Eestlased pole ajaloos kunagi eriti altid olnud kasutama midagi peale naeri ja kaalika. Väga vanasti vähemalt. Nagu mujalgi Euroopas, kanti näiteks kartuliõisi rinnas, aga seda mugulat ei söönud keegi. Inimesed kõngesid vitamiinipuudusse. Ja samas on näiteks sibul olnud läbi aegade paljude maailma kultuurrahvaste juures raudselt tähtsaimaks maitsetaimeks (Venemaaal 14. sajandist). Kama siis, milline sibulalistest – kas söögisibul, küüslauk, murulauk, talisibul või mõni muu. Nii – ja pea tuhat aastat enne meie ajaarvamist haukasid küüslauku ja sibulat Babüloonia valitsejad. Vanad kreeklased pidasid sibulat pühaks taimeks, nad uskusid nimelt, et sibula kihid on mudel taevalaotuse ehitusest. See, kes tõi pidustuste ajal preestrile kõige suurema sibula, sai auhinna. Ja nüüd – alles ükspäev – juhtusime meie kokku tohlakaga, kes lükkas taldrikuäärele praetud sibula. Ekskursioon lollidele on läbi, mõtlesime me sellele nohusele Soome inimesele sibulat kurku toppides.
ÕÕNES MUGUL
Kõigepealt – sellist toitu, kuhu sibul lisandina ei sobiks, pole ilmselt olemas. On mainitud jäätist, aga see ei kehti, sest sibulamoos sobib kõikvõimaliku magusaga jumalikult. Praegu küll räägime sibulast kui peatoidust. Kes pole sibulat hoolsalt peatoidusena kasutanud, on haige. Või vähemalt jääb selleks, pange tähele. Täidetud sibul on selline toit, kus on vähe tõenäosust päris puusse panna. Asi lihtsalt selles, et kuna sibul sobib pea kõikide asjadega, sobivad pea kõik asjad ka sibulaga. Niisiis, täidetud sibul.
Esmalt tuleb kooritud sibulat sutsuke keeta, aga nii, et ta pehmeks ei muutuks. Sel juhul on võimalik ta seest tühjaks kraapida. Väljakaabitud osa hakkida peeneks, segada hakitud peterselli, küüslaugu, musta pipra ning soovi korral kas juustu (pikantsele sibulale sobivad ka pikantsemad juustud), hakkliha või peekoniga. Või kõigi nendega. Segule lisada suts soola ja sulatatud võid, et välja tuleks paras, lusikaga käideldav mögin.
Kui on isu magusa täidissibula järgi, maksab petersell toorelt ära süüa ja võid asendada meega ning pruuni suhkruga. Magusa puhul ei tee paha teravus, niisiis haki juurde ka korralikku t?illikauna.
Kama, kumb variant, aga siis tõstame sibulad ahjuvormi ja küpsetame umbes tunnikese suhteliselt mõõdukas kuumuses. Et sibul pealt ei kuivaks, pole paha seda niisutada tumeda õllega. Võib ka puljongiga üle kallata. Süüa riisi või kartulitega.
Kurat! See toit võtab pisara ära!
VORMILINE MUGUL
Teine asi, mida sibulast alati teha maksab, on kõikvõimalikud sibulavormid. Siin saab ise uusi asju välja mõelda, põhi aga oleks klassikaline: vaheldumisi kartuli- ja sibulaliistakad, nii et kartul oleks all ja peal. Küpsetusõliks segada koor tumeda õllega, riivida sisse muskaatpähklit, lisada pipart, soola ning maitserohelist ja vormile peale äsada. Peale kraapida võid ja juustu. Tund aega 200-kraadises kuumuses teeb asjast kullatüki! Süüa kõikide lihadega ja palju.
Meenutuseks veel niipalju, et sibularoogade juures maksab alati kasutada teisi sibulalisi – küüslauku ja kõiki muid lauke. Täiesti hästi sobib kompotiga ka õun.
Ei usu, et peale selliseid katseid köögis ja elavas looduses keegi veel sibula üle kurdab. Kui aga keegi on nii loll, et sibulat ei leia, katsuge natuke Peipsi äärest varastada!