Moskva panga omaniku Vladimir Mironovi kabinetis ripub Stalini portree. Pankur tegeleb sotsiaalse filosoofiaga ja peab Stalinit kõige aegade ja rahvaste kõige suuremaks türanniks. Peale selle, kabineti peremeest ja Juhti seob unikaalne sisemine sarnasus. Hiljuti võitis Vladimir Mironov tuntud näitlejate kastingul ja kinnitati Stalini ossa kinoepopöas Vassili Aksjonovi romaani «Moskva saaga» järgi. Kuidas võis ökonomist, kes pole varem kunagi kunsti vastu huvi tundnud ja kel pole selleks vähimaidki kalduvusi, saada mastaapse seriaali jaoks nii tähtsa osa? Vastuse võivad tõenäoliselt anda rahad, mille omanikuks on Mironov. Praegu tegelevad temaga MHATi väljapaistvad näitlejad, annavad meisterlikkuse tunde, kuid Vladimir Mironov ise ei kannata väikseimategi komplekside käes, ta on kindel, et mängib Stalinit hiilgavalt. Ta tunneb end tegelikult juba praegu Stalinina, peab end võtteplatsil ülal peremehe kombel, külmal ajal nõuab konjakit, suhtleb ainult Beria rolli täitjaga, saadab teda oma panga arvel komandeeringusse Tbilisisesse ehtsa gruusia veini järele, sõidab pärast joomingut oma abilistega mööda Moskvat, kui aga inspektorid neid peatavad, kummardub aknast välja ja iseloomuliku aktsendiga nõuab, et et inspektor esitaks dokumendid. Vastuseks annab see üksnes au ja hoiab sõnatus vaimustuses hinge kinni.
KAS KUTSUDA MIILITS VÕI KIIRABI?
Ei unusta täna Stalinit ka Vene Kinematografistide Liidu esimees Nikita Mihhalkov. Ta esineb võimsa mafiooso rollis Aleksei Balabanovi uues filmis «Pimesikumäng». ?anrilt on see must komöödia, mille tsentris on kohver heroiiniga, mis satub väikesesse kriminaalsesse linnakesse. Mihhalkovi rinnal on tätoveering – Stalini profiil. Sellised tätoveeringuid teevad bandiidid lootuses sellele, et keegi ei julge tulistada Juhti ja maha lasta neid ei lubata; veel on Mihhalkovi rinnal SSSR ja kirikukuplid – tsoonis istumise tähised. Filmi vändatakse Ni?ni Novgorodis, kus, nagu räägivad linlased, võib filmida suvalisi kriminaalseid õiendamisi – tegelikkus on igal juhul õudsam…
Paralleelselt võtetega säilitas Nikita Mihhalkov oma ametiposti Kinematografistide Liidus veel kolmeks aastaks. Skandaal aruande-valimiskoosolekul oli selline, et vaatajad kõhklesid: kas kutsuda miilits või kiirabi. Kõige väljapaistvamad kodumaised kinematografistid sõimlesid, kaklesid ja külvasid üksteist üle mattidega. Mihhalkov karjus: «Ma kuulen, kuidas ümberringi kobistavad kuradid oma kapjadega!» Eldar Rjazanov röökis: «Laske mul rääkida, lurjused!» Vassili Livanov ütles: «kinematografistide Liit – see on song meie kino kehas, mida me pidevalt peame valuluiselt kohale asetama!» Lõppude lõpuks tõusis Mihhalkov ja kraaksatas: «Noh, kes on vastu sellele, et ma jään sellesse tooli?!» Nii ta võitiski…
AUSAMMAS ANSAMBLILE BEATLES
Kogu Venemaal leidub ansambli Beatles fanaatikuid, kes arvavad, et inglise muusikud aitasid neil üle elada nõukogude epohhi. Toetudes nende lauludele, säilitasid nõukogude inimesed sisemise vabaduse… Üks peamistest piiterlastest fanaatikuist Kolja Vassin ei kogu ainult terve elu mitte ainult Biitlite reliikviaid ja muusikat, ta igatseb ka püstitada ansamblile Peterburisse ausamba. Juba on loodud ausamba projekt, mida hinnatakse 12 miljonile dollarile ja mis kujutab endast Armastuse, Rahu ja Muusika templit. Ootamatult soojalt toetas seda ideed kuulus kunstnik Mihhail ?emjakin: ta kirjutas alla pöördumisele Peterburi juhtide poole projekti toetuseks ja võttis endale üldse selle propageerija osa. On täiesti tõenäoline, et fanaatikud saavad oma, on ju muinasjutulisi algatusi Venemaal ennegi ellu viidud. Mida fantastilisem – seda reaalsem see meil on.
Peterburis, Anna Ahmatova muuseumi kuuris avati tuntud skulptori Konstantin Simuni näitus. Kõik detailid oma kompositsioonidele leiab autor linna solgiaukudest ja prügikastidest. Tema töid de?ifreeritakse, iga neist sisaldab endas mingi novelli. Seisavad näiteks kaks Barbie-nukku. Täpselt ühesugused. Ühele on seljale kinnitatud lennuk. Teisel asetseb see rinnal. Barbie-nukud on Ameerika sümbol. See, et nad on kaksikud, lubab pidada neid New Yorgi kaubanduskeskuse sõsartornideks, mis purunesid terroristliku akti läbi. Aga kahele vabale toolile monteeritud mehe ja naise siluetid; nad istuvad jalad üle põlvede visatud. See on võrdõiguslikkuse sümbol. Edasi: pooleks lõigatud plastkanistrid kujutavad ema keha lapsega üsas. Selline on tehnoloogilise ajastu sümbol, mille sünnitasid tehnoloogilised inimesed. Lihtsad, mõistetavad ja leidlikud kompositsioonid on toonud Simunile kuulsust ja tunnustust kogu maailmas. Saanud kuulsaks, sõitis skulptor Piiterist ära ja seadis end sisse Ameerikas, Bostonis. Kuid tuli varsti tagasi, sest ainult Peterburis, arvab ta, leidub prügis sedavõrd palju kunstilisi avastusi, et ainuüksi rämpsus sorimine muutub kunstiliseks aktiks…
VIIMASE IMPERAATORI LEMMIK
Huvi viimase vene imperaatori Nikolai Teise vastu on sedavõrd suur, et supertähtedeks on saanud ka kõik teda ümbritsenud. Praeguse ekstrasensside ja mittetraditsioonilise meditsiini vaimustuse foonil on suurenenud huvi Grigori Rasputini – lihtsa talupoja vastu, kel oli tohutu mõju tsaariperekonnale sellepärast, et ta oskas mingil moel leevendada troonipärija jubedat haigust. Rasputinist kirjutatakse raamatuid, vändatakse filme, lähimal ajal aga toimub Sankt Peterburgi konservatooriumi ooperi- ja balletiteatris balleti «Rasputin» esietendus. Muusikalise aluse mioodustavad Doni kasakate suure koori teosed. See on Euroopas ülimalt populaarne koor, mille koosseisu kuuluvad juhtivad ooperilauljad erinevatest euroopa linnadest. Libreto ja koreograafia kuulub tuntud peterburi ballettmeistrile Georgi Kovtunile.Ta lõi mastaapse lõuendi, kus on nii Esimene maailmasõda ja lossiballid, kõike seda valitseb suur staarets, kes on allutanud endale mitte üksnes tsaariperekonna, vaid ka tohutu hulga naisi, kes usuvad, et tee paradiisi viib läbi tema voodi.