*
Juku-Kalle Raid (JKR): Sina, kes sa tuled hoopis teistsugusest ühiskonnast, mis tunne sul on, kui sa seda jama vaatad?
Aleksander Einseln (AE):See tunne on väga-väga halb, samasugune kui ma jõudsin tagasi peale Eestist äraolekut ja ja leidsin eest, et miljonite kroonide eest on varastatud vilja. Ja peale selle: selle nelja kuu jooksul oli kaitseministeerium ostnud haubitsaid Saksamaalt ning seletanud, et nende hind on riigisaladus! See on haiglaslik, mul on lihtsalt tunne, et hakkan oksendama.
*
JKR: Kas see ongi nüüd nii, et Eestis on võim koondunud mingi väikese klanni kätte, kes laamendavad nagu tahavad?
AE: Ei vaidle üldse vastu. Meie juhid on haiged, mõned on lapsikud, labased veel pealekauba. Aga haiged on nad peaaegu kõik.
*
JKR: Kas see tähendab seda, et Eesti nii-öelda keskmine juht on enda sõnul demokraat, aga demokraatiast ei tea haisugi?
AE: Eestis ei valitse demokraatia, Eestis valitseb oligarhia. See on teatud liik inimesi, kelle käes on võim ja kelle käes on raha, nad kasutavad seda küüniliselt iseenda huviks.
*
JKR: Mismoodi see sinu hinnangul juhtuda sai, puhta lehe võimalus oli ju kunagi olemas?
AE: Oli küll, aga need inimesed, kelle käes oli informatsioon, kasutasid seda ära ja nii oli võimalus suunata rahasid. Informatsioon on väga suur osa võimust.
Kui mina jõudsin siia 1993. aastal, siis oli olukord väga lootusrikas. Minevikku vaadates tundub, et tagasilöögid algasid kusagil 1994. aasta lõpus. Esiteks märkamatult, aga siis süvenesid. Võimukandjad kogusid julgust, keegi neile peale ei hüpanud, otsustati, et me võime teha, mida me tahame, alustati väiksemate asjadega, siis ikka suuremate ja suurematega edasi.
*
JKR: Mis sa mõtled, kui kaugele see minna võib, joonista see must stsenaarium lõpuni?
AE: Mul on natuke lootust, et Euroopa Liitu astudes, kus enamikus vana Euroopa riikides on päris kõrge eetiline tase, midagi muutub. Aga see saab olema väga aeglane.
*
JKR: Sa oled vana inimene ja ometi ma vaatan, et kipud optimistlikuks. Kusjuures mina küsisin, et joonistame selle musta stsenaariumi lõpuni. See ei ole ju kindel, et EL parandab?
AE: Kindel ei ole absoluutselt mitte midagi. Kõige suurem oht võib-olla on see, mida ma kuulen rohkem ja rohkem, et EL läheb föderaalseks. Kui niimoodi, siis tähendab, et seal on ainult üks peaminister ja üks Euroopa riigipea jne. Siis võivad asjad minna hoopis segaseks.
*
JKR: Kas sa usud põlvkondade vahetusse – me näeme siin ridamisi noori poliitikuid, aga minu meelest on nende retoorika tihtipeale veel karmimalt loosunglik.
AE: Ma usun noorusesse. Aga neil on väga halvad eeskujud. Kes tänapäeval juurat õpivad, õpivad nende endiste käest, kes on vana süstee miga harjunud. Hea küll, pole nende süü, et nad selles süsteemis pidid üles kasvama, aga see pole see, mida läheb tänapäeval tarvis. Ja võib-olla on siin kõige hullem, et tahetakse panna poliitikut (Rask) Eesti Riigikohtu esimeheks, see on täiesti lubamatu. Poliitika ja kohtusüsteem, seadusandlus ja administratsioon peavad olema eraldi. Kas siis ei ole meie kohtusüsteemis ühtegi inimest, kes saaks olla riigikohtu esimees? Minu teada härra Märt Rask ei ole kunagi isegi kohtunik olnud. Mispärast ta sinna läheb, kas selleks, et kaitsta oma poliitilisi sõpru? Ma kardan, et see on niimoodi.
