Head kirjanikud kinnitavad: rääkida on vaja üksnes sellest, mis sind antud hetkel erutab, milline teema ka poleks, muidu kukub jutt välja surnud. Raamat “Anti-Ahmatova”, mis on kirja pandud kellegi Tamara Katajeva , hariduselt defektoloogi poolt, välja antud suure tiraa?iga ja mis pöörab endale oma pealkirjaga tohutut tähelepanu, langeb täpselt kokku minu tänaste kahtlustega kultuuri tuleviku suhtes.
KAKS MUUTUSTE KOHTA XX SAJANDIS
Muidugi on see levinud asi – lahkuv põlvkond iriseb alati noorte tugevate hammastega põlvkonna kallal, kes kartmatult on valmis vanakesi tükkideks kiskuma; siit tuleneb ka rahulolematus noorte maneeridega, nende soengutega, nende muusikaga ja nostalgiline joovastus omaenda noorpõlvest, mis justnagu möödus vapartes võitluses kurja vastu. Mõistan.
Ning ometi on massikultuuri praegustes vormides hämmastav see postrevolutsiooniline eripära, millel pole mingeid seoseid põlvkondade heitlustega, kuid mis iseloomustavad täpselt kaasaega.
Selleks, et tõusta ja saada tuntuks, tuleb kas sooritada mingeid kuulsusrikkaid tegusid või siis alandada neid, kes olid kuulsad enne sind. Revolutsioon on alati eeldanud teist võimalust. Siin pole midagi uut: kui pärast Suurt Oktoobrit (bol?evike revolutsioon 1917) kuulutati Anna Ahmatova vananenud poeediks, keda pole uuele revolutsioonilisele ateistlikule teadvusele tarvis, siis nüüd pole teda tarvis uusrikastele, kes põlgavad haritust. Kuid erinevus ometi on.
Kui viimane, 1917. aasta revolutsioon kinnitas harimatust ja ebakultuursust, nõudis toorust, räpasust, printsipiaalset viletsust, tihtipeale värdjalikkust ning seadis sisse kõige metsiku, ulja, moondunu, meeletuse kultuse, siis praegune, 1991 aastal Venemaal alanud revolutsioon, nõuab hoopis muud.
Nüüd nõutakse, et oldaks ilus. Kaas peab olema klantsitud, paber kriidine, fotod retu?eeritud; telediktorid peavad olema glamuursed, modellid peavad olema igasuguse ettevõtmise peategelased. Etenduste asemel on ühekordsed show´d, perfoomantsid, projektid. Kui teie näol on märgata individuaalsuse tunnuseid, võidakse neid hinnata kui kuritegelikkuse tõendeid. Elu on muutunud kartonglikuks, labaseks, selline on seadus, millele tuleb alluda. Vanainimesed kutsuvad esile vihkamist, kuna nad ei vasta ilu ja edu standarditele. Nõnda püüti nõukogude ajal vabaneda invaliididest, keelates neil ilmuda tänavatele ja avalikesse paikadesse.
MIS SEGAB ILU?
Pärast Oktoobrirevolutsiooni oli ohtlik demonstreerida oma haritust, selle eest tuli andeks paluda, kohandada see jõhkrate võitjate vajadustele. Täna esitleb haridus sind “mitteilusa” inimesena, niinimetatud “botaaniku”, “lambana”.
Jälgid tunnused – haritud kõne mattideta (sihukest ei lasta Venemaal ei televisiooni, raadiosse ega ajalehte), oma aine- või eriala tundval inimesel kas ei lasta kirjutada midagi, või kui ka lastakse, siis pisikese tiraa?iga ja ilma õiguseta kohtuda lugeva publikuga, keda juba ammu on veendud, et haridus on kirjanikule üksnes kahjulik, minimaalne printsipiaalsus (see ärritab kõige enam, kuna “ilus” inimene peab vahetama oma veendumusi vähemasti kord aastas, nagu ta vahetab oma garderoobi).
Kui te astute täna Moskva või Piiteri Raamatumajja, siis tekib teil mulje, et kallistes, ilusates, muuseumiraamides on välja pandud reproduktsioonid vanadest ajakirjadest “Ogonjok” või “Rabotnitsa”. Sealt lõikasid nõukogude ajal oma lemmiknäitlejate fotosid töölisühiselamute asukad ning kinnitasid need knopkadega seinale.
Luksuslike kaante vahel antakse välja labaste krimkade ja naisteromaanide “akadeemilisi” väljaandeid. Kui aga ilmub midagi väärtuslikku, siis pakitakse seegi läikesse ja klantsi nii, et seda on võimatu eraldada pidulikust raamatumassist. Ühesõnaga – te pole astunud mitte raamatukauplusesse, vaid kuuseehete kauplusse.
Kino on kujundatud samasuguse klantsiva kirega. Nõukogude kino klassiku Andron Kont?alevski filmi pealkirjaks ongi “Klants”. Stsenaarium on kirjutatud kahasse populaarse stsenaristi ja telesaatejuhi Dunja Smirnovaga, peaosas on re?issööri abikaasa Julia Võssotskaja, aga sü?ee on ikka seesama: lihtne tüdruk provintsist suudab tänu ilule ja tarmukusele abielluda oligarhiga. See on – ilus ja õige.
Ilu mõiste alla käib kuulsus. Kuulsus eeldab täna vahetult skandaali. Skandaal tähendab sülitamist sellele, mis on kõigile teada. See tähendab lööki võõra kuulsuse pihta, mis peab üle minema sülitamise autorile.
“ANTI-AHMATOVA”
Kunagi, heites nalja Emma Gershteini ja Lev Gumiljovi romaani üle, meisterdas Ossip Mandelshtam kõikvõimalikke kollaa?e ajalehemärkmetest, kus tehti juttu lõvidest ja nende taltsutajatest; mosaiigid kukkusid välja küllaltki lõbusad, kohati lausa nilbuse piiril, kõik naersid, Emma Gershtein kohmetus ja lõpppude lõpuks isegi solvus kõvasti.
Tamara Katajeva kasutas seda koomilist võtet oma raamatus poetess Ahmatovast, kleepides kokku mitte mingi koduse seinalehe, vaid tohutu monograafia. Noppides (konteksti eimillekski pidades) tsitaate Lidia T?ukovskajalt, Anatoli Naimanilt, Jossif Brodskilt ja teistelt väärikatelt tunnistajatelt, “tõestas” ta, et mingit Anna Ahmatovat polnudki olemas, oli väheandekas, väheharitud, provintslik, võhiklik, kasimatu, seksuaalselt rahuldamata krõbe naine, kes oli valmis kuulsuse pärast maha müüma mehe, poja ja sõbrad. Seal, kus viited tsitaatidele ei suuda valetunnistusele kaasa aidata, piirdub Tamara Katajeva isikliku laimuga.
Kurjus ja vihkamine, mida õhkab Tamara Katajeva raamatu iga rida, panevad mõtlema – kas autor ei joonista mitte omaenda portreed, paljastades Ahmatovat; või siis jääb oletada, et Ahmatova valas kommunaalköögis Katajeva kompoti sisse paki soola.
“Ise ta valetab oma märkmetes nii, et ei saa ilma kontrollimata uskuda ühtegi sõna? Lihtsalt valetab? Anna Ahmatova haridus on keskmine. Ei mingeid pealinna ega välismaa ülikoole. (Märgime sulgudes, et ka Pu?kin ei lõpetanud ülikoole, aga Shakespeare´il oli ette näidata vaid algkool – J.S.) ? Anna Andrejevna sõitis Pariisi väikekodanlikule pulmareisile (nähtavasti on kusagil ka mitte-väikekodanlikud, aga midagi ülevad mesinädalad, – J.S.), midagi ei näinud, midagi teada ei saanud, ainult ettenägematu kohtumine Modiglianiga, mingid lõbutsevad prantslased?”
On siis Pariisist oli tarvis otsida hiinlasi?
ISE IKKAGI TAHAKS!
Tamara Katajeva kurioossed ja metsikud kommentaarid tunnistavad kõige muu kõrval printsipiaalset võhiklikkust, – Jelena T?ukovskaja, Lidia Kornejevna T?ukovskaja tütar ja pärija, kes kirjutas kuulsad “Märkmed Anna Ahmatovast”, toob oma vastukajas “Anti-Ahmatovale” sellise võhiklikkuse näite: Katajeva tsiteerib plakatlikke ridu – “Kes andis õiguse kretiinile lükata täht giljotiinile” ja omistab need kergesti Ahmatovale, tundmata ei teist lööki, ei teist maneeri, ja mitte ainult omista, vaid veel hurjutab nende eest Ahmatovat.
Ma mõistan, igav, raamatukogulik, ülikoolilik, arhiivselt igav on lugeda ja lugeda oma raamatu kangelasest, õppida tundma materjale, epohhi ja ümbritsevart, kaevata peensustes, mustandites ja ridades?
Aga kui Jumal pole sulle andnud ei isiklikku stiili ega talenti, ei poeetilist kuulmist, silmaringi ja mõistust, ei innustumust?
Kuulsust ikkagi tahaks.
Niisugust, nagu Ahmatoval. Ning muud ei jää üle, kui uppuda raevu Ahmatova vastu, sülitada talle näkku, teha elu kibedaks, peksta vaeseomaks?
KÕRVAKIIL MUUTUS VÕIMATUKS
Võib ju kirjutada “botaanilise” retsensiooni raamatule “Anti-Ahmatova”, kuid mida kirjutada idiotismi juhtumite puhul? Loll ei taipa oma isikliku rumaluse põhjusi.
Siin on teile näide autori teaduslikest mõtisklustest poetessi kohta: “Marketingis ilmutas ta (Anna Ahmatova – J.S.) nooruslikku paindlikkust. Nimetades oma programmiliku luuletuse “Meid on neli”, määrides oma nime kaela Pasternakile, Mandelshtamile ja Marina Tsvetajevale.” (Katajeva ei soovi teada, et kõik neliku liikmed jumaldasid Ahmatovat niisamuti, nagu üldse hindasid üksteist väga kõrgelt. – J.S.)
“Seadus on selline,” jätkab Katajeva, “et kahel brändil – mitte vastastikku väljalülitaval, vaid vastastikku üksteist mõjutaval, edasi liikuval, kannustaval, tarbijat provotseerival – on alati koht. See on nagu “Porsche” ja “Ferrari”. Kas mõistab kumbki neist, et ta on võrdsete seltskonnas? Kuid ma olen selle vastu, et “meie kolm” karjub concept-car Togliatti autogigandist.”
MENOPAUS AHMATOVA NÄITEL?
Õudus ei seisne üldse mitte selles, et mingi Katajeva kirjutas haruldaselt rumala ja irvitava raamatu suurest poeedist, süüdistades teda mitte ainult kõigis surmapattudes, vaid ka näiteks soovimatuses töötada ning elatist teenida?
Põhiline nõmedus peitus selles, et kirjastus “EuroINFO” selle raamatu meelsasti välja andis ja üks kõige tuntumaid kriitikuid Viktor Toporov kirjutas eessõnas: “Anna Ahmatova elu ja loomingut katab aastakümneid klants. Pendli põhimõttel on kätte jõudnud aeg vaadata legendaarset poetessi retu?eerimata pilti. Kuni tema kuju paroodilise alandamiseni?”
Dmitri Bõkov küsib ujedalt retsensioonis: kas võib rääkida menopausist Ahmatova näitel? Ja võtab meeleldi seisukoha, mille kohaselt sellest rääkida mitte ainult ei või, vaid ka peab? Poleemikasse Katajevaga keegi ei astu, teda kadestatakse, et ta avastas suurepärase idee, mis kellelegi teisele pähe ei tulnud.
Katajeva jultumus on KGB uurija jultumus, kel on kästud hävitada geenius. Tundmata teda enda eluajal, nagu Mandelshtam, pälvis Ahmatova mustamise pärast surma.
Uue aja vabadus seisneb selles, et mustamine ei ähvarda mitte üksnes surnuid, vaid ka elavaid. Elavad, nagu iidsetel aegadel, säilitavad miskipärast vaikuse?