Kätte jõuab suvi, õnnelike noorte inimeste aeg, kes tahavad oma saatuseid igaveseks siduda. Suvi – see on parim võimalus plaani pidada, kuidas õieti pulmi teha, kas Joosep Tootsi või veel kellegi moodi. Küll mõtlevad kaasaegsed pulmavanad välja üllatuslikke käike, lasevad pruutpaaril kartuleid koorida ja teevad külalistega sada imet ära, aga see pole see! Olgu siinkohal välja pakutud veel ajaloohõngulisi võimalusi, sest inimese fantaasia on piiritu. Pakun välja stiilipulmade stsenaariume.
ESIMENE EKSTREEMPULM
Kerime ajaloofilmi lahti. 1. oktoobril 856. a. abiellusid Pikardias kuuekümne aastane Wessexi kuningas Ethelwulf ja 12-aastane Prantsusmaa Juudit (Judith de France), kelle isa oli Prantsuse kuningas Karl Kiilaspea. Mõttetu on kaasajal nii ebavõrdset pulma propageerida, sest see kaasus läheks lihtsalt pedofiilia alla, kuid mõtlema panev punkt seisnes siin hoopis muus.
Sel pidulikul talitlusel L’Oise’i katedraalis sai pruut abielusõrmuse vasakusse kätte ja peigmees paremasse. Kes meie ajastul eelistab veel pidada ajaloohõngulisi pulmi, võiks selle mooduse kindlasti kasutusele võtta. Moodus oli ka loogiline, sest peigmees lähenes altarile, pruudi käsi paremas käes. See ei olnud naise diskrimineerimiseks ette võetud.
Üldse, kui keskaegne naine mehe kõrval kõndis, valis ta vaistlikult mehe parema poole. Nii oli kombeks, mäletamatutest aegadest saati on nii tehtud. Vasakult poolt oli tugevamal poolel parem mõõka tõmmata, mõõk rippuski vasakul pool vööl. Alati võis juhtuda midagi, mis püha laulatustalitust segas. Krahv Riesbietergi oli oma Agnesega juba peaaegu preestri ees, kui juhtus midagi ebameeldivat: mässuliste vägi oli tulnud “peigmeest-pruuti õnnitlema”. Taolisel puhul oligi hea ja vajalik mõõka tõmmata.
856. a. Briti kuninga laulatus oli teadaolevalt esimene kord, mil kummagi poole truudussõrmus (annulus pronubus) pühitsetud veega õnnistati.
Pulmaööst ei ole midagi teada, kuid alati võib kujutleda, et see kujunes kohutavaks. Valitsejate pulmadele järgnesid protsessioonid, narrid tegid kometit, rahvahulk loopis kõrgete isikute saatjaskondi põllulilledega, valitsejahärra ja -proua möödumisel aga kummardati maani. Taandus Reimsi peapiiskop Hinkmar, kes läbi viinud laulatuse, sest polnud pühade meeste asi kokku puutuda kogu selle toredusega.
Kuigi tolleaegsed parimadki lahinguhobused olid pisikesed ja pakkusid protsessioonis mitte just kauneimat vaatepilti, võis kogu üritus siiski üpris põnev olla. Kindlasti kandis peig, halli habemega tudisev vanamees mõnd rinnaplaati, kusjuures noorukesel pruudil oli seljas flammeum, ereoran? kleit, mille kasutamine laulatustalitusel tuli rooma traditsioonist ja säilis väidetavalt Frangi riigis.
MILLISED OLID KAROLINGIDE VOODID?
Kuid nüüd on siis paras aeg kujutluspilti edasi kerida. Nooruses oli Ethelwulf tubli mustaverd mees, parajalt pikk ja võimukas. Hilisemad, tema tegevust romantiseerida püüdvad autorid on teda nimetanud ka Wessexi Välgunooleks.
Ockley lahingus, kus 851. a. hävitati 35 viikingilaeva, oli tema sümboliks kuldipea, tal endalgi oli kuldipea kujuline kiiver. Ethelwulf oli parasjagu kaval mees, tegelikult oli ta oma vägede ainus tõeline väejuht. Taanlaste meelitamine läbi Canterbury kulgeva Vana Rooma tee lähedusse enne suurt 851. a. heitlust oli tema töö. Kõrge ea tõttu ta ise lahingus ei osalenud.
Nüüd oli sellestki sündmusest viis aastat möödas ja vanamees oli muutunud palju põduramaks. Pole just raske kujutleda ta luiseid käsivarsi, lödisevat valget kõhtu ja kortsulist palet. See pole just kooskõlas teadaolevaga, kuid kindlasti palus ta pulmaprotsessiooni ajal oma nõuandjaid, et teda veendaks mitte allumast kiusatusele, mis käsib temal, vanal mehel veel abieluvoodisse minna, sest ta ei saavat pulmaööl sugugi hakkama. Kaheteistkümneaastane pruut pole ju üldse naljaasi. Ajalooline fantaasia, mille kallal me siin praegu töötame, läheb edasi järgmiselt.
“Mis siis, saate hakkama küll, me laseme teid pulmavoodisse nööridega,” kõnelesid nõuandjad vanale kuningale julgustavalt. Nad jätsid lisamata, et Ethelwulf on ju vaid tükk võdisevat liha, ta on surmale võlgu ja tal on mulla hais ammuilma küljes. Poliitilistel põhjustel oli see abielu vajalik ja asi tahe; on pulm, siis on ka pulmaöö!
Võimalusel lasta rauk sängi nööridega või spetsiaaltugedega, oli jumet, sest varakeskaeg se sängi ehitus oli hoolega läbi mõeldud. Sel oli madalamaks ehitatud osa just seal, kust inimesed sängi ronivad. Sinna tuleksid siis nöörid ja peiu sealt lipsti sisse, ikka seesama peiu, puudega ja sotsiaalabiealine.
Aga ikkagi kuningas, kellel seda abielu oli vaja vaid poliitilistel põhjustel!
KEELEBARJÄÄR KA VEEL!
Judith võttis oma flammeumi seljast ja puges voodisse kuningliku baldahhiini alla. Nööride, käetugede ja karkude abil taheti talle järele saata ka pisikest kortsulist rauka Ethelwulfi. “Ärge nüüd!” ehmatas Ethelwulf. “Ma ise!” Pruudi ja peiu vahel oli lisaks muudele ebameeldivustele ka keelebarjäär, sest vanamees kõneles vanainglise keelt. Ent tüdruku ema oli pärit Orléansi kandist ja tema emakeeleks oli protoromaani keel, millest prantsuse keel alles hakkas kujunema ja milles kirja pandud tekstide kohta ei ole tänapäeval teada, kuidas neid hääldati.
Kui nüüd pulmaööl pimenes, siis segasid end asjasse mitmesugused nn. “majaülemad”, kes õige tasa hämarikus kommenteerisid: “Peigmees on kogu selle loo juures kuidagi üllatavalt vagane, nagu oleks keele alla neelanud.” – “Ta arvab, et tegemist on tema tütrega esimesest abielust.”
Peigmehe pealt pudenes saepuru ja juuksed tulid peanaha küljest lahti. Aga noort naist oli varmas kaasaks tahtma, pervo sihuke! Nende jaoks, kes soovivad eeloleval suvel stiilipulma korraldada, on kogu sellest pooleldi välja mõeldud loost õppida vaid niipalju, et sõrmuse panemist pruudi vasakusse kätte sätestas juba “Rituale Romanum”. Kes tahab oma pulma huvitavaks teha, võiks seda ju ka tänapäeval rakendada.
FID?I VARIANT
Seitsmekümnendail aastail oli Eestis kombeks pidada pruudirööviga pulmi. Juhtus peigmees hajameelsemat sorti olema, siis virutati ta tagant pruut ära ja midagi teha polnud. Ainult otsida.
Need asjad olid mõeldud heaks naljaks, kuid võisid ka kurvalt lõppeda. Mitte kõik inimesed pole ju lõpmatuseni leplikud. Kaasaja stiilipulmade pidajad võiksid sellest õppida ja mitte lubada pruudiröövi. Selle asemel võiks pruudi tuua üksikult saarelt nagu kombeks Fid?il. Sellist mõnusat stiilipulma saame pidada näiteks Väinamerel.
Melaneesias ja Mikroneesias on tuhandeid “kolme palmiga” üksikuid pisikesi atolle, mille ümber meri kiiskab nagu juudi jõulupuu. See on tõeline maapealne paradiis. Fid?i (s.o. suurim saar Viti Levu, millelt nimetus “Fid?i” üldse alguse sai) klannijuht tõi oma pruudi väidetavalt juba 10. sajandist peale tuhande kilomeetri kauguselt Tongalt.
“SÖÖ MIND!”
Viti Levul on sala vakavanuaks nimetatav külasüsteem, mida juhib klannipealik, kes võib teha mis tahab. Ühel ammu ajalukku kadunud hetkel tahtis pealik Tongalt naist võtta ja nimetas seda iseenda jaoks kehtestatud seadust Tui Tonga fefine, “Tonga kuninga õde” (või “püha kuninga õde”). Seda reeglit on järgitud põlvest põlve ja Tonga neiud on tihtipeale ärevil. Nad on ärevil, kui suursugused kanuud taas tulemas on, et neid mõrsjatena Viti Levule viia, nagu püha komme nõuab.
Nõnda leevendas Viti Levu kuningas lõunapoolsete saartega tekkinud poliitilisi konflikte. Fid?i saarestik koosneb mitmest kultuuriliselt erinevast osast ja kirdes asuvas Lau arhipelaagis on tonga kultuuri mõju hoopis tuntavam kui fid?i oma seda olla suudakski. Kui Lau klannid tulid drua’de ehk massiivsete kaherealiste piroogidega Viti Levu algeliste rannakindlustuste juurde, siis söödi paar Viti Levu külavanemat kindlasti ära (fid?i kannibale peetakse selle kandi barbaarseimateks). Selline kohalik arveteklaarimine!
Nüüd tuleb Viti Levu suur valitseja verivärske pruudi, Tui Tonga Fefinega oma pikalt mereteelt, mehed on aerutamisest väsinud. Pruut magab kruvipuu (pandanuse) koorest tehtud matil, närtsima kippuvad orhideed kaelas.
Meeskond ei saa Lau arhipelaagist üle ega ümber, seal on tarvis peatuda kas või magevee varude täiendamiseks. Kuid juba eemalt silmavad nad poolalasti metslasi mööda rannikuid tormavat: kõhutäis läheneb! Seekord lihtsalt ei saa ilma lahinguta ja vibunöörid lähevad taas tuliseks. Tui Tonga ei saa minna sõbralikult Lau valitseja juurde ja öelda talle kohalik, eriti austusväärne tervitusvormel: “Söö mind!” Ollakse vaenlased, tervitusvormelid pole enam võimalikud.
Viti Levu valitseja peab jätma oma pruudi üksikule saarele, mida kohalikud ei tunne, ajutiselt, kuni oht möödub. Kui “Kariibi mere piraatide” kapten Sparrow’l oli üksikul saarel piisavalt rummi, siis noor tongatar saab kaasa kilpkonnaliha ja muud kohalikku maiust, samuti kookospähkli viljaliha janu kustutamiseks.
Stiilipulmade austajad saaksid muuhulgas ka Fid?ilt palju õppida: peigmees võtab üksinda ette märkimisväärse mereretke, et tuua pruut saarelt keset merd.
Stiilipulm Eestis võiks ju samasugune välja näha?
Muidugi peab siis kindlasti tähele panema, et naist ei tohiks saarele liiga kauaks jätta: seal võib tal hakata igav ja kurb.
