksnes kummaline elu, eristatud, võimudeta, reaalse ajata väljaspool. Aga kuidas sa korraldad oma pereelu?
SK: Minu jaoks on alati olnud autoriteetsed ilusad naised, kes sarnanevad minu emale: lõbusad, targad, kindlalt maa peal seisvad, jõukad, mitte kunagi hirmu tundvad. Selline oli minu esimene ämm Agnessa Elkonina, tema pärast ma esimest korda abiellusingi ning tema auks on minu esimese lapselapse nimeks Agnessa. Agnessa, nagu teda kutsusid peres kõik, oli uhke, ilus: rasketel hetkedel pöördusin ma tema poole lahendamatu probleemiga, kuidas elada. Agnessa vastas: mehele seda öelda pole mul võimalust ega õigust. Ma vaidlesin vastu: ma pole mees, ja küsisin: aga kes on mees? Selgus, et mees on näiteks Feliks. Aga kes see Feliks on? Feliks on ohvitser, iludus, kes lendas Korea kohal ja samal ajal jumaldas Agnessat. Agnessa ei armastanud teda piisaval määral; Feliks mõistis Agnessat ja rääkis: ma pole sulle paariline, mu kallis. Agnessa rääkis: ainult ära sure, su süda lõhkeb, kuid sina ära sure, mõtle heast. Tema vastas: selle peale võib sülitada, mu kallis, et süda lõhkeb, ma armastan sind? Ja nii edasi. Ma küsisin Agnessalt, mida te armastate? Tema vastas: ma armastan esiteks ja teiseks – mehi, kuid mis see on, ei suuda ma täpselt formuleerida?
Teine minu ämm Ester Jakovlevna Hessen oli poola keelest tõlkija; minu teine naine ei kõlvanud kusagile, aga ämm oli – klass: Zenon Kosedowskit tõlkis. Ning see ämm, kui ta oli 19-aastane, viidi iga öösel GPUsse ja tehti ettepanek koostööd teha; ämm keeldus sellest, teda peksti ja piinati, miks ta nõus ei ole, tema aga rääkis, et ta on juut ning juudi seaduse kohaselt pole tal õigust valetada. Mina, Sergei Kaledin, sülitan võib-olla sihukese seaduse peale, tema aga ei võinud, nii ta ei nõustunudki?
Kolmandas abielus polnud ämmal tähtsust. Olin abielus Tatjana Bekiga, võluva poetessiga, kelle värssidesse armusin kuueteistaastaselt. Tatjana Beki suhtes pidasin ma end halvasti ülal.
Aga hiljem sattus minu raamat kirjastusse ning mulle öeldakse, et minu toimetajaks on määratud Olga Lauer. Mina ehmatasin: minul on kalmistu, mul on õnnetud joodikud, nad ei lase raamatut läbi. Kuid polnud midagi, läbi läks. Sõitsin talle koju külla, vaatan ringi, uhh, mõtlen, kui huvitav, poleks paha selle tüdrukuga abielluda. Ja jälle sattusin elama kartmatute naiste juurde? Ja taas viis saatus mind kokku ebahariliku naisega, ämmaga – seekord sattus mulle ingerlanna Ida Sokko. Ta oli luterlane. Mis on luterlane ja mis on ingerlanna? See tähendab, et ta ei tea ning hingesügavuses isegi ei aima, mis on hirm. Ma ise olen arg inimene ning mind vaimustab naiste juures hirmupõlgus.
JÄRELSÕNA “SINELILE”
JS: Sergei, kõige peamine, mida leiab sinu asjadest, on arvatavasti kaastunne väikesele inimesele?
SK: See on olnud minus algusest peale. Mind huvitas inimene sissetöötamata hääleaparatuuriga, kes ei suuda ise enda eest rääkida ega kirjutada. Ma tundsin, et tal on, mida rääkida, ta tahaks, kuid ise ei suuda. Ei kalmistul, ei kirikus, ei ehituspataljonis. Tema eest tuleb mõelda, tuleb ära aimata. Imelik, ma kirjutan ja järsku tunnen mingil hetkel, et ei kirjuta mitte mina, vaid keegi dikteerib mulle ning need leheküljed ei vaja enam parandamist.
JS: Loed sa praegu palju?
SK: Loen kõike. Kõiki pakse ajakirju. Otsast lõpuni. Memuaare, ajalooalaseid artikleid, kirjandusteaduslikke uurimusi? Aga kaasaegset proosat pole. Kirjanduselu ei ole. Isegi kuulujutte kirjanikest pole. Kirjanikud ei huvita kedagi.
JS: Aga kinotegijad?
SK: Kinotegijad! Lülitan sisse televiisori ja Nikita Sergejevit? Mihhalkov teatab mulle, et tema filmi “Siberi habemeajaja” piletijärjekorda on inimesed end juba aasta enne pannud. Vaatan samas, et kinos “Mir” minu korteri lähedal jookseb just sama film. Jooksen ja ostan piletid. Vedas. Õhtul läheme naisega kinno ja loeme: saalis on täpselt nelikümmend kaheksa inimest. Minu naine on neljakümne seitsmes, mina – neljakümne kaheksas. Saalis aga on poolteist tuhat kohta. Ja ongi kõik kinost.
JS: Aga Muratova, German?
SK: Nende varasemad filmid mulle meeldivad, jumaldan neid, praegused aga käivad mulle üle jõu. Võtan kasseti, istun ekraani ette, tahaks justkui vaadata, aga selga lööb valu või veel hullem, hakkab sügelema ning tuleb meelde, et naaber kutsus ?a?lõkile, kuid film käib, veel mõtled, et naine lubas teed tuua, aga ei too, film aga jätkub?
JS: Kas inimesed pidutsevad nii nagu enne või kuidagi teisiti?
SK: Muidugi teistmoodi! Täisväärtusliku peo jaoks on vaja järgida teatud tingimusi. Esiteks – täielik lootusetus. Teiseks – absoluutne muretus. Kolmandaks – vaesus. Kõik on võrdsed, armastus omakasupüüdmatu, portvein paneb kõik paika. Pidu käib kogu maa territooriumil, katkestada pidu pole tarvis, kuna millegagi pole tegelda. Sinu tegevuse tulemusi pole kunagi näha? Praeguseks on lõbusa elu tähtsamad komponendid ära kulutatud. Lootusetus pole enam täielik. Midagi võib teha, raha teenida. Tähendab, on juba mõtet olla selge peaga, läheb tarvis. Pole ka muretust: aju on tegevuses sellega, kuidas raha teha, kuidas end ära toita. Ning vaesuski pole enam sama – see on muutunud agressiivseks, see pole enam üleüldine vaesus, mis ei kaota isikliku väärikuse tunnet, ei üldist fooni?
JS: Mis on vabadus sulle kui kirjanikule andnud?
SK: Midagi. Kõik kadestavad üksteist, ei salli, pole kohanenud kapitalistlikus atmosfääris, ei oska veel. Kõik on vildakas, provintslik, jäme. Ei, vene kirjandusel oli siiski hea areneda tsensuuri tingimustes. Vaja on survet, vaja on tunnet, et oled messias, päästad inimkonna, kannatad. Vene kirjanikule, nagu hapukapsale, on vaja surutist, et hea välja tuleks. Kui tähelepanuväärne on kirjutada, kui sa oled keelatud, kui sind ei avaldata, aga kõik räägivad sinust: “?u-?u-?u?”