INIMKISKJAD JA LUSTAKAD ROTID: 30 aastat Kosmoserotte sõnas ja pildis. Võtab sõnatuks ja pildituks… Kosmoserottide vaimne isa ja Maine Asjur Asko Künnap selgitab, kuidas ta valge heteromehena Kosmoserotid sünnitas.
Õige kangelase sünni- või saamislugu peab olema karm, õpetlik ja ebaõiglane. Nii ka Kosmoserottide hämar algus 1990-ndate Tallinnas, Uue Maailma auulis, Pilve tänava kasinas katusekambris, kus nappis kõigest, peale Usu, Lootuse ja Armastuse.
Alguste algus: Uue Maailma maniakid
Uus Maailm ei olnud siis veel see kogukonna-liikumise katsemajand, kus punkar ja pankur naatikasvanud tagahoovis sõbralikult üheskoos käsitööõlut libistavad ja käsitööjuttu veeretavad.
Uus Maailm oli postsovetlik ängistav agul, mida asustasid umbkeelsed ja -meelsed eluheidikud, sinise vaguni poolt mahaunustatud krokodill Keenad ja Potsatajad, lõbumamslid ning plekkhammaste ja plekkmedalitega kaunistet võõrvägede veteranid. Uudiskünnise ületas linnajagu mitte tänavafestivali või kogukonna peenramaaga, vaid Tehnika tänava maniakist mõrvariga, kes vägistatud ja tapetud naisi raudteeäärsesse võpsikusse peitis.
Aga sealsete majade viledail pööninguil ja mansardkorrustel pesiskles ka kööktubadest kohaldatud atekates ERKI üliõpilasi, teiste hulgas mina. Tänava nimi oli Pilve ja see ei seostunud toona mitte Pilvebaleriinide või pilveteenusega, vaid ainult narkokaubitsejatega, kes ümbruskonnas tolknesid. Kui oma urgu naasev tudeng hilisel ajal tänava otsast sisse keeras, jätsid tumedad kujud kaubiku laadimise pooleli ja taandusid kuuri taha varju. Tundes tulija ära, pudenesid uuesti lagedale, mõmahtasid midagi tervituseks ja jätkasid oma saagi sorteerimist.
Atekas oli pisike ja seetõttu kuidagimoodi elatavaks köetav, juhtmed olid seinalt lahkunud koos üle-eelmise asukaga ja seetõttu tuli elektrit jagada naaber-atekaga. Nagu ka kempsu ja kempsupaberit. Viimast pidi küll hoolega peitma koridoris nuuskiva nõiamoori eest, kes valveta rulli kohe pihta pani ja sellest endale oma osmikus ilmselt putru keetis. Nõiamoori uksel oli kolm uksesilma, tal endal aga peas, tasakaalu säilitamiseks, vaid üksainus. Ja seegi mitte otsaees keskel, vaid vasakul pool kullinokka. Et selline inspireeriv keskkond ja ajastu siis.
Ümberringi loivavate koletiste eest pakku
Goya klassikalisel teosel sünnitab koletised uinunud mõistus. Minu mõistus oli täiesti ärkvel ja koletised loivasid ümberringi ka täiesti ilmsi ja polnud nende esilemanamiseks keerulisi mõnuained ega rituaale tarviski. Ning see ärkvel mõistus, ärgitatuna tühjast kõhust, sünnitas kunstikoolis koolitet käe ja väljamaalt hangitud tintekate abil Kosmoserotid!
Viru ärikad olid just hiljuti dressipüksid imeliku lõikega viigikate vastu vahetanud ja endile nimekaardid trükkida lasknud ning ajakirjandus, see neljas võim, pidi aeg-ajalt ka ülejäänud kolme asendama. Ja ajakirjanduses liikus pappi ja selles oli glämmi. Tänapäeva mõistes siis sulli ja feimi.
Nii võtsin ma Kosmoserottide näidisseeria näppu ja läksin Eesti Ekspressi ukse taha kraapima. Kodumaisel käsitöökoomiksil oli nii hinna kui ka massi osas Bulls Pressi poolt kaubastatava üleilmse tehasetoodangu vastu küll raske võistelda, aga Ekspressis leidus nii usku kui ka patriotismi ja nõnda pääsesid tulevased kultusnärilised tõusvasse nädalalehte leivale.
Kodumaist koomiksit leidus Eestis toona päris vähe. Aga vaprad teerajajad nagu Olimar Kallas, Priit Pärn ja Hillar Mets, kõnelemata meister Edgar Valterist, olid raiunud raja ja näitasid valgust. Gigantum Humeris!
Kuidas rotid kosmoselaeva said
Pildirea ja loo liikumise loogikat, karakterite loomist, tegelaste kehakeelt ja ilmete paletti, koomiksikülje ruudustiku struktuuri ja kompositsiooni, kaadrite ja plaanide vaheldumist, dünaamikat polnud keegi mulle õpetanud. Aga lapsepõlvekodus seisis riiulis meeter vanemalt vennalt päritud Disney “Aku Ankka” ja Looney Tunesi “Nakke” soomekeelseid sarjapildivihikuid 1960-ndatest, kapsaks loetud Disney elulooraamatu pira-väljaandest sai selgeks, et illustratsioonid joonistatakse poolteist korda suurematena kui lõpptulemus trükis ja Tartu Lastekunstikooli krokiitundidest oli käsi endiselt soe poose ja keha liikumist visandama – ei hullu, rotid said liikuma ja tegutsema päris käbedalt ja käbedaina.
Rotikoomiksi protagonist, kosmoselaeva Lendav Hollandi Juust paberiteta kapten Frigo von Gouda sai ristitud 80-ndatel bussijaama kioskeis müüdava helesinises plastpudelis ropu Frigo-nimelise habemevee järgi. Hästi ei usu, et keegi seda vabatahtlikult hügieenilistel kaalutlustel näole patsutanuks, küll aga oli see hitt lumpeni hulgas, kes haisulöga sealsamas putkade taga endile kurgust alla valas. Maha jäid vedelema tühjad Frigo kestad, laipu aga siiski mitte – ju see tõmmis siis nii mürgine ei olnud.
Kolmikvennad Frigo, Frenno ja Ferdik van Gouda ehitasid oma esimese kosmoselaeva õpetaja Oškari vanast plekk-garaažist ja pole sellest ajast saadik kuskil pikemalt paikseks jäänud. Olgu teil häbi küsida, kuidas neil lood jäid kooli lõpetamisega. Kolmikute isa on elupõline katse-, puri- ja nurilendur Franek van Gouda, ema aga viljakas lasteluuletaja Felene Vilja. Ema küpsetatud kolmeviljakukli nimel on Kosmoserotid emadepäevaks ja jõuluõhtuks nõus isegi oma kõrvad puhtaks pesema ja vurrud kammima.
Jagada planeeti suurima kiskjaga
Rotirahva Suur Lugu on komponeerinud tükkhaaval ja takkajärele, aga kokkuvõtlikult võib selle kokku võtta umbes nii: kaugel-kaugel otsatus maailmaruumis, vähemat sorti galaktikas nimega Linnutee, planeedil Maa elab sõbralik, aga rahutu hingega rahvas, keda hüütakse Rändrottideks.
Paraku tuli Rottidel ja teistel mõistlikel närilistel seda kaunist ja viljakat planeeti jagada ekspansiivse ja agressiivse röövliigiga, keda hüütakse inimesteks.
Need suured ja verejanulised kahjurid, pealegi veel kiskjad, ründasid valikuta kõiki teisi loomi ja hävitasid mõõdutundetult ühiseid ressursse ning seadsid vähemad ja leebemad loomad ajaloolise valiku ette, kas taanduda ning manduda põranda alla või puu otsa või hoopiski lahkuda kosmosesse ja endale otsata ilmaruumist uus kodu leida. Progressiivsematest Rottidest, kes inimestest vaevatud planeedi selja taha jätsid, arenes põlvkondi väldanud kosmoserände käigus uus liik – Kosmoserotid. Vapra rändrahva kauge eellane Rändrott aga on kuuldavasti siiski kurikuulsa inimese kõrval päris hästi toime tulnud.
Jah! Mis must küll saanud on?
Samal ajal kui Kosmoserotid oma kosmosepiraadi kibedat leiba teenides järjest uusi maailmu ja olevusi avastasid, toimus rida pöördeid ja mullistusi ka tagatulesid näinud koduplaneedil Maa. Eestis, näiteks, kuhu koomiksi autor maha unustati, vahetusid kabajantsikute rublad Eesti kroonideks ja kroonid varsti omakorda küll vähemomadeks, aga see-eest tõhusateks eurodeks. Improviseeritud elektriühendusega katusekamber vahetus väikeste tagasilöökidega järjest suuremate ning avarama vaatega pööningute vastu ja igavesest üliõpilasest sai… tegelikult päris raske kokkuvõtlikult määratleda, kes must saanud on.
Jah, ongi päris piinlik lugu. Kui oma ema jutte uskuda, siis on naabripoiss oma kätega kolm maja valmis ehitanud, murelipuudki ümber majade istutanud; naabritüdruk võitnud medali praktiliselt igal olemasoleval olümpia-alal, oma iga uut maailmarekordit tähistanud järjekordsete kaksikute ilmaletoomisega; tublil klassivennal, kes taipas ärijuhiks õppida, ei mahu raha lihtsalt enam ei sukasäärde ega pangakontodele ära.
Aga mida olen teinud või saavutanud mina? Kirjutan ikka veel luuletusi ja joonistan koomikseid, täpselt nõnda kui ema kartis ja kahtlustaski. Näiteks kosmiliste näriliste saagat olen joonistanud, olgugi et paari pikema pausiga, kokku juba 30 aastat.
Vähemasti on Kosmoserottide koomiksist saanud alguse ka võistu- ja ühisjoonistamised – alul kodus, enda laste seltsis, siis koos sõprade ja sõprade lastega. Sellisest rotitamisest on olnud rohkem rõõmu kui äbaratest nutiäppidest või aju säästurežiimil hoidvast kaabli-animast. Kui Rotid kolisid Tähekese tagakaanele, laienes jõudsalt ka noor fänniskond ja joonistamistest kasvasid välja koomiksi-kursused kirjanike maja lastehommikutel ja Koidula kirjandustänava festivalil. Et kursustel on osalenud lapsevanemaid, aga ka algklasside kunstiõpetajaid, sõna levinud, plaanin koostöös kapten Frigoga kursused peagi uuele, teaduslikumale tasandile viia. Piltidega jutustamise kunst on väekam kui pelk koomiks, selle puu üks viljakatest okstest.
Parketikõlblikumaks muutunud rotid
Kosmoserottide kõrvalproduktina on asendustegevustena selle aja jooksul võidetud riiulitäis reklaamiauhindu Kuldmuna ja tehtud mõned Aasta Turundusteod. Kuldmune on korjatud peamiselt tele kategoorias, hoolimata sellest, et ma ei rotisaaga algusaastail ega ka nüüd telemeedias toimuvaga kuigi kursis ei püsi, vastavat agregaati ei oma ega järjepidevalt tarvita.
Pigem olen rõhku pannud raamatuile, mida kirjutanud, koostanud, kirjastanud maniakaalse põhjalikkusega ja kantmeetrite kaupa. Ja et selle, tihti peamiselt õhinapõhise tegevuse juures, mis täitsameest ei toida, tuju päris ära ei läheks, on ka raamatute kirjutamist, joonistamist ja kujundamist aeg-ajalt mõne diplomi või auhinnaga garneeritud.
Täheke on Kosmoserotte loomulikult parketikõlblikumaks silunud – veinipudeli asemel seisab kambüüsis lauanurgal pakk tervislist kefiiri ja sigareti asemel võib näpu vahelt leida pigem pliiatsi või pulgakommi. Ühtlasi on andnud see hea ettekäände Rotte sundida korrektsemale eneseväljendusele, laiemale sõnavarale, mitmekihilisematele naljadele, mis kõnetaks nii otsest sihtrühma kui ka nende vanemaid ja esivanemaid, kes ka ise suures osas sellesama Tähekesega juba 1960-ndatest alates üles on kasvanud.
Ja ega lasteaednikke või algkoolirahvast ei maksa silmaringi või teravuse osas alahinnata, vähemasti siin Eestis ja mitte veel.
Kosmoserottide isa Asko Künnap
Õppinud tööstusdisaini ja ruumikujundust kunstiakadeemiates Tallinnas ja Oslos, töötanud illustraatori, disaineri ja reklaamiagentuuri loovjuhina. Eesti Vabariigi ministeeriumite ja valitsusasutuste ühtse logo autor. Kunstnikuna teostanud end fotos, videos, maalis, joonistuses, digigraafikas. Kirjutanud, kujundanud ja kirjastanud Eestis kaheksa luulekogu, millest kolm tõlgitud ja ilmunud ka Soomes. Luulet on avaldatud antoloogiates tosinas keeles üle maailma. Välja mõelnud ja kujundanud rea lauamänge, millest “Ussisõnad” oli mitu aastat järjest enim müüdud Eesti lauamäng. Avaldanud koomikseid ajalehtedes Eesti Ekspress ja Sirp, ajakirjas Vine.
Kosmoserottide varasemad dokumenteeritud maandumised planeedil Maa:
– Eesti Ekspress 1992–1993 ja Täheke 2019–2023;
– Näo Kirik 2023.
Igasugune sarnasus tegelike sündmuste, kohtade ja inimestega on sihilik ja pahatahtlik.
Darwini teooria: Mutid põlvnevad Rottidest!
Frigo van Gouda, kosmoselaeva kapten
Jah, see pole lihtsalt linnalegend! Kui Kosmoserotid ajalehe Eesti Ekspress koomiksiküljelt puhkust võtsid ja mõneks ajaks ilmaruumi avarustesse oma vaimu turgutama ja toiduvarusid ehk keeles provianti täiendama kadusid, asustas tühjaks jäänud kosmodroomi koomiksikunstnik Alar Pikkorainen oma Kosmosemuttidega. Nõnda ongi siiani kõbusad Mutid Rottide mantlipärijad.
Vana hea loodusteadlane Charles Darwin kaevub oma hämarate teooriatega muidugi sügavamalegi rotiurgudesse ja üritab kino Kosmos kandis elavate tegusate vanaprouade ja meie kurikuulsa röövlilaeva meeskonna vahel ka otsest sugulust tõendada. Siinkohal tuletan meelde, et isegi mitte harilik mutt, rääkimata kosmosemutist, ei kuulu näriliste seltsi ega seltskonda!
Elage kaua, Kosmoserotid!
Alar Pikkorainen, Kosmosemuttide autor
Ilmselt on mitmetel koomiksisõpradel tekkinud küsimus, miks kaks Eesti koomiksit nii sarnaste nimedega on. Ja et kumb oli enne – Kosmoserotid või Kosmosemutid. Muidugi rotid, kes tegutsesid seiklusliku järjekoomiksina leheveergudel juba üheksakümnendate alguses. Mina, kasvanuna üles huumoriajakirjas Pikker avaldatud karikaturistide lummuses, eeskujuks Hillar Mets, Heiki Ernits, Aarne Vasar ja Peep Pedmanson, arvasin, et iga koomiksiosa peab lõppema mustavõitu huumoriga. Kritseldasin siis oma esimesed katsetused üles, nimetasin need võimalikult Kosmoserottide sarnaselt ja viisin Eesti Ekspressi toimetusse, kus rotid olid juba tegijad.
Ajapikku õppisin paremini joonistama ja tegelasedki said palju iseloomulikuma väljanägemise. Mis muide Kosmoserottidel on algusest peale olemas. Ja tundub, et nad aastatega ei vanane. Elage kaua, Kosmoserotid!
Kosmos on midagi suuremat!
Kirjanik ja kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv
Kosmoserotid on minuga enam kui pool elu kaasas käinud. Või kui väga täpselt järge ajada, siis enam kui kolm viiendikku või veidi vähem kui kaks kolmandikku elust. Rahvusvahelise rotluse põlise eestvõitleja Asko Künnapiga on ühisi vagusi küntud, äestatud, kobestatud, külvatud ja koristatud umbes täpselt pool elu.
Sõbra raamatust rääkida on raske, aga no kas vainlase omast kergem oleks? Mulle graafilised jutud meeldivad. Klassikalist vanakooli karikatuuri ei oska või viitsi Eestis keegi enam taha. Või pole turgu või kuda iganes. Graafilisi lugusid natuke ikka ilmub. Ja pole vahet, kas joonistatakse Arvo Pärdist või Frigo van Goudast – eks nemadki ole sama sarvesaia kaks krõbedat kannikat. Kosmoserottidel on vaieldamatu võlu nii elu algfaasis viibivate särasilmsete lühikeste inimeste jaoks kui panetunud ättidele ja pannkookidele pühendunud memmestikule. Loed ja mõnuled ja muheled kaasa, haukad lõuatäie pongardit pealegi, elu on ilus.
Kosmos on midagi suuremat kui hariliku inimese elu, isegi Tiit Pruuli ei ole veel kosmoses käinud, või kui on, siis hoiab saladust hästi. Rotid on kogukond, keda keskmine inimene üldjuhul vältida püüab. Kosmoserottide sarjas, saagas ja sajatustes on nood äärmused kokku toodud viisil, mis tegelikult kirjeldab ilusti me eneste elu. Võiks arendada, võiks siirata, võiks jätkusuutlikult paradigmu nihestada, kui tahta väga filosoofiliseks minna. Aga ärme täna väga filosoofiliseks lähe. Loeme ja vaatame lihtsalt kosmoserotte.
