16. novembril avatakse Riigikogu hoones Norra fotograafi Anne-Helene Gjelstadi fotonäitus “Suur süda, tugevad käed”. Näitus imetleb pika elu elanud Kihnu ja Manilaiu naiste lummavaid isiksusi ja elutarkust, seda vanaduse võlu, mis saab osaks üksnes neile, kes elavad kaua ja kelle saatuseks on olnud kanda kõiki elumuresid.
Tüli rätiku pärast
Kihnu naiste rahvariided muutusid värvikirevaks alles 19. sajandi lõpul, kui mehed hakkasid reisidelt kaasa tooma tööstusrevolutsiooni loodud kaupu: imeilusaid rätte ja kangaid, pärleid, litreid, kullast-karrast linte, aniliinvärve.
Rätikuid hoitakse kui hingeõnnistust, neid pärandatakse ja antakse tänutäheks. Tõele au andes, rätikute pärast kihnu naised mõnikord ka tülitsevad. Fotodel on mõne naise peas rohkem kui saja aasta vanune rätik.
Kõige ilusamatest kangastest tehakse põlled, väiksemustrilistest sitsijakid, tükkidest saab vardakotid, lappidest taskud, ribadest säärepaeltele tutid või sitsijakkidele nakid. Kihnu naistel ei jää kangast kasutamata isegi mitte peopesa suurust tükki.
Põlled on kõige tähtsamad. Põll on abielunaise tunnus ja mehe au. Põllesid peab olema palju ja ilusaid, neid peab hoidma ja näitama. Kõige tähtsamad põlled on väga vanad, mis pannakse ette kõige tähtsamatel päevadel, näiteks pulma noorikule vastu minnes. Mina käisin oma kõige vanema, rohkem kui 100-aastase põllega ka Riigikogu avaistungil. Pärisin selle põlle oma vanaema õelt, kes saatis selle tagasi Kanadast, kuhu ta üle tormise Läänemere ja Atlandi ookeani koos sõjapõgenikega oli jõudnud. Küll tahaks, et ta oskaks rääkida, mida on tema kandjad elu keerulistel hetkedel mõelnud.
Värvide tähendused
Naiste riiete värvidel on tähendused. Must on leinavärv, leina-kört (kihnu keeles seelik) on kootud mustast lõngast, ainult all on punane pael. Kui lein hakkab kergemaks minema, lisatakse kördivärvidesse sinist, valget, kollast ja rohelist. Hiljem tulevad esimesed punased ja roosad triibud. Nooremad inimesed tunnevad ennast mõne aja möödudes küllalt rõõmsatena, et jälle punase põhivärviga körtidega käia. Vanemad naised, kes on kaotanud mehe või lapse, tihti jäävadki poolpunast körti kandma. Toonilt hillitsetum on ka kirikukört. Kördi värvidega samades toonides valitakse rätikud, põlled ja sitsijakid.
1860-ndatest alates teenisid mehed raha põhiliselt kiviveoga Riiga, aga veeti ka muid kaupu, puitu ja kipsi, ja mujale, põhiliselt Tallinna ja Peterburi. Kiviveo jaoks oli ehitatud mitukümmend purjekat, mis head sissetulekut andsid. I maailmasõja ajal need riigistati ning uputati Irbeni väina, et Saksa sõjalaevu peatada. Selleaegne laulusalm kõneleb sellest niimoodi:
“Iäst elust oli inimestel imu täüs,
Suur sõda siis puhti lahti käüs,
Suur sõda kõik laevad põhja aas,
Mis järel jäid, need põlõtas”
Naised nendel fotodel on sündinud kahe ilmasõja vahel, kui Kihnu oli muust maailmast veel üsna eraldatud. Eesti Vabariigi esimesed kakskümmend aastat olid Kihnus erakordselt vaesed. Purjelaevastik oli hävitatud, merendusturule tulid konkurentsi pakkuma suured mootorlaevad, mille ehitamiseks ja ostmiseks raha teenida ei olnud millegagi. Saar ei suutnud oma rahvast ära toita. Lapsed saadeti mandrile karja söögi eest, teismelised taludesse heina tegema ja köögivilja kasvatama söögi ning riide eest. Maata perede vahel jagati 1930-ndatel siiludeks väike laid – Manilaid – Kihnu ja mandri vahel. Esimene talv elati üle pooleks saetud paadi all, mille otsad oli kokku tõstetud või saunaosmikus – koos kanade, seapõrsa ja lastega. Kuulan alati reservatsiooniga paatoslikku juttu sellest, kui hästi elati Eesti Vabariigis enne sõda, kui paks oli pekk ja kui rammus piim. Need naised ei näinud oma lapsepõlves sellist riiki.
Minu 91-aastane vanaema ütleb, et nii head elu nagu praegu pole Kihnus kunagi varem olnud. Tema tervis ei ole küll hea, aga ta on iga päev ametis lapselapselaste hoidmisega ning tunneb oma tähtsast ametist suurt rõõmu.
Tuhat tähemärki
Näitusepiltidel kohtate Eestis enim plaate müünud artisti Järsumäe Virvet ja tuntud käsitöömeistrit Ärma Roosit koduses ümbruses, aga saate tuttavaks veel paljude naistega, kellel on sama suur süda ja tugevad käed.
August Sang on kirjutanud luuleread: “Vaev on vanaks saada, aga hea on vana olla.”
Kihnu naised Anne-Helene piltidel on elanud pika ja katsumusterohke elu. Nende pilgus on selgus ja elutarkus, see vanaduse võlu.
Anne-Helene iga pilt räägib rohkem kui minu loo tuhat tähemärki kokku. Enim, mis ma selle loo kirjutamisest lootsin, oli kutsuda teid selle näitusega tutvuma. Tulge ja kosutage hinge.