Paat on sama – eesti poliitika kui võimu kehtestamise hoob teataval väljal (EV; EL; Ida-Euroopa; Kesk-Ida jne.). Poolgi on sama, nimelt parempoolsus, mida ma määratlen kui eraomandi puutumatusele ja isiklikule privaatsusele rajatud käitumisviisi. Kes mõistab parempoolsust kui võimalust saada ratsa rikkaks, pole rohkemat kui ühe poolega pind, ahnepäits Möbiuse lehena. Eri otsad on pära ja vöör, eesti poliitikas tegija vanast põlvkonnast ja nn värske veri. Konkreetselt Riigikogu liige Rein Aidma (1950) kui pära ning Riigikogu liige Urmas Reinsalu (1975) kui värske veri. Esimene kuulub manööverduste järel Reformierakonda ja on hetkel nagu mullu ja muiste parlamendifraktsiooni aseesimees, teine jõudis Res Publica kaudu Isamaa ja Res Publica Liitu ja on Riigikogus sotsiaalkomisjoni esimees, kuna põhiseaduskomisjonis tekkis tal huvide konflikt, sest Justiitsministeeriumi esindas seal Urmase abikaasa Signe.
Karakteersed episoodid
Käesolev ei ole Plutarchose (~45-125) “Paralleelsete elulugude”analoog. See, mida meil poliitikutest enamasti kirjutatakse, on kas pime hagiograafia (pühaku elulugu) või toores paskvill, mõnikord ka CV suvalisse kantseleisse. Järgnevad olukorrad ei mahu ühtegi lahtrisse ja siiski vastavad nad tõele.
Oli hiline õhtu, kui me istusime Urmas Reinsalu kui EV Presidendi Kantselei direktori kt kabinetis ning tegime tööd. Järsku astus sisse selgesti torssis Lennart Meri, kes oli kindel, et me hoopiski tinutame, pudel ettenägelikult lauajala taga peidus. Seda polnud ja kuna puudusid ka klaasid ning tassid, pidanuksime jooma pudeli suust. Kohe Lennart Meri maha ei rahunenud, kuid ta vaibus siiski. Küsisin, miks ta noormeest narrib, sest Urmas on juba kaks aastat kt, mis pole normaalne. Järgnes vaikus. “Kas sa palgas oled kaotanud?” tahtis president oma kt-lt teada saada. “Ei ole,” vastas Urmas Reinsalu. Paari nädala pärast järgnes korraldus tema nimetamisest täievoliliseks direktoriks.
Sain aru, et Urmas polnud tahtnud teha tühjast tüli, president jälle polnud leidnud uue põlvkonna liikme juurde lühikest maad. Nendest küsimustest, mida minusugune Riigikogu uue koosseisu ees näeb, pole tühine paraku ükski ehk tülikad on nad kõik. Meil on vaja seadusandluse sisu üldistada energilisemalt kui seni. On vaja olla argumenteeritult teravam.
Vestlus vales suunas
Õhtu oli hiline teiselgi korral selle vahega, et tegevuspaigaks oli Külli ja Meelis Paaveli kodu Palamuse aleviku ääremail nende saunas. Pererahvaga koos istusid ümber laua mõned maavanemad ja EV president Lennart Meri. Kohal oli ka Rein Aidma kui Ida-Viru maavanem. Turvamehed seisid rõdul, kus meie jutuaineks oli eriteenistuse meeste edasiõpe koos karjääriredeli järgmiste pulkadega. See on küsimus, millele puudub siiani süsteemne vastus, sest meil saadakse veteraniks liiga noorelt. On ju absurdne, kui eriteenistuse ohvitser hakkab teenima leiba nagu liivakarjääri kindral ehk juhib kruusakaevandust.
Ühel hetkel astus üks turvameeskonna liige minu juurde ja arvas, et ehk on parem, kui lähen sisse ning muudan vestluse suunda. Ütlesin, et küll need “seal” saavad isegi hakkama, pealegi on meil jutt pooleli. Mõne aja pärast tuli too liige tagasi, ent ei piirdunud enam arvamisega, vaid andis sisuldasa käsu minna väljast laua taha. Miks? Rein oli sattunud järjekordselt hoogu ja rääkis üle kõik, ka presidendi, sest kui reedetakse Ida-Virumaa, antakse ära kogu Eesti. Rein Aidma võib olla äärmiselt kirglik.
Kas õpid või õpetad?
Võrreldes selle võimuga, mis neil põhiseaduslikult on kasutada, suhtlevad meie Riigikogu liikmed (ja kõrgemad riigiametnikud) küllalt vähestega. Probleem ei teki ööpäeva pikkusest, mis on lõplik suurus. Riigikogu liikme esimeseks vangistajaks on tema oma erakond, mis võib olla dogmaatiline ka ilma doktriinita. Doktriin on näiteks ülikooli autonoomia, mis minu jaoks algab sellest, et õppejõud otsustab oma kursuse ülesehituse ise tolle harmoonia raames, mis lepitakse kokku kollegiaalselt. Praeguse seisuga ei ütle ükski erakond ses suhtes kõige vähematki ehk doktriin neil puudub. Dogma seevastu on kategooriline eeskiri, olgu või niiviisi, et koalitsioon välistab “oma” ministri umbusaldamise ja too saab ainult kas ise tagasi astuda või kutsutakse ta ära tema enda erakonna poolt. Just erakondlikkuse kui vangivalvuri funktsiooni täitja vastu rihivadki ennast nn üksiküritajad.
Oleks loogiline, kui värske vere kandjaid õpetaksid välja vanad olijad. Jällegi konkreetne olles – kui palju on Rein Aidmal poliitilisi õpilasi ja kas Urmas Reinsalu on ka hea õpilane? Alates Kohtla-Järve korterelamute soojamajandusest on neil ühiseid kokkupuutepunkte terve hulk. Tegelikkuse loogika on teistsugune. Rein Aidmal tuleb esindada esmajoones oma valijaskonda, seega Viivikonna varemete kõrval ka tervet Ida-Viru energeetikat ja selle renoveerimist. Kui Urmas Reinsalu käiks tal kogu aeg tunnis, puuduks Urmasel aeg õiendada probleemidega Tallinnas, kus võimul on opositsiooniline Keskerakond ja küsimus võtab järgmise kuju: valige, kas ilma Edgar Savisaareta koos meiega või ilma meieta, aga koos temaga. Küünik ütleks, et see on nende, st Tallinnas praeguse opositsiooni mure. Energeetiline konversioon on Eestis aga eranditult kõigi mure, sest ta eeldab igaühelt, piltlikult öeldes, isiklikku energiaprogrammi, järelikult ka rahalisi vahendeid.
Kuid kõigepealt peab poliitiline pedagoog õpetama kahte: oskust olla dirigent ja suutlikkust laulda ühiselt. Siin on meie parlament nõrgavõitu, sest ta ei oska töötada teisitimõtlejatega ei erakondade sees ega vastasrinnas. Ülejooksikute äraostmine ei ole töö, see on äri.