Uku Masing ütles, et just piiridele püüdlemise tõttu on tal huvi olnud igasuguste eriskummaliste nähtuse – sealhulgas ka absoluutse pornografistika vastu. Masing jutustas, et on kunagi kirjutanud mitmeid erootilisi jutte. Õigemini jutte, milles erootika on see müsteerium, mis viib tavategelikkusest välja. Ja kui saad selles teatud taseme kätte, siis kõike muud antakse pealegi. Erootika on otsekui jumalariigi peegeldus. Omamoodi hea filosoofia.
MÄNG EROOTIKAGA
Masing rääkis, et kuna jutud olid üsna ropud, oleks enamus neist valesti aru saanud ja talle kallale tulnud. Ta olevat need hävitanud. Hiljem kuulsin, et Masingu konsistooriumist või täpsemini Usuteaduste Instituudist väljasöömise peapõhjus oli üks traagiline armastuslugu. See lisas Masingule kuidagi veel enam nii inimlikku kui pühalikku mainet.
Erootikaharrastusele viitab Masing ka “Mälestustes taimedest”: “Seega mitte, et need jutud olid ropud – sest ma ei kirjutanud irvitades ega mõista andva himurusega, mängisin seksuaalsusega kui jumalariigiga, mille nõudmine iseendast annab kõik muu (—). Ma tegin seksuaalsuse filosoofiaks, ultrakosmiliseks arutlemiseks ja inimesele uute võimaluste hankimiseks. Nii nagu juhtuks siis, kui tõuguga sarnanev suudaks histolüüsi taolise protsessiga teha endast uue olendi.”
Mäletan, et mul oli toona sellest väga raske aru saada, sest mu meelest olid lihalik ja vaimulik ikka lahus. Või siis peab olema partneriga teatud vaimne side, ühine huvisuund, et seksuaalsusega tabada vaimseid dimensioone? See tundus libe tee.
Ma ei välistanud seda, sest seda pakkus ju tantrismgi, aga mu meelest oli see ikka väga paljude muude teguritega seot. Vähemalt minu jaoks. Olin kõiges seksuaalsusesse puutuvas küll doktor van Velde õpilane, aga üsna konservatiivne ja mul olid omad tabud. Toona näis, et Ingvar Luhaäär oli selle ni?i ka monopoliseerinud ja mu meelest suht vulgariseerinud ning omades huvides teenima pannud – nii et kontekst polnud ka see.
Hiljem olen Masingust aru saanud küll.
“TEISE MINA” ÄRATAMINE
Masing ütles, kavalalt muiates, et tähtsamad asjad seisavad raamatutes, mis tal veel lugemata. Ta rääkis, et raamatud annavad talle sagedamini kohaloleku tunde kui filmid, milles ei jäeta kujutlusele maad. Masing rääkis, et eesti kirjandusest meeldib talle Nikolai Baturin, kes oli siis veel üsna marginaalne autor. Masing ütles, et see mees näeb võimalusi seal, kus teised ei näe. Ta ütles, et Ristikivi on parem ajalookirjanik kui Feuchtwanger, keda toona palju välja anti ja loeti. Ja siis oli ta suur fantasy austaja, aga kõige enam ütles ta end armastavat muinasjutte.
Masing jutustas ka oma toonase lemmikmuinasjutu, milles noore mehe tõusu ja langust ja taastõusu saatis targa korduv motiiv “Kõik läheb mööda”. Huvitaval kombel on see minus alles nüüd resonantsi leidnud.
Masing ütles, et luulel on vaid niipalju väärtust, kui ta äratab sinu “teist mina”. Ta ütles, et valguse peegeldust lainevirvenduselt kõrkjavarrele ei pane inimene reeglina tähele. Kui aga paneks, siis see muudaks midagi inimeses ja see ei puuduta ainult luuletamist, vaid ka kõike muud: kõiki inimese suhteid ja seda, kuis inimene saab neid muuta ja vahetada ja millisel moel.
ÜKSI JA KARJAGA
Tundsin 70ndatel üha enam, et vajan gruppi, kaaslasi, kel oleks sarnased huvid. Käisin mitmetes kirikutes/kogudustes maad kuulamas, aga ikka näis see kõik kuidagi kopitanud, ajast ja arust või lihtsalt lihtsameelne ja rumal sellega võrreldes, mida arvasin ennast teadvat. Omast meelest vajasin sellist kohta, kus Jeruusalemm ja Ateena, usk ja filosoofia oleks ühendatud. Ei osanud valida-otsustada, ei leidnud päris oma kohta ja sestap pöördusin taas Masingu poole.
Masing ütles, et talle meeldib üks muinasjutt tuvidest, keda nende juht on õpetanud alati lendama ühte suunda. Ja kui linnupüüdja tuleb võrguga, siis lendavad nad kõik võrku ja koos võrguga minema?
Tahtsin teada ka, et kas pean palvetades/mediteerides olema mingis kindlas asendis: põlvili, istuma sirge seljaga, olema mõnes jooga asanas vms. Küsisin ka, mida palvetada, sest inimene oma piirat mõistuse ja tahtmistega võib ju palju segadust korda saata.
Minu idee oli ikka anda endast välja parandatud ja puhastatud väljaannet, aga Masing tegi selle “lootuse” pihuks ja põrmuks. Masingu jaoks algas teine olek just mina unustamisest. Ta nimetas seda esimesest minast vabanemiseks.
ÜHES INTERVJUUS ÜTLEB MASING:
“Muidugi hõlbustavad lahkumist esimesest minast kõik nähted, mida ei juhtu igal aastal, ja sellised, mis ehk kunagi eluajal ei kordu. Nendeks inimene harilikult ei ole valmistunud kuidagi, ta saab ainult ymiseda midagi ning pildistab/sõnastab alles tagantjärgi.
Vist kõik säärased olid ja on mulle “väed” omaette, kuid võib-olla ka, et nende haruldus on see, mis paneb inimese silmitsema neid ärksamalt ja vastuvõtlikumalt.
Neistki mõned näited: yhepäevaliblikate vertikaalne tõus ja vajumine jõekaldale, nahkhiirte veider lend hämarduval taeval, õitsvad puud enam-vähem valgel ööl (päeval silm seletab nende juurde palju tyhist ja häirivat); udu tõus ja hajumine kõuevihma järel; augustiöö taevas yleni täis sähvivaid välke ja kaugelt nõrka kõminat, mille kestel ka puud on teisiti.
Siia võib panna ka mõned unenäod, olgu siis päris ebatavalised (1343 Tallinnas, elamine Sumeris, Iisraelis kuningas Hoosea aegu, suhtlemine Magellani pilve olenditega, tondina tagasitulek maailma) või tavaunenäod, mis harva võivad käänduda meelepäraseks (rongist mahajääm jne; kuskil tuba mu jaoks, mis ainult mulle teada) või need, millest ma ei tea, kas nad olid unenäod või intuitsioonid.”
MASING KIRJUTAS MULLE
Vaevalt vastus rahuldab Teid. Olen juba poolteist nädalat pikali tubhaiglas. Raskevõitu mõelda ja kirjutada, sest lähen aina rahutumaks.
Arvan, et liitumine mistahes sektiga pole vajaline ja võib olla ohtlik. Igal neist on oma enamvähem tyhised pisinõuded, mille täitmisest nad usuvad saavat õndsaks, mille järgi võtavad vastu ja heidavad välja.
Kui aga inimene on alistatud sellisele korrale, siis ta peab pidevalt luurama ennast ja teatama selle luure tulemusi. Teie nagunii seda teete – mu arust üleliigse hoolega – ega peaks suurendama ja tõhustama valvet iseenda üle.
Palvetamiseks pole vaja mingit ebatavalist asendit, vaid just see kõige harilikum. Muidu hakkate mõtlema rohkem asendist kui Jumalast ning hakkate ootama tulemusi asendist.
Palvetamisel inimene varsti taipab, et ta mõtted on väga laokil, ta pidevalt vestleb iseendaga ja teeb oma maailma selle sõnatus vestluses. Kui siis veel lisaks asend jne. ei ole palvest palju abi.
Palve sihiks on just vabaneda sellest sisedialoogist ja astuda välja indiviidi vesteldud maailmast Jumala loodud maailma, kus on vabadus iseendast ja eelarvamustest. Sest ka Teie “mina” on vesteldus suurus, see mida räägite enesele.
Inimesi ei huvita see, mis inimene arvab iseendast, neil on või tuleb arvamus Teist sõltumatult, teie hinnanguist iseendale. Edevus ja auahnus on küll paratamatud, ometi päris tulutud, kui inimene tegutseb vaid oma minaga. – Yhegi naise arvamus oma näost jne. ei huvita ühtki meest, sest tal on endal silmad! – mida vähem inimene sätib iseennast vaadeldavaks, seda vaatlemisväärsem ta on ja huvitavam.
See kehtib vigade ja vooruste kohta ühtlasi. Pole tähtis, kas inimene loendab endale (või teistele) oma patte, syysid või oma häid omadusi – mõlemal juhul ta omistab endale ylearu suurt tähtsust. Sellele minale, mille ta hetkehetkelt jutustab kokku olevaks.
Milleks peaks keegi teine sihukesele asjandusele avaldama tunnustust? Sest teie isegi ei jää rahule selle “minaga”, mille olete vestelnud kokku. Kui palvetamise aegu saate lahti tollest “minast”, siis soovige, et loodusel ja inimestel läheks hästi. Ja kõik saaksid kõndida võimalikult kebja koormaga – nõnda nagu Teil endal on kerge kontakti momendil (astronoomilises mõttes).
Olgu teil ikka kerge ja tulgu avitust
+Uku Masing+
19. septembril 1976