India kristluse ajalugu algab varase legendiga, mille järgi üks Jeesuse apostlitest, kahtleja Toomas (vt Johannese evangeeliumi lõpuosa) rändas Edela-Indiasse Muzirise linna aastal 52 ning asutas seal kogudusi. Toomast on eesti keeli nimetatud uskmatuks, aga kreekakeelne nimi Didymos räägib pigem skeptikust, kes ei suutnud Jeesuse ülestõusmisse uskuda enne, kui oli Teda taas näinud.
Johannese evangeelium pajatab (peatükis 20, salmid 26-28): “Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: “Rahu teile!” Seejärel ta ütles Toomale: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!” Toomas vastas talle: “Minu Issand ja minu Jumal!”” Tooma terve skepsis leidis kinnitust ja ta liikus läbi erinevate idapoolsete rahvaste, et evangeeliumi kuulutada.
Kahtlejast alanud kirik
Toomas olevat jäänud Indiasse ja temaga olevat liitunud rida kohalikke juute, aga ka muid seal elanud inimesi. Ringi rännates asutas ta mujalgi Indias kogudusi ning suri aastal 72 märtrina Chennai, eurooplaste jaoks teada Madrase linna lähedal. Kohalikud kristlased oskavad tänini näidata tema haua kohta. Nagu ka viit esimest kirikuhoone kohta seitsmest, mille Toomas rajas. Nende peale on muidugi ehitatud kaunid katedraalid india stiilis.
Ajalooteaduse seisukohalt on tegemist legendiga ja ühtegi varasema ajaloo legendi tõestada pole võimalik. Kohalike kristlaste jaoks, kes Kerala ja Tamil Nadu osariikides elavad, pole see probleem. Nii nagu meie jaoks pole probleem uskuda 13. sajandi muistse vabadusvõitluse kangelaslahingutesse. Millest samuti puuduvad piisavalt verifitseeritavad ajalooteated.
Uhked ja vanad indiakristlased
Igal juhul pajatab Rooma kroonik Plinius Vanem, et Egiptuse ja Araabia lahe rannikult on soodsa tuulega võimalik jõuda Edela-Indiasse 40-päevase merereisi vältel.
Arheoloogilised leiud sest India piirkonnast kinnitavad kaubavahetuse olemasolu nii vanade Kesk-Ida riikide kui ka Rooma impeeriumiga. Küllap jõudis suur juudi diasporaakogukond sinna juba aastasadu enne Kristust. Ja kui me Uue Testamendi Apostlite tegude raamatust loeme, kuidas apostlid püüdsid jõuda oma sõnumiga kõigepealt juutide, hiljem teiste juurde, pole Tooma tulemine Indiasse välistatud.
Uhked indiakristlased, eriti vanade suguvõsade esindajad, väidavad tänagi oma otsest põlvnemist ja sugulust sellest suurima saladuslooriga kaetud apostlist.
Selle kandi kristlased, oma konfessionaalsest jagunemisest hoolimata, nimetavad end Mar Thoma Khristianikal – Püha Tooma kristlased.
Naatsaretlased
Nasrani – nõnda nimetatakse teistmoodi kohalikke kristlasi. Küllap oli neist suur osa juudi või süüria päritolu väljarändajaid eri aegadest, kellega liitusid kohalikud.
Toomakristlaste traditsioonis on säilinud rida elemente ka varase süüriakristluse traditsioonidest ja rituaalidest. Samas võtsid nad varakult omaks india kastisüsteemi. Tõsi küll – omal ja teistsugusel moel. Kristlik kastisüsteem Keralas on dikteeritud püüdest säilitada omanäolisus ja klassikaliselt oli abiellumine väljapoole seda taunitud. Siiski võime näha toomakristlaste kommetes ka india uskude mõjusid, küll kristianiseerituna.
Erimoodi süürlased
Ajaloos jagunesid toomalased nagu süürlasedki. Võime täheldada nii lääne- kui idasüüria liturgilist mõju. Mõlemast traditsioonist tulevad sajandite vältel uued väljarändajad ja ka piiskopid.
Hiljemalt 17. sajandil algab Portugali kolonisaatorite survel osade liitumine oma tavadega roomakatoliku kirikusse. Ometigi on tänaseni olemas see, mida võiks nimetada ajalooliseks juureks. Erinevate toomakristlike kirikute põhikeeleks on sealkandis kõneldav malayalam. Mõned kirikud on aktsepteerinud ka kohaliku india kalendri. Ehk polekski see teisiti võimalik olnud. Rad?ad, kes maad ja võimalusi pakkusid, olid küll sõbralikud võõrausulistele, aga siiski teatud piirini.
Jumalateenistuse keelena säilitatakse siiski ositi vanasüüria keelt, ilmselt tundmatuseni indiapäraseks muutununa.
Tänane indiakristlus
Tänane jaotus India ortodokside seas on umbes järgnevalt kirjeldatud. Umbes seetõttu, et ükski kohapeal eksperdina elanu ei suuda seda lõpuni hoomata. Nii, nagu ei saa Edela-India d?unglis üht puud teisest päris lahti raiuda.
Läänesüüria kiriku traditsiooniga on seotud kaks Malankara kirikut. Üks neist tunnistab Süüria Antiookia patriarhi vahetut jurisdiktsiooni, teine tahab kanda sama pärimust indiapärasemalt.
Assüüria ehk idasüüria kiriku palveid loevad paljud.
Mõlemist on eraldunud ka vastavad ja kummagi riitusega roomakatoliku kiriku liikmed, seda ajaloolis-poliitilistel põhjustel.
Viimaks toomakristlaste protestantlik tiib. Aga küllap panevad kõik nad õlad kokku, et kaitsta oma identiteeti. Müstiliselt, aga tegelikult olemas oleva apostel Tooma järglastena, toomakristlastena. Keda koos üleilmalise osaga on vähemalt 6 miljonit. Tervitagem ja armastagem, kui kohtume!
* * *
Tauno Tederi idakirikute sarjas on varem ilmunud:
Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)
Konstantinoopol kui uus Rooma (KesKus 3/2009|)
Aleksandria kirik: Kreekat on Aafrikas ja pühal maal (KesKus 4/2009|)
Antiookia kirik käib Damaskusest Austraaliani (KesKus 5/2009|)
Moskva Patriarhaadi hiilgus ja viletsus (KesKus 6/2009|)
Bulgaaria ja Serbia kirikud taevase tsaari valitsuse all (KesKus 7-8/2009|)
Rumeenia ja Gruusia kirikud (KesKus 9/2009|)
Süüria ja Eesti kokkupuutejooned (KesKus 10/2009|)
Aafrika sarve ristirahvas. Koptid ja etiooplased (KesKus 1/2010|)
Armeenia taevasest valgusest rõõmustajad (KesKus 2/2010|